Kui Eesti suusakoondis 17 aastat tagasi esmakordselt Ramsausse laagrisse sõitis, kulus selleks ühtekokku ligi 30 tundi. Sõiduvahendiks oli liinibuss ja koondisesse kuulus kolm meest – treener Mati Alaver ning suusatajad Jaak Mae ja Andrus Veerpalu.
Kuidas näeb välja Alaveri laagripäev Ramsaus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta hiljem võeti teekond ette igivana Fiat Ducatoga, mille puhul polnud kunagi teada, kas kohale jõutakse kõigi nelja uksega või kukub vahepeal mõni eest ära. Paar aastat pärast seda said Alaver, Mae ja Veerpalu enda kasutusse juba peatreeneri 20 aastat vana Mercedese.
Ja ega seegi paremas seisus olnud. Vastupidi. «Sellel kulusid pidurid ära. Õnneks midagi väga traagilist ei juhtunud, saime mägedest kuidagi käiguga alla,» meenutas Alaver.
Nüüd on suusatajate elu tundmatuseni muutunud. Lennuk sõidutab sportlased Münchenisse ning sealt tulevad nad juba bussiga Ramsausse.
Seevastu Alaveri laagrirutiin 17 aasta vältel oluliselt muutunud pole. «See on enam-vähem sama. Kui välja arvata, et alguses pidime siin endale ise süüa tegema,» nentis peatreener. Postimees toob Alaveri ühe keskmise laagripäeva lugejateni.
6.30. Alaveri toas heliseb äratuskell. Ja nii seitse päeva nädalas, isegi laupäeval ja pühapäeval. Seejärel seab peatreener end valmis ja segab sportlastele kokku spordijoogi. Lisaks paneb ta kokku seljakoti, kuhu paneb kõik vastava ilma riided.
6.50. Alaver läheb hommikust sööma. Tavaliselt sööb ta kaks-kolm juustu-singi võileiba, keedumuna ja kõrvale rüüpab kohvi piimaga. Temaga ühes lauas einestavad ka treener Anatoli Šmigun, hooldemees Urmas Välbe, füsioterapeut Lauri Rannama ning sprinditreener Björn Kristiansen.
7.10. Umbes sel ajal jõuab Alaver tagasi hotellituppa ning vaatab üle sportlaste uuringute tulemused. Nimelt on suusatajate käsutuses aparaat, mis näitab vereproovi abil nende koormatust ja väsimusastet. «Näiteks eile pidime korrigeerima Algo Kärbi ja Timo Simonlatseri plaane. Neil oli kurk natuke valus,» nentis Alaver.
7.20. Peatreener liigub toast välja busside juurde. Vaatab üle oma suusad ja treeninguks vajalikud vahendid ning kümme minutit hiljem sõidetakse juba üles mägedesse Ramsau igilumele treenima. «Tiitlid pole hilinemisel vabanduseks. Kui Jaak ja Andrus hiljaks jäävad, siis nende järele ei oodata. Siis on juba nende endi asi, kuidas treeningupaika saavad – kas või võtavad küla pealt takso!» rääkis ta.
8.00. Sportlased on üles mäkke jõudnud. Alaver aitab määrida noorukese Triin Ojaste suuski, ülejäänud peavad ise omadega hakkama saama. Laagris on üks hooldemees – Urmas Välbe, kes määrib vaid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu suuski. «Mina ise treeningu ajal ei suusata, niisama liigun nendel. Kuna on masuaeg, siis sõidan kogu laagri vältel ühe määrdega. Vahepeal ma oma suuski ei puhasta, nii saame vahendeid kokku hoida,» selgitab Alaver.
8.15. Algab treening. Alaver filmib Eesti suusakoondislasi ning hüüab neile ergutamiseks: «Läheb, läheb! Pole sugugi paha!» Mõni sportlane suusatab kaks tundi, mõni vähem, mõni rohkem. Näiteks Veerpalu ja Mae suusatavad kaks tundi ja 20 minutit.
11.15. Alaver tuleb koos suusakoondislastega alla – treening on lõppenud. Kosutuseks sööb ta ühe varem valmis tehtud singi-juustu võileiva. Sõitnud gondliga alla, istub Alaver taas hotelliomaniku sinise Škoda rooli ja sõidutab Veerpalu ja Simonlatseri külasse. 15 minutit enne sihtpunkti paneb ta sportlased maha, et need saaksid koduni sörkida.
11.30. Peatreener vestleb sportlastega, küsib nende seisundi kohta ja pakib suusavarustuse kokku. Seejärel läheb hotellituppa, et riided vahetada ja lõunasöögile minna.
12.10. Alaver tuleb lõunasöögilauda. Ta võtab külmlauast salati ja istub einestama. Vestluspartneriks hooldemees Urmas Välbe, ülejäänud on söömise juba lõpetanud. Alaver võtab ka selge supi, kuid praest – juustuomletist – loobub. «Kas soovite ehk kohvi? Teed?» küsib teenindaja. «Ei, ma tänan,» vastab Alaver viisakalt.
12.45. Peatreener istub koos teiste sportlastega telekaruumi, kus analüüsitakse hommikust treeningut. Alaver ise suurt sõna ei võta – teemaks on sprinterid, keda treenib norralane Björn Kristiansen. Kein Einastele ja Peeter Kümmelile jagab õpetussõnu ka Jaak Mae, kes meeste tehnikat analüüsida aitab.
14.00. Puhkus. «Vahel – mis seal pattu salata – lasen ka silma looja. Täna tukastasin pool tunnikest, Lauri Rannama (koondise füsioterapeut – toim) võib seda tunnistada,» sõnas Alaver ja lisas muigamisi: «Järgmine kord peab peasekretärilt luba küsima.» Lisaks kohtus ta sponsorfirma Fischeri esindajatega, et vaadata üle sportlaste varustus. Oma aja võtsid ka suusatajate peasponsoritega telefoni teel suhtlemine ja e-postile vastamine.
16.00. Algab õhtune treening. Alaver tuleb välja kümmekond minutit enne nelja ja räägib igale sportlasele eraldi, mida ta tegema peab. Ees on üks laagri raskemaid treeninguid – üksnes paaristõugetega kuuekilomeetrisest tõusust kaks korda üles.
Alaver ise on seekord filmija-ergutaja rollis. «Läheb, läheb, Jack! Hea töö,» ergutab ta Jaak Maed. Õhtuse treeningu sõidab Alaver tihtipeale ka ise jalgrattaga kaasa. Tavaliselt treeningupundi lõpus, et sportlasi ergutada. Ta on selleks ka üsna treenitud – kodus sõidab ta iga päev jalgrattaga poolteist tundi, puhkepäevadel tavaliselt kolm tundi järjest.
19.00. Õhtusöök – menüüs on salat, kala, pasta ning šokolaadikook vahukoorega.
20.00. Treeningute analüüs. Kuna Alaver filmis korraliku koguse materjali, võtab analüüs paar tundi. Pärast seda seisab tal ees veel paar kohtumist kohalike nn asjapulkadega. Nimesid ta nimetama ei soostunud. Küll aga ütles, et eesmärgiks on arendada suusapoliitikat. Kuigi tal on laagris kaasas ka paras ports erialakirjandust, kipub aega selle lugemiseks nappima.
24.00. Tavaliselt pääseb Alaver just sel kellaajal magama. Varem ei mängi kuidagi välja. «Kas ma naudin iga sellist päeva? Põhimõtteliselt võib seda öelda küll. Elu on siin sihipärasem ja allutatud teatud distsipliinile. Siin on selge laagrirutiin,» sõnab ta lõpetuseks.
Mati Alaver: «Peaksin elus ka midagi muud tegema.»
Mati Alaver on treenerina töötanud 1976. aastast. See teeb ühtekokku 34 aastat.
«Olen sel alal juba piisavalt kaua tegutsenud ja peaksin elus ka midagi muud tegema. Viimasel ajal mõtlen sellest iga päev. Kas just iga päev, aga iga nädal vähemalt,» nentis ta.
«Ühel hetkel hakkad elu üle laiemalt mõtlema. Kui varem oli minu jaoks kõige tähtsam see, et minu sportlane võidaks MM- või olümpiamedali, siis enam see nii pole. Minu jaoks on oluline, et Eesti suusataja võidaks medali. Olgu tema treener siis Anatoli Šmigun, Kalmer Tramm või Kalju Ojaste. Peale spordi on elus ju muud ka.»
Lisaks sportlastele toob Alaveri ellu rõõmu perekond. Eesotsas lastelaste, nelja-aastase Kauri ja 12-aastase Kaspariga. «Veerpalu olümpiavõiduga sama palju pakkus mulle see, kui meie väike lapselaps, 4-aastane Kaur tuli mind suvehommikul äratama,» sõnas Alaver ja sõnas teema lõpetuseks: «Ma ei saa lubada, et ma kahe aasta pärast veel treenerina töötan, aga ma ei saa seda ka välistada.»