Mariel Gregor: kui peatreener on möku ehk treeneri enesekindlus kandub üle mängijatele

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mariel Gregor.
Mariel Gregor. Foto: Peeter Langovits

Kui Tartu Rock krooniti viieaastase vaheaja järel Eesti korvpallimeistriks, tunnistas peatreener Gert Kullamäe, et finaalseeria pika kaotustejada lõpp tegi olemise kergeks. Mängijad tunnustasid treenerite ettevalmistusega täppi panekut, finaalis asjad õnnestusid ja kõik olid rõõmsad.

Kui aga meenutada Rocki rasket poolfinaalseeriat Rakvere Tarva vastu, meenub noruspäine Kullamäe, meenub peatreener, kes ühe time-out’i ajal hoidis kahe käega peast kinni ja ahastas, miks jääb mängujuht Tanel Sokk kaitses nii mitu korda Tarva eesliinimehe Reinar Halliku vastu, miks vastase katte-kattest mängu vastu ei saada hakkama. Oli näha, et tema mõistus on otsas, ja oli näha, et see kandus mängijatele üle, nende nõutud näod vaatasid küsivalt juhi poole, kust tuli aga ainult küsimusi. Sellisest hetkest ei ole mängijal hea väljakule naasta. Postimehe kommentaariumis nimetati Kullamäed mökuks (loo pealkiri ei ole solvumise koht ehk see pole autori arvamus Kullamäest – M. G.).

Kui meeskonnal läheb kehvasti, ei ole meeldiv ka ajakirjanikele ja fännidele põhjendusi tuua. Seesama Kullamäe ei soovinud sellesama Rakveres saadud raske võidu järel anda ühtegi intervjuud ja lükkas enda asemel tanki abitreener Toomas Kandimaa. Pärast võidukat finaalseeriat ütles ta mängujärgses intervjuus: «Teadsin, et finaalseeria esimene võit vabastab meid, vabastab mind. Ja ma ei pea enam lolli näoga ringi käima ja vastama ajakirjanike küsimustele, miks nii läks.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles