Kui Arvo Pärdi muusikal põhinevat lavateost «Aadama passiooni» nimetatakse Eesti aasta kultuurisündumuseks, siis Tartu Ülikool/Rocki kullavõit Eesti korvpallimeistrivõistlustel on senise spordiaasta tipphetk. 2000. aastate keskel legendaarseks kujunenud Kalev/Cramo ja Rocki vastasseis sai uue hingamise ja sealjuures oli veel kõvasti varu.
Neli aastat järjest oli Kalev võitnud 4:0, kuid nüüd ei andnud tartlased vastasele võimalustki ja vormistasid seeria 4:1. Seitsme matšini läinud seeria oleks korvpallivaimustust veelgi üles kütnud, aga rahuldugem sellegi paleepöördega, mis just aset leidis. Pealegi leidis Eesti treenerite üks suurimaid kannatajaid - Gert Kullamäe - oma lunastuse.
Rocki triumfis leidus palju võitjaid, aga raske on näha suuremat õnnestujat kui tartlaste peatreenerit Kullamäed. See on mees, kes võitis Rockis mängijana kaks kuldmedalit, aga pidi juhendajana kolm aastat järjest rahulduma barankadega ehk 0:4 kaotustega. Nüüd said need kannatused lõpu.
Näiteks 2013. aastal, kus Rockilt oodati tõsist vastupanu, tänas Kullamäe pärast finaalseeria lõppu ajakirjanikke, et teda raske hooaja järel hoiti ja ei hakatud enneaegu hauda kaevama. Selle hooaja tulemused olid nigelad ja Balti liiga veerandfinaalis kaotati üksikutest headest välismängijatest ja teisejärgulistest lätlastest koosnevale Riia Baronsile. Kokkuvõttes toimus koos Eesti meistriliiga finaaliga sisuliselt katastroof.
Hooajal 2013/14 jõuti eurosarjas veerandfinaali ja kriitikute suud said mõneks ajaks suletud, aga lõppenud hooaja alguses avanesid need taas. Rock aina kaotas ja kaotas, sealhulgas Rapla Tycole ja Rakvere Tarvale. Tegelikult viimane pole häbiasi, sest Tarva vastu läks Rockil vaja viimast minutit, et oma paremus maksma panna. Siis uskusid väga-väga vähesed, et neil Ühisliigas karastunud Kalev/Cramole mingitki vastupanušanssi on.
Ka siinkirjutaja küsis novembris Kullamäe käest küsimuse «Kas kartsid, et sinu aeg hakkab Rockis otsa saama?» mille peale ta muutus üpris põlglikuks ja vastas, et ajakirjanikud ainult soovivadki juhtivatel positsioonidel olevate inimeste oksi saagida. Tegelikult oli Kullamäe karisma üks faktoreid, mis hoidis leheneegreid tema positsiooni kangutamast ja sarnane positsioon jäi mõningate eranditega valitsema lõpuni. Ja nagu elu on näidanud, pole antud juhul selles isikukultuses midagi valesti läinud. Muidugi on kõigil, kaasa arvatud tema käe all mänginud palluritel on Kullamäe oskustes kahtlusi tekkinud, aga tegelikult on ta ennast piisavalt tõestanud.
Minevikku vaadates pole tegelikkus muidugi nii must-valge. Mäletan eredalt 2011. aastal toimunud mängu, kus Rock (vabandust, Tartu Ülikool) kohtus Balti liigas Ljubertsõ Triumfiga ja juhtis poolajaks napilt. Istusin toonase ajakirjandustudengina tribüünil ja arutasin sõpradega, et hullemini enam mängida ei saa ja kui vähegi jalad kõhu alt välja võetakse, peab Rockile kindel võit tulema. Lõpuks sai Rock ainult ühepunktilise võidu ja suhu jäi s**amaitse, aga hiljem järele mõeldes selgus, et tegu oli Rocki ühe parima esitusega sel hooajal. Talvel vahetati Indrek Visnapuu lootsi ametis Kullamäe vastu ja see tõi poolehoidjatesse uut lootust. Mustamäe mees oli tartlastele omaks saanud ja populaarsuses polnud küsimustki. Aga Rock ei hakanud rohkem võitma, tee, mis sa tahad.
