Nõukogude Liidule olümpiamängudelt kuulitõukes 1952. aastal kulla, neli aastat hiljem hõbemedali ja 1964. aastal pronksi toonud Galina Zõbina meenutas väljaandele Sport Ekspress antud usutluses, et tol ajal oli hermafrodiitide kaasamine Liidu koondisesse tavapärane.
Zõbina sõnul kasutas Nõukogude spordisüsteem lisaks dopingule ära ka seda, et kuni 1966. aastani ei tehtud sportlastele regulaarset sookontrolli. «Kui räägime hermafrodiitidest, siis eks NSVLi koondisesse võeti neid küll. Kõik teadsid. Isegi enne 1952. aasta olümpiat, kui olime Viiburis, tuldi kontrollima. Jalutasime koos Nina Dumbadzega ja nägime – pingil istub Šura Tšudina ja nutab,» rääkis Zõbina Aleksandra Tšudinast, kes tegeles kõrgel tasemel nii maahoki, võrkpalli kui ka kergejõustikuga, võites 1952. aastal Helsinki olümpiamängudel kolm medalit ning tulles võrkpallis Liidu koondisega kolm korda järjest maailmameistriks. Jämedahäälset Tšudinat, kes armastas nii kaardimängu kui ka sigarettide tõmbamist, toodi Nõukogude Liidus sageli esile näitena sealse spordisüsteemi võimekusest.
«Nina ütles tookord: «Kahju lausa, et ta selline on. Aga miks teised peavad seepärast kannatama?» Helsingis olime meie juba kohal ja treenisime, kui Tšudinova viimase rongiga kohale saabus. Meditsiiniline komisjon oli osavõtuload selleks ajaks juba allkirjastanud,» kirjeldas Zõbina. «Aga võita Šural ei lubatud. Teda hoiatati: «Ükskõik milline koht, aga mitte esimene.» Nii ta võitiski kaugushüppes ja odaviskes hõbeda, kõrgushüppes aga pronksi.»
Traagiliselt lõppenud armuafäär
Hiljem aga olevat Tšudinal olnud armuafäär kiiruisutaja Inga Artamonovaga. Väidetavalt oli just see suhe põhjus, miks Artamonova abikaasa Gennadi naise 1966. aastal surnuks pussitas, ehkki ametlikult räägiti varem samuti kiiruisutamisega tegelenud Gennadi alkoholilembusest ja kadedusest naise sportlike saavutuste suhtes. «Võis nii olla küll,» arvas Zõbina. «Mina isiklikult sain Tšudinaga normaalselt läbi ja mulle ta kordagi ligi ei ajanud. Ka kettaheitja Jevgenija Arzumanova suhtus minusse soojalt.»
Arzumanova olevat Zõbinat kaitsnud ka siis, kui teda ennast liigses jõulisuses süüdistati. «Kui olin veel üliõpilane, võitsin vahel samadel võistlustel nii kuulitõuke kui ka kettaheite. Teised tulid siis ütlema: sa oled nagu Tšudina! Arzumanova sekkus kohe: «Ei tohi nii öelda! Galja võistleb hästi.»»
Rumeenias peetud Ülemaailmsel Noorsoo Festivalil öeldi, et järgmisel päeval tullakse sportlasi kontrollima. «Arzumanova vastas seepeale: «Mina ootama ei jää! Nagu spordi juurde tulin, nii ka lähen! Andke tagasisõidupilet.» Ja lendaski koju ja lõpetas karjääri. Seda tegi ta vähemalt ausalt,» meenutas Zõbina. Tšudina tõmbas karjäärile joone alla 1963. aastal, õed Irina ja Tamara Press, Maria Itkina ja Tatjana Štšelkanova kolm aastat hiljem, kui sookontroll lõplikult kehtestati.
Tamara Press: mina olen normaalne!
Zõbina rääkis sellestki, kuidas tema ja Tamara Pressi vahelt 1958. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistluste ajal must kass läbi jooksis. «Ta võitis viimase katsega kuulitõukes kulla, tuli siis pingi juurde, kus me koos Tamara Tõškevitšiga istusime, ja näitas trääsa: säh teile, olümpiavõitjad!» kirjeldas Zõbina. «Mul sai kõrini ja vastasin talle, et kui sa ei vabanda, siis me sinuga koos poodiumile ei tule. Tema mühatas, et ei kavatsegi vabandada. Seega me ei läinudki koos Tõškevitšiga poodiumile. Meestekoondis oli samuti meie poolt.»
Pärast meistrivõistlustel juhtunut arvati Zõbina välja Moskvas toimunud Nõukogude Liidu ja USA vahelise maavõistluse koondisest ning ülejäänud sportlased asusid jälle teda toetama. «Öeldi, et tüdrukud, kaua võib, ja soovitati Keskkomiteesse minna. Koostasime kirja, terve koondis kirjutas alla. Võistkonna arst tuli ja sosistas: Galina, võitle lõpuni, nägin dokumente selle kohta, et õdedele Pressidele tehti kolme aasta eest operatsioon... Neil olid lihased nagu meestel. Kõik ikka hormoonidest.»
Kirja viisid Keskkomiteesse «kaks kõige julgemat» ehk Zõbina ise ja Niina Ponomarjova. «Järgmisel päeval oli see spordikomitee esimehe Nikolai Romanovi laual. Asja kutsuti arutama ka Viktor Aleksejev, kes oli kunagi minu treener, kuid hakkas siis õdesid Presse treenima. Lisaks olid kohal Tamara Press, Niina ja mina. Press möirgas: «Ma olen normaalne!» Ütlesin, et küll meditsiin selle välja selgitab. «Ja üleüldse, Tamara, sina pole süüdi, et niisugusena sündisid. Ega me sind süüdista.» - «Aga keda siis?!» - «Vaat neid,» ning osutasin Romanovile ja Aleksejevile,» meenutas Zõbina.
Lõpuks saadeti Press kabinetist välja ja Zõbina pöördus Romanovi poole. «Nimetasin mitut suusatajat, kes samamoodi aina võitsid. Ta teadis neid küll. Ütlesin: saan aru, Nikolai, sulle on tähtsad medalid. Aga spordis peaksid kõik võistlema võrdsetel alustel. Kõik on võidu nimel kõvasti tööd teinud,» sõnas Zõbina.
Tänaseks 84-aastane Zõbina oli pärast sportlaskarjääri lõppu pikalt seotud ka Eestiga, sest töötas Värskas treenerina ning nagu Sport Ekspressi intervjuust selgub, oli tal Eestis koguni suvila.
