Juba järgmisel teisipäeval peab Eesti jalgpallikoondise eest oma viimase mängu Raio Piiroja. Kuna lahkumismäng kuulub kindlasti jalgpalluri karjääri pidulikumate päevade hulka, uuris Eesti Jalgpalli Liidu pressiteenistus Piiroja kasuisa Tiit Raudnageli ning esimese treeneri Raimo Paulbergi käest seda, milline oli pikaaegne koondislane lapsena.
Piiroja oli alles juntsu, nii 5-6 aastane, kui ta vutieluga sinapeale sai. See oli aeg, mil tema kasuisa Tiit Raudnagel, kes oli Pärnu KEKis nii noortetreener kui mängija, võttis väikse poisi jalgpallilaagritesse kaasa. Nii see vutipisik tuli.
«Kõik meie treeninglaagrid jõlkus kaasa,» meenutab Raudnagel muigega. Seda mäletab ka Raimo Paulberg – toonane KEKi pallur, kellest sai hiljem Piiroja esimene treener. See võis olla kolmandas klassis, mil hilisem koondislane Paulbergi juurde trenni jõudis.
«Juba siis olid tema põhiomadused olemas,» mäletab Paulberg. «Tahtejõud oli tal väga hea, talle meeldis joosta ning võidelda, kaotada ta ei osanud, tahtis ainult võita. See oli tal väga hea anne – kõva võitlejahing. Olles aus, tuleb mainida, et tehnika tal väga tugev ei olnud. Jalgpallis öeldakse tavaliselt puujalg (naerab – toim.). Mul oli teda hea õpetada, tundsin tema stiili, sest ise mängides olin ka pigem puujalg ja võitleja. Tean ise, et vahepeal tehnika lihtsalt ei tule läbi jalgade.»
Kui kasuisa elu keerleb jalgpalli ümber, siis on vutimäng asjade loogiline samm. Raudnageli sõnul trennivaliku osas mingisugust sundimist ei olnud. Piiroja proovis erinevaid spordialasid ning sõelale jäi lõpuks üks. Kasuisa sõnutsi oli jalgpall emotsionaalselt tulevasele koondislasele ilmselt kõige huvitavam, kuid lapsena jõudis Piiroja tegeleda ka kergejõustiku, ujumise, karate, purjetamise ning isegi kabega.