Venemaa meistritiitlit kaitses edukalt ilmselt kõige kõvemini komplekteeritud Kaasani Zeniidi võrkpallimeeskond. Kolme võiduni mängitud finaalseerias alistas Zeniit põhiturniiri võitja Belgorodi Belogorje 3:1, viimati koduväljakul 3:2 (26, 20, -20, -18, 8).
Tatarstani esindus võitis kodus kaks ja võõrsil ühe mängu, vahendab volley.ee. Kui lisada, et sama meeskond võitis tänavu ka Euroopa Meistrite liiga karika, võib Zeniiti ka maailma parimaks klubimeeskonnaks pidada. Aga Belogorje pole vähem nimekas.
Viimaseks jäänud finaalmängust. Belogorje võidu korra tulnuks Zeniidi poolehoidjatel ette võtta teekond Belgorodi ja seal oleks läinud ägedaks lahinguks. Belogorjelt oodati kulda ja ainult kulda. Mõlemad pooled püüdsid vastast üllatada, saates algkoosseisus platsile need, kes sinna hooaja jooksul eriti ei pääsenud – kas siis mõne vähemänginud noore või üleküpsenud vana (Belogorjes on kaks 39-aastast), aga silmnähtava eduta. Pigem meenutas see voodite ümbertõstmist haiglapalatis, haigel sellest kergem ei hakanud.
Rohkesti rõhuti servile, hirmsale jõuservile – kui pall vastuvõtjate vahele lüüakse, on seda peaaegu võimatu edukalt töödelda. Aga mängu tulemust jõuservile üles ehitada ei saa, selleks on servijad liiga ekslikud. Mängu mõnikord polegi, mäng koosneb efektiivsetest servidest või servivigadest, „töötud” mitteservijad lihtsalt jalutavad ühest asetusest järgmisesse. Teisipäeval, lühikeses viiendas geimis, juhtus Zeniidil serv hästi välja tulema, tagades turvalise edumaa, ja Belogorje kustus.
Zeniidi edu põhiautor on muidugi Kariibi mere aare Wilfredo Leon, keda olid ergutama tulnud tema vanemad. Vanemlikku hoolitsust ilmutas ka Zeniidi peatreener Vladimir Alekno, istutades varumängijate pingile oma poja Loran Alekno – ikkagi finalist! Alekno sattus omapärasesse seisu, kui värbas sidemängijaks iraanlase Saeid Maroufi. Iraanlane saabus kuuajase hilinemisega ja selle kasutas õnnestunult ära seni varjus olnud teine side Igor Kobzar. Nad mängisid vaheldumisi ja mida aeg edasi, seda enam ilmnes, et Kobzar hakkas ka iraanlast kimbutama. Alekno kaldus üha enam venelast eelistama ja ka finaalis oli Kobzar see, rohkem mängida sai. Lõpetuseks tuleb ilmselt väita, et peatreenerite duellis lõi Vladimir Alekno Gennadi Šipulinit. Ja seda, et hõbemedali sai kaela ka Eesti meeskonda mõni aasta tagasi aidanud Boriss Kolčins, Belogorje meeskonna teine treener.
Ka Kaasani naised tulid Venemaa meistriks. Finaalseerias võitis Kaasani Dünamo kolm korda järjest Moskva Dünamo.