Kahjuks jäi «kullipilgu» imago mõneks ajaks tulemustest hoopis kõvemaks ja 2013. aasta suvel oli Rock teelahkmel - kuidas, kellega ja mismoodi jätkata? Eurochallenge'i veerandfinaali koht tõi 2014. aasta kevadel rahu majja, aga koduse finaali 0:4 kaotus polnud see, mida oodati. Ükskõik, kas leedulased Augustas Peciukevicius või Vilmantas Dilys olid vigastatud (või viimane lihtsalt jonnis nagu tita, ainuke vahe oli see, et tal ei lastud piima asemel viina juua), hooaeg lõppes ikka pea norus.
Ega lihtsam polnud nüüdki, keskpärase eurosarja tulemuse ja Balti liigas 4. kohale jäämise järel tabasid kriitikanooled Kullamäed otse selga. Osad neist olid õigustatud - Rock mängis tõepoolest aeglast, identiteedita korvpalli, kus parimateks viskekohtadeks jäid üle vastase käe kolmesed. Aga seekord suudeti koduse «mudaliiga» finaalis neile vastata, kõik mängijad ründasid agressiivselt korvi ja kui korviaust viset ei tehtud, söödeti pall välja ja siis tabati kaugelt korraliku protsendiga.
Kuulus konkurentväljaande Hugo Tipner (tul(g)e lõpuks kapist välja!) võis kuulutada, et Kullamäe on Rocki etteotsa liiga kauaks jäänud, aga siinkirjutaja hinnangul andis endine viskekahur kriitikutele otsustava vastulöögi - katsuge mehed niimoodi mängima saada nagu Rocki mängijad eile. See pole lihtne. Masinavärk toimis ideaalilähedaselt nagu veelgi alusematumat kritiseeritud Tiit Soku käe all.
Kedagi ei pea siidrätikul kandma, aga tulge mõistusele, ka korvpallis leidub treenereid, kes jagavad tänapäevast mõttemalli. Tore, et Kullamäe tõestas, et ta pole ajast maha jäänud Saudi Araabia kaamel, vaid kaasaegset korvpalli mõistev loots.
Loomulik, et nagu nüüd Kalevi peatreenerit Alar Varrakutki on Kullamäed kaotuste järel tabanud kuilisside taga kriitikanooled, aga sellest ei tasu lõplikke järeldusi teha. Varrakule pakuti võib-olla ennatlikult mõne välisklubi treeneri kohta, aga isegi, kui osad finaalis ebaõnnestunud mehed temaga rahul pole, ei tähenda seda, et ta tähelend peaks igavesti piirduma siinsete klubide juhendamisega.
Mida tegi kuulus Nymburk paremini kui Kalev/Cramo sel aastal? Mitte midagi! Aina väheneva pealtvaatajaskonnaga Vilniuse Lietuvos rytas võitleb endiselt (tõsi, üpris tugeva) Klaipeda Neptunasega finaalikoha eest ja neid pole aidanud ka treenerivahetus. Veidi kummaline, et Ühisliigas kindlalt läbi aegade parima hooaja teinud Kalevi sisekliima nii palju kehvemaks läks, aga kokkuvõttes määrib see nende 13 võitu vaid vähesel määral.
Varrak ja ukrainlasest nii-öelda staar-ääremängija Oleksi Petšerov võisid viimase kohtumise järel üksteist mürgiste pilkudega vahtida, aga Varrak pigem jätkab Kalevi juures, Petšerov mitte. Ukrainlane võib Varrakust peajagu pikem olla, aga see ei tähenda, et ta võiks rotatsiooni dikteerida. Sama kehtib ka mängujuhi Machado kohta, kes pole ikkagi nii andekas, et kõike ise otsustada.
