Vihavaen Belgradis: «Et meie lapsed Partizani vihkaks»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Partizani ja Red Stari vahelised matšid kulgevad alati tuliselt. 2009. aastal Partizani koduväljakul toimunud kohtumisel lõõmasid leegid isegi tribüünidel.
Partizani ja Red Stari vahelised matšid kulgevad alati tuliselt. 2009. aastal Partizani koduväljakul toimunud kohtumisel lõõmasid leegid isegi tribüünidel. Foto: Reuters / Scanpix

Kas te kujutaksite ette, et A. Le Coq Arenast paa­ri­saja meetri kaugusele ehitataks mõni teine Eesti mõistes suur jalgpallistaadion? Kas see poleks mitte totruse tipp? Mõni nimetaks sellist käitumist lausa idiootseks.

Serbias on asjad aga teistmoodi. Pealinnas Belgradis leiab hooaja jooksul kaks korda aset tõeline sõda jalgpallimurul – Ida-Euroopa vihaseimaks Derbyks peetav vastasseis Belgradi Partizani ja Belgradi Red Stari vahel.

Fännid ei paista silma üksnes laulude ja hüüetega, vaid üksteise  vihkamisega. Kohalikud räägivad, et osas rajoonides võib vale jalgpallisärgiga ringiliikumise eest sõna otseses mõttes kere peale saada. Mitte ei või, vaid saabki. Nüüd aga asjast algusest peale.

Staadionil Crvena Zvezdal ajakirjanikele ringkäiku teinud giid selgitas kahe klubi põhierinevusi. 4. märtsil 1945 otsustasid noored üliõpilased luua spordiklubi, millest sai Crvena Zvezda. Teisisõnu on Crvena Zvezda rahva loodud tiim.

Huvitav fännilaul

Jugoslaavia armee ei tahtnud kuidagi rahvale alla jääda ja juba sama aasta 4. oktoobril loodi vastukaaluks Partizan. See oli 50ndate keskel puhtal kujul armee kontrollitav klubi. Suurepärane pretsedent oli seega loodud: «rahvas» vs «armee».

Inimesed võisid armeelastele jalgpallimurul ära panna. Kuigi naginad on ammu lõppenud, on vihkamine jäänud samaks. Crvena Zvezda fännilaulus on sees järgmine rida: «Elame Punase Tähe jaoks, elame päeva jaoks ja et kõik meie lapsed vihkaksid Partizani.»

Ekskursiooni teinud Crvena Zvezda töötajast giid, kes kogu jutu juures jättis väga sümpaatse mulje ega raiunud, et ainult tema klubi on see õige, kinnitas, et tänaval ta Partizani fännidele siiski tere ütleb. Mängust väljaspool asjad nii hullud polevat.

«Mul on üks sõber, kes on Partizani fänn, ja me viskame naljagi koos. Kuid fännide seas on ka ultrad,» rääkis serblane.

Just ultrafännid muudavadki vastasseisu vihaseimaks. Iga internetile ligi pääsev huviline võib populaarsest videoportaalist youtube.com üles otsida Partizani või Crvena Zvezda ultrate videod.  Seal tehakse tõelist põrgulärm ja kohalikus Derbys ollakse lihtsalt teineteise vaenlased.
Kusjuures rühmitused on nõnda uhked, et naljalt oma rivaali staadionile jalga ei tõsta.

Serblaste suus levib kolm versiooni, miks eile hilisõhtul peetud EM-valikkohtumine Eesti ja Serbia vahel nihutati 55 000 inimest mahutavalt Crvena Zvezda staadionilt 24 000 inimese võrra vähemale mahutavale Partizani koduväljakule. Kõige «igavam» versioon on see, et publiku huvi lihtsalt poleks eriti suur ja suur staadion jääks tühjaks.

Teised versioonid on aga märksa kurioossemad. Näiteks räägitakse, et põhjuseks on serblaste väravavaht Vladimir Stojkovic. Nimelt mängis mees kunagi Crvena Zvezdas, siirdus siis Lissaboni Sportingusse, aga laenati nüüd välja  Partizanile ehk tema endise koduklubi verivaenlasele.

Tehakse teeneid?

Crvena Zvezda publik ei elaks seda reetmist üle ja vilistaks mehe oma koondise kodumängus välja. Kolmanda versiooni kohaselt on põhjuseks Serbia Jalgpalli Liidu president Tomislav Karadžic, kes enne seda ametiposti oli just Partizani eesotsas. Ka tema võidakse välja vilistada.

Pealegi pole Crvena Zvezda  poolehoidjad kuidagi rahul Karadžici tegevusega. Viimastel aastatel on just Partizan Serbia jalgpalliliigat valitsenud ning omajagu «teeneid» on selles Karadžicil.
«Tõsi, Partizan on meist täna ka tugevam, kuid tegelikult tehakse neile ka teeneid. Nende mees on pukis ja asjad sujuvad neil kuidagi paremini. Näiteks eelmisel aastal tiitli saatuse otsustanud mängus jäeti meile kaks korda andmata selge penalti,» meenutas giid.

Üks tähtis asi veel: eile pärast Postimehe trükkiminekut lõppenud Eesti-Serbia matšis võisidki tribüünid jääda pooltühjaks. Kohalike hinnangul pidavat inimesi tulema umbes 20 000 – 25 000, kuid mitte seetõttu, et serblasi jalgpall ei huvitaks, vaid ükski endast lugupidav fänn ei tõsta oma jalga vaenlase territooriumile.Crvena Zvezda fänne oli Partizani staadionile oodata väga vähe.

«Eks see tõesti ole veidi tobe, kuid isegi kui Partizani staadionile tuua Lionel Messi, Red Stari fännid seda mängu vaatama ei lähe,» kinnitas giid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles