Eesti spordisüsteem on rajatud olümpiakomiteele, mille põhiülesandeks on mõistagi olümpiamängudel osalemise ja seal võimalikult heade tulemuste kindlustamine. Meie pallimängud pole seni olümpiaküpsust näidanud ning ilmselt sellest tulenevalt on neile pööratud vähem tähelepanu.
Vaadates traditsioone, peaksid pallimängud olema eestlaste hulgas väga populaarsed. Tegelikkuses on viimastel aastatel pisut suurenenud jalgpalli populaarsus, kuid kõigi teiste pallimängude, sealhulgas isegi korvpalli oma on oluliselt vähenenud. Siit tuleb otsida ka põhjuseid, miks näiteks meie korvpalli tase isegi klubides pole just kõige parem. Tulemusi pole parandanud ka arvukate välismängijate ja treenerite kasutamine.
Mida muuta? Kindlasti tuleks kehtestada kriteeriumid, mille alusel saaksid pallimängualad olümpiakomiteelt toetust. Kui üksikaladel on noore talendi esilekerkimine suhteliselt lihtne ja ta võib ka varakult alaga tegelemiseks toetust saada, siis võistkonnaalade puhul see süsteem ei toimi.
Veel paarkümmend aastat tagasi oli tavaline, et igas külas harrastati suvel mingit pallimängu, praegu on see aga pigem erand kui reegel. Hoolimata klubide eelistoetusest on pallimängude kandepind kahanenud ja koondunud pigem koolide ja suuremate keskuste juurde. Maakondlike spordikoolide võimaluste kahanemine või nende kadumine ei toeta andekate maapoiste ja -tüdrukute esilekerkimist.
Oluline roll pallimängude populaarsuse tõstmisel on mõistagi meedial. Praegu on paraku nii, et kui jalgpall ja korvpall veel saavad teleülekandeid, siis võrkpalli ja eriti käsipallimängude puhul on see harv juhus. Rahvuskoondise mängude kajastamine peaks olema avalik-õigusliku ringhäälingu prioriteet. Ka klubide osalemist erinevates eurosarjades peaks senisest rohkem kajastama ja reklaamima. Paljudes riikides pälvib see meedias rohkem tähelepanu kui meil ja ka publikut kaasatakse rohkem.
Saavutussport
Võistkonnaaladest on Eestis hetkel kindlasti suurima potentsiaaliga võrkpall, järgmisena tuleb ehk käsipall. Riiklik toetus neile aladele aga sisuliselt puudub. Kummaline, et näiteks võrkpallil nappis raha isegi EM-finaalturniiril osalemiseks, korralikust treeningtsükli läbiviimisest rääkimata. Leian, et eraldi toetusraha peaks olema ette nähtud võistkondadele, kes osalevad tiitlivõistlustel, ja lisaraha neile, kes juba finaalturniirile jõudnud.
Tähelepanu ja toetust peaks jaguma noorteklassis silma paistnud võistkondadele, vaid nii saab tagada nende arengu. Näiteks juunioride käsipallikoondis saavutas MMil 12. koha, aga käsipallikoondis püsib üksnes sponsorite toel.
Et võistkonnaaladel midagi saavutada, peaks rahastamisel olema selektsioon, kus lihtsalt huvilised ja potentsiaalsed tipud oleksid erinevalt motiveeritud ja rahastatud. Praegune süsteem seda ei soosi.
Kui korvpalliliit teenib lisaraha tänu sellele, et esindusklubid palkavad võõrmängijaid ja maksavad selle eest kõrget registreerimismaksu, siis pole ka tulemusi loota.
Võõrmängijate osa võiks hoopis piirata kindla arvuni, mis sunniks klubisid efektiivsemalt töötama hea järelkasvu nimel. Nii olümpiakomitee kui ka alaliitude peaeesmärk peaks olema oma rahvuskoondise arendamine.
Kui klubide toetamine pearaha põhimõttel ja omavalitsuse kaudu võiks edaspidi jätkuda, siis saavutusspordi toetamine peaks olema otseselt riigi roll ja sõltuma kindlasti ühe või teise võistkonna potentsiaalist.
Rahvuskoondise tase sõltub klubides tehtavast tööst ja üksikmängijate tasemest. Oluline on koondise ja klubide treenerite koostöö, millele peaks kaasa aitama alaliit. Normaalne oleks olukord, kus koondise treenerid selgitavad klubides töötavatele kolleegidele, mida tema käe all mängivalt koondise kandidaadilt eeldatakse – nii saaks seda treeningutel silmas pidada. Koondise treeningud saavad keskenduda siiski vaid võistkonna taktikale, mängijate individuaalseid oskusi saab viimistleda peamiselt klubi tasemel.
Omaaegne spordikoolide kaotamine ja klubilisele pearahasüsteemile üleminek pole end õigustanud ja selle tagajärgi võib võrrelda omaaegsete majandite kaotamisega. Umbes kümme aastat on raha tuulde loobitud arvestusega, et mida rohkem on treeningugrupis osalejaid, seda suurem summa eraldatakse.
Tean, et üks Tallinna treener sai ühe noortegrupi juhendamise eest rohkem palka kui mina spordikoolis nelja grupiga. Paraku pole sellest Tallinna grupist jõudnud mõne meistriliiga meeskonna põhikoosseisu ühtegi meest, koondisest rääkimata. Harvad näited pole ka fiktiivsed treeningugruppides osalejad.
Noored
Sportlase ja võistkonna areng, spordialaga tegelemine üldse sõltub suures osas treenerist. Igaühest ei saa head treenerit isegi õpetades, meil võib klubides olla treeneriks aga suvaline huviline. Mitmed potentsiaalselt head treenerid jäävad samas ala arendamiselt kõrvale, sest treenerikutse pole just lihtne, liiatigi puudub mitmete alade viljelemisel perspektiiv.
Seal, kus praeguseni eksisteerivad spordikoolid – Põlva, Viljandi, Võru –, on ka tulemused paremad, sest tegeldakse süsteemsemalt saavutuste nimel. Vajalik oleks spordikoolide taastamine või kas või Audentese spordigümnaasiumi laiendamine.
Audentese osakonnad võiksid olla seal, kus vastav ala on tugevalt arenenud, kus olemas baas ja huvi ala vastu. Nii nagu Otepääl on Audentese talialade kool, võiks näiteks Pärnus olla võrkpalliosakond, Põlvas käsipall jne.
Mõelda tasuks kombineeritud süsteemile, kus andekad noored saaksid osaleda spordikoolis, lihtsalt harrastajad aga klubides. Spordikooli lõpetanud (18–19-aastased) osaleksid aga juba klubide võistkondades, kus lisaks mingile pearahale oleks ka sponsorite toetus, ning paremate saavutuste puhul kohaliku omavalitsuse ja riigi lisarahastus.