Kui Andres Sõber ütles, et Tanel Sokk tegi finaali viimases mängus Euroopa klassi esituse, siis julgeks kaugemalegi minna ja öelda, et perfektsemat mängu on raske teha. Ausalt tehke järele, ükskõik kas Tartus Tamme staadionil või Tallinnas Snelli tiigi ääres! Kogu oma Kalev/Cramo karjääri jooksul Sokk nii briljantset mängu kokku ei suutnud panna (see pole rünnak tema vastu, sest varem on alati midagi puudu jäänud). Soku esitused ja mängustiil on pidevalt meenutanud Tony Parkerit, aga arvestades prantslase selle aasta keskmisest kehvemat mängu NBA play-off'is, on Sokk julgelt maailma omapäraseimate mängujuhtide nimistus. Eilne mäng oli briljantne, isegi arvutimängus on raske paremat sooritada.
Ei tahaks liialt ülemeelikuks minna, aga vahel panid Soku visked õhku ahmima - kõvemini on raske teha! Näiteks, neljanda veerandaja alguses oli Kalev vahe 8 punkti peale saanud, Sokk murdis läbi, Scott Machado pani keha vastu (põhimõtteliselt oleks seal võinud ka vea vilistada), aga Sokk liikus kindlameelselt edasi ja pani ikka kõrge kaarega kaks punkti ära. Ilus, osav, teravmeelne korvpall. Tipptase. Ja Rocki kindel edu oli taas kahekohaline. Kalevi minispurte lõpetas ta selles mängus veelgi. Uskumatu, aga suurem osa Soku korve tulid siis, kui neid kõige enam vaja oli. Fenomenaalne mängija. Loodan, et seda sõnapaari saab kasutada ka septembris Riias olles.
Sokk pole mees, kes jääb oma emotsioonidega fotograafide objektiivedele, aga väljakul mängis ta viimases kohtumises kõik konkurendid üle. Gregor Arbet on küll hea kaitsja, aga erinevalt Ühisliiga mängujuhtidest ta endist meeskonnakaaslast peatada ei suutnud. Koos pikaaegse võitluskaaslase Gert Dorbekiga peitub oranži habemega meestes selline jõud, mis on vastastele vähemalt «eestikate» kontekstis ületamatuks osutunud. Sokk tuli Kalev/Cramoga Eesti meistriks neli aastat järjest, Dorbek pidi eelmisel aastal väikese pausi pidama.
Jah, suurem osa Rocki kullasepistajaid on Tallinna kooliga, aga kalevlaste põhitegijaiks osutusid lõpuks võõrleegionärid. Kas kedagi huvitab, et Keith Bensonil kujunes finaali lõpuks korralik statistika kokku? Ei usu. Kullamäe kiituseks saab vähemalt seda öelda, et ta pani pooliku Eesti koondise kahes viimases matšis sisuliselt ideaalselt mängima. Ja nii tema kui Tartu korvpall elab edasi. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks leidis Kullamäe Rocki identiteedi üles. Võitlus, tahe, hammastega vastases kinni olemine, tapjainstinkt. Ning see teeb temast koos Kurbasega finaali suurima võitja.
Ja 41-aastane Valmo Kriisa, täielik ikoon. Midagi pole öelda, ta on fantastiline eeskuju kõigile. Rocki juhid, kui mees tahab edasi mängida, siis võimaldage talle seda, mitte ärge susserdage olematute lepingutega. Me kõik tahame noorenduskuuri ja uusi mängijaid, aga seda ei tasu teha mehe arvelt, kes ilmselgelt annab võistkonnale tohutult juurde. Muidugi on tal puudusi, aga publiku reaktsioon näitas, kui oluline Kriisa Tartu jaoks on. Pole kahtlustki, et ta aitab võistkonda ka tuleval aastal, ükskõik mis ta roll on. Kullamäe tõestas, et ta suudab kübarast jokkereid välja tõmmata (Kristen Meister), ärge töötage vastu!