Seiklussportlased lähevad lennukile trikitades

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Estonian ACE Adventure Team (vasakult) Silver Eensaar, Timmo Tammemäe, Rain Eensaar ja Mariann Sulg ootamas oma kiivrite, päästevestide ja seljakottidega Kataris Doha lennujaamas edasilendu Lõuna-Aafrika Vabariiki Johannesburgi.
Estonian ACE Adventure Team (vasakult) Silver Eensaar, Timmo Tammemäe, Rain Eensaar ja Mariann Sulg ootamas oma kiivrite, päästevestide ja seljakottidega Kataris Doha lennujaamas edasilendu Lõuna-Aafrika Vabariiki Johannesburgi. Foto: MTÜ Eesti Seiklusspordi Koondis

Selleks, et vedada lennukiga Svaasimaale 500 km pikkusele ekspeditsioon-võistlusele ligi poolsada kilo varustust ning ülekilode eest võimalikult vähe lisatasu maksta, on Eestit esindava neliku liikmed leidnud mitmeid mooduseid, kuidas pagasi kaalu vähendada.

Eesti võistkonna Estonian ACE Adventure Team liider Silver Eensaar tunnistas, et lennufirmade lubatud pagasikaalu normidesse mahtumiseks tuleb võistlusele reisides läbida turvakontroll kiiver peas ja päästevest seljas, taskud täis rattapedaale ja energiabatoone, näpus läbipaistev kilekott 13 tuubi energiageeliga (kuni liitri vedelikku võib võtta pagasisse).

«Seni ei ole keegi küsinud, miks kiiver ja päästevest – inimene võib ju ometi ohtlikul lennureisil kõigeks valmis olla,» lausus Eensaar, 24 tunni orienteerumisjooksu kolmekordne maailmameister. «Arvestades, et oleme treeningutega enda kehalt rohkelt kilosid kulutanud, on meil selliseks trikitamiseks moraalne õigus.»

Pühapäeval Svaasimaal algavale Expedition Africa ekspeditsioonvõistlusele minekuks kõige vajaliku soetamine, testimine ja pakkimine on Eensaare sõnul märkimisväärne väljakutse, sest vajalik on vähemalt kolme erineva spordiala tippvarustus. Näiteks riided, mis arvestaksid kõigi võimalike ilmaoludega; varustuse rajal kandmiseks vajalikud rohkete panipaikade ja joogisüsteemiga seljakotid; mitu paari jalatseid; jalgrattad koos lisavarustuse, varuosade ja hooldusvahenditega; päästevestid ja mõlad aerutamiseks; samuti toit, apteek, mägikepid, joogipudelid, veepuhastusvahendid, ronimisvarustus, lambid ja akud jne.

Umbes kolm-neli ööpäeva kestval pikal mägisel võistlusel võivad ilmaolud drastiliselt muutuda, mistõttu tuleb kohustuslikus korras ohutuse huvides pidevalt kaasas kanda rohkelt varustust. Kogu aeg peab igal võistlejal kaasas olema seljakott ja piisav varu kogu keha katvaid riideid – aluspesust veekindla jopeni. Kaasas peab kandma ka pealampi, termokilet, bivikotti (veekindel magamiskott), kompassi, joogipauna, söögivaru ja vilet, sest õnnetuse korral ei suuda inimene pikalt appi karjuda, kuid vilet puhuda jaksab. Lisaks peab võistkonnal kaasas olema apteek, nuga, veekindlalt pakitud hädatelefon, GPS-saatja. Rattaetapil lisanduvad kiiver ja rattatuled, kajakietapil on vajalik päästevest, paatide pimedas nähtavaks tegemiseks keemilised helendavad pulgad, isiklik aer ja veekindel kott, kuhu pakkida paadisõidu ajaks seljakott.

Eensaar lausus, et omaette närvikõdi pakub lõppsihtkohta jõudes pagasi ootamine: kas suured rattakotid mahtusid lennukile ja kas ümberistumisel jagus piisavalt aega, et pagas uuele lennukile laadida?

Seekord jõudis Eesti neliku (Silver ja Rain Eensaar, Timmo Tammemäe, Mariann Sulg) pagas läbi Kopenhaageni ja Katari kenasti Lõuna-Aafrikasse Johannesburgi. Sealt edasi tuli sõita bussiga ligi neli tundi Svaasimaale.

«Ida poole sõites kulgesime esmalt pikalt mööda kiirteed suurel lagedal tasandikul,» kirjeldas Eensaar. «Päike loojub ka lõunapoolkeral talvel varakult ja nii jõudsime Svaasimaa piirile juba pilkases pimeduses. Piiriprotseduurid olid laisalt sõbralikud, kontrolliti passe ja löödi templeid.»

Svaasimaa ja Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipiir asub suure tasase kõrgplatoo äärel. Sealt algab edasi sõites laskumine India ookeani suunas. «Seega piiri lähedal paikneva pealinna Mbabane poole laskudes muutus maastik väga liigendatuks,» rääkis Eensaar. «Orud ja mäeharjad tundusid tõusnud kuu valguses põnevad ja võistlust silmas pidades mõnevõrra hirmutavad. Võistluste hotelli Royal Swazi Spa Ezulwini orus jõudsime paar tundi enne südaööd. Pärast 30-tunnist reisi olid dušš ja voodi kõik, mida hing ihaldas.»

Täna monteerivad Eesti esinduse liikmed kokku oma jalgrattad, teevad kerge treeningu ja tutvuvad kohalike oludega.

Expedition Africa võistluse ajal näeb Eesti võistkonna jooksvat asukohta maastikul võistluste kodulehel www.kineticgear.co.za/Adventure-Races/Expedition-Africa. Samas on üleval võistluse edetabel, pildi- ja videomaterjal rajalt ja vahetusaladest.

Eesti meeskond (vt www.seiklussport.ee) on lubanud Postimehele anda iga päev oma tegemistest Svaasimaal ja võistlusel edenemisest ülevaate.

Expedition Africa stardib pühapäeva hommikul. Võitjate finišeerimist on oodata kolme-nelja ööpäeva pärast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles