Intervjuu: Norbert Hurt vennast, Levadiast ja sellest, miks kõik on nii nagu on

Sel hooajal on Norbert Hurt tõusnud meheks, kelle kohta on igaühel, kes kodumaist vutti jälgib, midagi öelda või vähemalt oma arvamus tema kohta olemas. Miks mees, kes oma selge visiooniga paljud endast välja viia on suutnud, ise selle kõige juures nii rahulik on? Kuidas ta lahendab olukorras, kus põkkuvad kaks kõva kivi ja kuidas näevad välja vennatapulahingud Eesti moodi?

Räägime algatuseks sinust, Norbert. Flora poolehoidjate radarile ilmusid sa duubli treenerina ja kui sind esindusse edutati, olid sa paljudele ohhoo-efektiks. Läheme päris algusesse – kuidas üldse tekkisid sidemed sinu ja jalgpalli vahel? Tegid ju palju ka muud sporti?

Pigem mitte – kõik muu sport on tulnud jalgpalli kõrvalt. Jalgpall oli ikka esimene ala, millega tegelema hakkasin ja seda mõistsin juba väikesena, et jalgpall on see õige. Tartus alustasin, juba 6-aastaselt läksin trenni, koos hoovisõprade ja klassikaaslastega, Tammekasse. Aasta oli siis ehk 1989 või 1990... Oma esimest kaht treenerit ma ei mäletagi, esimene, kelle nimi meenub, oli igatahes eesnimega Riho.

Hüppame ajas edasi – ja siis oled sa juba sellesama Tammeka ninamees...

Juhtus sedasi jah. (Muigab).

Ja kuidas läks?

Olen alati olnud treener, kes vaatab suurt pilti ja olin seda ka toona. Et teha tulemust, tuleb luua tingimused. Alustasin seal noortega ja nägin peagi, et süsteemi on vaja kõvasti parandada. Nägin, et see, kui ma töötan klubis see ühe killukesega, ühe meeskonnaga, ei vii klubi kuigi kaugele. Hakkasin pakkuma oma ideid klubi terviklikuks arenguks ja nii ta hakkas minema. Kokku töötasin seal kuus aastat. Ju siis ühel hetkel nähti, et sobin selle kõige kõrgema treenerikoha peale. Järjest kadusid ära eest treenerid, kellega poldud rahul ja tol hetkel loodeti, et ehk suudan mina toime tulla.

Sul oli Tammekas palju poisse, kes on varem või hiljem Florasse sinu juurde tulnud.

Praegu on jäänud Prosa ja Toom, olid veel ka Torop ja Laabus. Juba enne mind oli siin Jürgenson.

Kui täna kodulinna meeskonnale tagasi vaatad – see krahh, mille nad üle elasid, jagunemine, Kristjan Tiiriku ja Kalle Paasi esilekerkimine, et klubitöö päästa – siis kas praegu on sinu süda rahul?

Jah, praegu on hea meel, et lõpuks ometi on paigas inimesed, kes on ise klubis sees kasvanud ja teavad, mida ja miks nad teevad. Varem oli see klubi ikkagi puhas ärimudel. Inimestel, kes omanikeringis olid, puudus aim, mida tähendab spordiklubi juhtimine ja see toimus valedel alustel. Sakslasest treeneri palkamine oli ka ilmselt lihtsalt meeleheitlik käik. Oli keeruline periood, aga tagantjärele vaadates oli seda lagunemist ja läbikukkumist vaja, et puhastus võimalikuks saaks. Kõik läks nagu pidi ja tänased mehed pakuvad ainult rõõmu – nende kirg ja noortetöö areng on suurepärased. Kui mingil hetkel tundus, et Santos võib neist mööda minna, siis täna on Tammeka kindlasti taas tugevam. Noortetöö on seal alati tugev olnud, noortekoondistesse on Tammeka alati tugevalt panustanud, seda tööd on tehtud seal palju aastaid ja täna võib tagantjärele öelda, et tuleb tänulik olla, et eelmised juhid noortetööst üldse ei huvitunud – nii ei saanud nad seda ka segada.

Sinu vend mängib Tammekas siiamaani. Vennatapulahinguid oleme näinud juba mitmeid. Kui vaatan Martinit, su venda, väljakul mängimas ja sind vastasmeeskonna tehnilises alas seismas, siis peale füüsilise sarnasuse teil midagi ühist justkui polekski. Martin on keevaline, emotsionaalne, sina äärmuseni rahulik. Kui Martin sel hooajal Paidega mängides punase kaardi sai ja väljakult lahkus, astusin tahtmatult paar sammu eemale, sest ta oli elektrit täis nagu kõuepilv. Ja sina – vana rahu ise.

Sellele saab vastata vaid üht – sa ei ole mind mängimas näinud! (Naerab). Martin on tegelikult niivõrd intelligentne inimene, et väljaku ääres oleks ta täpselt samasugune nagu mina, võib-olla isegi rahulikum. Olen teda näinud ka väljaku kõrval, ta on ka treeneritööd teinud. Ja noh, olen ka mina treenerina emotsionaalne – aga seal, kus seda tarvis.

Kui väidad, et oled väljakul sama raevukas, kui vend Martin, siis ma eeldan, et sinu rahulikkus väljaku kõrval ongi tingitud sellest, et sa tead ise väga hästi, mis mängijaga platsil toimub?

Täpselt. See on lihtne – kui mõtleme, kuidas kujuneb rahulikkus, siis selle eelduseks on teadmine, et miks miski juhtub nii, nagu ta juhtub; ja sellistel hetkedel on oluline teha õigeid otsuseid. Kui sa oled emotsionaalselt tasakaalust väljas, siis intuitsioon ei pääse ligi, õiget otsust on raske teha. See on raske seesmine treening, jääda rahulikuks olukorras, kus kriis on silme ees. Või isegi kaos. Suuta siis leida õige lahendus, see on meeletult raske. On see midagi erilist? Tegelikult mitte. Kui vaadata tänaseid treenereid üldiselt, siis see kultuur on väga palju muutunud. Kõrvutades tänaseid lastetreenereid mõne aasta tagustega, siis üha vähem kohtan sõimu ja laste peale karjumist. Karjutakse aga siis, kui ise ei saada aru, mida treenitavatelt tahetakse, elatakse end välja. Ülikooliõpingutest suure osa moodustab pedagoogika ja spordipsühholoogia, kus õpetataksegi emotsioone juhtima, märkama iseennast ja mängijat, püüdma mõista mängijat ja kuidas teda aidata. Käitumine treenerina on täiesti eraldi valdkond, mille valdamist ei saagi nõuda treenerilt, kes ei ole seda õppinud – ja enamus maailma treenereid ei ole seda teinud. UEFA koolitustel on sellekohane õpetus nii minimaalne, et praktiliselt puudub ning siis hakataksegi tegema otsuseid hirmude pealt. On see siis hirm kaotuse ees, hirm oma koha kaotamise pärast või muu hirm. Ja nii ongi see, mis toimub mängu ajal väljaku kõrval sageli lihtsalt hirm, mitte professionaalne teadlik käitumine.

Oled sa Flora esinduse tüüri hoides – oled seda nüüdseks kaks aastat teinud – ka ise teinud hirmu pealt mõne otsuse, sellega näppu lõiganud ja kohe sealsamas seda kahetsenud?

Muidugi, loomulikult. Emotsionaalsus ja emotsioonide väljendamine ei ole ju pahed, aga asi on halb siis, kui see muutub meeleheiteks ja sa hakkad end lihtsalt välja elama. Ikka tuleb ette, ka mul, muidugi, nagu ka hetki, kus lihtsalt mõtled hiljem, et mis oleks saanud, kui oleksin otsustanud teisiti... Ses mõttes ei ole ma eksimatu ega pea ennast mingiks üliinimeseks. Olen lihtsalt veidi eelkaalutlevam, sest ma tean, et mida kauem sa oled ühe tiimiga, seda raskemaks muutub see suhe, sest pisiasjad hakkavad häirima. Alustada on lihtne – oled kõigi vastu sõbralik, kõik treenerid on – ja siis algab see niiöelda kooselu, kus mingid asjad hakkavad järjest ja järjest häirima. Kui lasta sellel süveneda, oled end ära kaotanud. Mina ka – kui lasen mingil mängijate harjumusel end „ära süüa“, jään pidevalt otsima nende käitumises seda üht negatiivset joont ja ainult kirun, siis kaotan lõpuks ennast ära, ei ole enam objektiivne.

Ennast kaotada on võimalik ka teistpidi – paljud treenerid jäävadki meeskonnaga sõbrasuhte tasandile ja asjad lähevad seetõttu käest. Autoriteedi kehtestamine on ju ka oluline.

Mõistagi. Olukordade taga, kus autoriteet kaob sõbralikkuse taha, on seesama hirm. Hirm kaotada austus või usaldus mängija suhtes või tema poolt. See kehtib eriti liidermängijate või andekate noorte kohta. Treener toetab neid, teeb neile alateadlikult erandeid, lubab neile rohkem, adumata seda, et lõpuks maksab see kätte nii mängijale kui treenerile endale. Mängijaga tuleb aga olla objektiivne, mõista teda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Aga ikkagi tuleb hetki, kus asub tööle vanasõna, mille kohaselt kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Konfliktsituatsiooni äärmuslik lahendus, kus see kooselu lõpeb lahutusega, ei ole ka sulle võõras.

Muidugi. Olukordi on olnud igasuguseid. Noorema treenerina kompasin maad, proovisin end jõuga kehtestada, aga nägin ära, et ma võin ennast peale suruda, kuid see ei vii tulemuseni. Sellistel hetkedel, kus näed mängijas näiteks verbaalset agressiivsust, ei ole mõtet end peale suruda, vaid pigem aru saada, et ta vajab abi. Ta otsib sinuga konflikti, aga sel hetkel on parem ta lihtsalt ära kuulata, sest kui sa hakkad talle vastu, siis toidab ta sellega oma viha ja saab sellest endale vaid juurde uusi põhjusi sind rünnata. Minu viis ei ole jõuga asju lahendada. Kas mul on mõne mängijaga koostöö katkenud otseselt tüli tõttu? Ei, seda ei ole.

Tuleme selle hooaja juurde. Ma väidan, et tuima ja mõttevaba jõu ekspluateerimisele rajatud püramiid ei saa lõputult püsida. Ma tean, et seda küsimust on sult tüdimuseni küsitud, aga proovi, palun, lihtsalt ja loogiliselt sedastada, miks me ei suuda lüüa Levadiat, kes mängib nii primitiivset jalgpalli, et seda on ajuti piinlik vaadata?

Levadia ei ole meie ainuke vastane, neid on üheksa. Me ei tee aasta otsa tööd selleks, et Levadiat võita. Kindlat rohtu Levadia vastu ei ole õnnestunud leida, aga juba möödunud hooajast näitavad mängud, et muudatus on toimumas. Eelmise aasta saldoks jäi kolm viiki ja kaotus liigas ning võit nende üle Superkarikafinaalis – ehk me oleme endiselt võimelised neid võitma. Sel hooajal oleme saanud kolmest mängust kaks viiki ja kaotus. See näitab minu arvates asjade seisu päris loogiliselt. Enne minu tüüri juurde asumist oli meie osaks pigem kaotus, kui viik. Pilt on teine, kui varem. Teiseks, liigas on näha seda, et kõik satsid lähevad üksteise vastu välja usus, et nad on võimelised võitma. Ka Pärnu, kes on praegu tabelipõhjas. Järelikult on liiga muutunud. Kui Gert Kams rääkis varem, et Soome liigas võivad kõik kõiki võita, siis täna on Eesti liiga selgelt samasugune. Seega on täna juba raske tõmmata piiri, kustmaalt algavad kohustuslikud võidud, mistõttu on peamine küsimus see, kuidas olla stabiilselt edukas, kuidas saavutada edu, mis kasvab.

Me ehitame oma süsteemi üles samm-sammult. Kui tahta kõik üles ehitada jõule, siis pead palkama väga kõvad vennad, muidu edu ei saavuta. Holland on hea näide sellest, kuidas väike riik suudab mängida intelligentset jalgpalli maailma tipus. Mõtestatud jalgpalli ülesehitamine ON väga raske ja paraku süsteemis, kus seda varem viljeletud ei ole, võtab see ka palju aega. Ka Eestis hakati sellele mõtlema alles siis, kui siia saabusid esimesed Hollandi treenerid ning alles praeguseks on peale kasvamas treenerite ja mängijate põlvkond, kes hakkavad aru saama sellest, mida meile nende hollandlaste poolt siia toodi, mida tähendab pedagoogiline mõtlemine jalgpallis ja nii edasi.

Ja nii ongi lihtne tõdemus see, et liiga on läinud ühtlasemaks ja kõik oskavad mängida, kui mitte tarkusega, siis vähemalt jõuga. Ka meie oleme selles süsteemis sees koos oma arenguga ja kui küsida, kas me üldse oleme tänaseks seisus, kus oleme nii tugevad, et Levadia või Kalju lahti harutada, siis: ei, ilmselgelt ei ole me täna nii tugevad, et need võidud peaksid olema garanteeritud.  Meie vastu mängitakse kindlat moodi ja teatakse, et meile ei tohi anda ruumi, sest seal, kus on ruumi, oskame me väga hästi mängida. Meie eurovastane Rabotnicki: kui vaadata, kuidas nad mängivad, siis nad hoiavad näiliselt palju palli, aga kus nad seda teevad? Oma väljakupoolel. Kui nad jõuavad meie poolele, on nende lahenduseks ainult pikad söödud. Milles aga Rabotnicki oli meist selgelt üle, oli see, et nad on kasvanud palliga mängima, nad olid palliga mängides meist lihtsalt niivõrd palju enesekindlamad. Võõrsilmänguks olid nad aru saanud, et meile ei tohi ruumi anda, aga meie kultuurikiht selles osas, et MEIE teaksime, mida palliga teha suure surve all, on veel õhuke.

Ja hetkel, kui meeskond, kes oskab vaba ruumi ära kasutades rünnata, saab käppa ka selle, mida teha palliga siis, kui ollakse surve all, ongi sündinud põhimõtteliselt unbreakable meeskond?

Me oleme seda ju ajaloos näinud. Barcelona vastu nuputati kaks aastat, mil moel saada meeskonna vastu, kes ei karda palli kaotada. Ühe lahendusena mängiti antijalgpalli, Bayern otsustas, et muud ei jää üle – tuleb Barcelonalt igasugune ruum ära võtta ja tehti meeletu töö kaitses. Tänaseks ongi lahenduseks minna niivõrd füüsiliseks, et proovida palli valdav meeskond halvata. Kui see ei õnnestu, vajutakse taas oma kasti ja tulemust ei tule. Lõppkokkuvõttes on selge see, et kui meie poisid muutuvad palliga piisavalt enesekindlaks, on käes see aeg, kus teised meeskonnad peavad hakkama meie vastu mängides nuputama uusi käike.

Hetkel napib meil siis olemasolevate võimaluste ärakasutamiseks mida? Vaimset tasakaalu või füüsilist võimekust või nende kombinatsiooni?

Suures pildis nende kahe kombinatsiooni. Tarkust, et jalgpallimängu on võimalik mõjutada oma intuitiivsete otsustega. Levadia viimases mängus oli näha, et nad ei mänginud päris oma tüüpilist mängu, meie aga kartsime neid ennatlikult ega osanud ära kasutada ebatüüpilisusi nende mängus. Muidugi tahame võita, teeme kõik selleks, aga me ei ole lihtsalt veel sealmaal, et lõpuni suuta oma peale suruda. Kui vaadata tabelis allapoole, siis on selgelt näha, et stabiilsus on leitud – ka rasketes mängudes, kus peame kõvasti pingutama ja vastane mängib nii, nagu meie vastu peab mängima, on lõppkokkuvõttes mängud kaldunud ikkagi meie kasuks, me oleme suutnud end maksma panna. Sisselastud väravate arv on eelmise aastaga võrreldes madalam ja ehkki pallivaldamine on tolle aja võrdluses ehk isegi väiksem, on ta kindlasti kaitsemängu ja ründe suhtes optimaalsem. Kindlasti oleme läinud tugevamaks ja sellele vundamendile on hea edasi ehitada. Duublil võttis kolm aastat aega, et stabiilsus saavutada, esindusmeeskonnaga on käsil alles teine aasta, aga juba täna on selge, et mõtestatuse kadumise hetki mängus on vähem. Mängijad positsioneerivad end loogiliselt, on märksa vähem hetki, kus end väljakul kaotame, auke sisse jätame. See on keeruline protsess, ka füüsiliselt.

Kui tagumise otsa meeskondade vastu peetud mänge vaadata, siis kurjad poolehoidjad ja väljaspool klubi kahjurõõmutsejad ei anna enda aru sellest, et Kalju on sel aastal hävinud Tulevikule ja Narvale, Levadia viigistas Pärnuga ja pääses Tammeka käest napilt, Narvaga viigistati, Sillamäe on sel aastal hoopiski viikidelainel.

Jah, ja omavahelistes mängudes on ka ülemise otsa meeskonnad üksteisele punkte loovutanud. Ongi suur vahe selles, kuidas meie vastu mängitakse: Flora vastu on alati mäng teistsugune kui teiste klubidega mängides. Kui Paide suudab meid pikalt kuival hoida ja sealsamas järgmises mängus viigistab Pärnuga, siis kas me saame öelda, et meie teeme midagi väga valesti või et Paide on järsku väga tugevaks muutunud? Meie vastu mängides suudetakse end alati motiveerida. Kui olin Tammeka treener ja Levadia või Floraga mäng seisis ees, siis mu mängijad tegid neil perioodidel kõige raskemaid trenne – mulle ei olnud tulemus neis mängudes eesmärk omaette, sest keskendusin oma otseste konkurentidega heitlusteks, tugevate vastu aga läksin olemasoleva vormi pealt parimat võtma. Kas ma suudan suurt hammustada või ei, see ei saa olla primaarne. Möödunud suvel rääkisin meie meeskonna mängijatega ning nende jutust jäi kumama, et millest Floral on juba aastaid puudu olnud, on stabiilsus – enne minu tulekut mängiti kaks mängu võidukalt ja siis kaotati, kaks võitu ja kaotus, kaks võitu ja kaotus. Täna oleme palju töötanud stabiilsusega ja rõhuasetus on ikkagi aastal tervikuna, mitte üksikutel mängudel. Võib ju tahta paljut, aga fakt on, et me laome põhja. Kui stabiilsus on saavutatud, siis saab hakata rohkem jõudu ka tabeli ülaotsa suunama.

Ehk aeg, kus sai eeldada ja nõuda seda, et see või teine meeskond peab olema meie jaoks kindel peksupoiss, on põhjendamatu?

Kui mõne aasta eest oleks olnud põhjendatud Kaljult küsida, et kas neil on piinlik, et kaotati Viljandile või Levadialt sama Pärnu viigi kohta, siis täna see enam piinlik ei ole. Jah, need punktid tuleb võtta, muidugi, aga tänases reaalsuses kaotavad punkte väikestele kõik. Kui tahta puhtstatistiliselt läheneda näiteks eelmisele hooajale, siis alumisest viiest meeskonnast kaotas Flora ju punkte ainult Tammekale. Stabiilsuskõver on sellest vaatevinklist ikkagi konkreetselt tõusus ja treenerina ei ole olnud kerge teha seda süsteemis, mis toetub suuresti oma mängijatele ja leegionäride minimaalsele kasutamisele. Näiliselt ei tule meile kusagilt jõudu juurde, samas nõutakse, et tuleb tugevneda ja teha samme edasi.

Nagu nõgesevihaga saunas käimine, annad aga endale pihta ja kuradi valus on, aga samas tead, et see on tervisele hea...

Jah, ja vaimses plaanis on see kindlasti kurnav. Seda enam, kui paljud su ümber ei usu sinusse ega sellesse mida teed. Õnneks ma ei loe internetikommentaare, minu jaoks on internet ainult töömeilide jaoks ja uudiste lugemiseks. Ma ei tea täna, mis meist räägitakse, aga pahameel on tuntav, kasvõi siis, kui omad fännid tribüünil su vastu laulavad, aga süsteemi ehitamine on raske ja oluline on, et vähemalt klubis sees saadaks asjadest ühtmoodi aru.

Sel hooajal on sind otseselt kaks korda välja vilistatud. Kodumängul Paide vastu, kus tuli napp võit ja paar vooru hiljem võõrsil Kalju vastu, kus sinu ja fännide vahel väike konflikt lahvatas. Fännid on tänaseks veidi rahunenud ja suuresti mängis selles ilmselt rolli kodune euromänguvõit. Meie tänase koosseisuga, suurelt jaolt oma poisid, keskmine vanus selline nagu oli. Ütlesid, et internetti ei loe, aga kas sa olid kursis sellega, et just see noor sats suutis esimest korda üle 18 aasta kodus peetud euromängu võita?

Pärast mängu sain teada, jah, enne ei teadnud. Mis puutub konflikti fännidega, siis ma pean ütlema, et ega mul olegi sellistes olukordades sõnadega suurt midagi teha. Neil ei olnud ju kogu infot meeskonna kohta ja seda ei saa neile ühestki otsast pahaks panna. Muidugi on kurb, kui omad inimesed sind ei usalda, aga nagu sa ise just ütlesid, kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Jõuga fännidele vastu hakata ei ole ju mõtet ja mul ei olnud neile ka tol hetkel midagi ette näidata. Võttes nüüd selle konkreetse Paide mängu – ma ju vaatasin graafikut, nägin ette, mis meid ootab euromängude ajal. Pidime töötama usus, et saame edasi ja euromängude ajal näitab meeskonna tugevust muuhulgas see, kui kodus ei kaotata punkte. Seetõttu oli oluline kaaluda, kas euroliiga vääris sel aastal säärast rõhuasetust või veel mitte. Hooaja ettevalmistuse ja mängude väsimus kuhjus, paraku oleks võinud liigapaus ja puhkus tulla natukene varem, sest puhkuse ajal tehtud töö võimaldas meil hästi valmistuda euromänguks ning nagu näha, siis ka kahe euromängu vahel Infonetti võita, aga enne puhkust Kalju ja Narva võitmiseks ei jätkunud meil lihtsalt esimesel puhul jõudu ja teisel juhul mehi.

Floras ei ole kunagi olnud selliseid aegu nagu viimastel aastatel, kus duublist tõstetakse igal aastal üles vähemalt üks mängija, mõnikord rohkemgi. Kas duubli ja esinduse treeningute ja mängustiili sünkroniseerimine võiks mingil hetkel viia selleni, et Flora esinduses mängivad ainult Flora oma poisid. Kui jah, siis millal see juhtuda võiks?

Seda pilti saab avada ehk sedapidi, et kui Floraga taasliitus Joonas Tamm, siis nägime, et tal ei olegi nii lihtne meie juures mängida, sest ta pole harjunud mängima mõtestatud jalgpalli. Kui küsisin temalt, et kuidas Rootsis asjad olid, selgus, et ka Rootsis mängitakse lihtsakoeliselt – ründajal oli kaks põhikäiku ja ülejäänu oli mängija oma loomingulisuse ja vaistu teha. Floras avanes talle täiesti uus maailm, ta sattus justkui koolipinki. See annabki meile märku sellest, et meie jaoks on oluline õiged natuurid oma klubisse ja meeskondadesse saada võimalikult ruttu, et kool läbitaks õigel ajal. Üleval tuleb juba tulemust teha, õpiaega ei peaks seal enam olema.

Palun ütle mulle, Norbert, millest vennad omavahel räägivad, kui üks vend on platsil ja teine vastasmeeskonna treeneripingil ja too treenerist vend saadab oma poisid oma venna vastu ja nood annavad talle 7:0 tappa? Millest sa Martiniga peale viimast Flora-Tammeka mängu rääkisid ja kuidas?

(Naerab). Ma sõitsin järgmisel päeval Tartusse ja enne, kui ta mulle isegi tere ütles, küsis «Pidite te siis nii palju lööma?» Üldiselt me üritame omavahel olles jalgpallist rääkimist vältida, aga no mis sa teed, tema lapsed mängivad ka jalgpalli ja siis ikka juhtub, et ei saa pidama.

Kui ma sulle teisipäeval helistasin ja intervjuu aega kokku leppisin, ütlesid, et kolmapäev on sul vaba päev ja siis heameelega klubiasju üldse ei ajaks. Millega sa oma harvu vabasid päevi sisustad? Suvisel perioodil sa neid ju palju ei saa?

Eks aegajalt ole vaja ka argiseid ja koduseid asju ajada. Üldiselt ma proovin vabadel päevadel ikka lihtsalt puhata vähemalt pool päeva ja siis teha kodus tarvilisi asju. Koristan kodu näiteks.

Rahustab?

Pigem on sageli lihtsalt peale mängu hea koju tulla. Et vähemalt KODU on korras. (Naerab). Aga palju veedan aega perega ja lähedastega. Neid hetki on vähe, muidugi, aga seda kõrgemalt neid hindad. Vahel tahaks lihtsalt paar päeva täiega puhata, aga siis on nii, et ise ei muretsegi, aga aju muretseb, käib mingit mängu läbi. Ütled, et kurat, aitab juba, aga ei... Ärkad öösel üles ja teed ikka mingeid tööasju.

Rahulolu on ohtlik asi, aga lõpetuseks võib vist asja kokku võtta nii, et tegelikult läheb kõik nii nagu plaanitud?

Mugavustsooni me tõesti ei otsi, kus saaks öelda, et tulevik on helge, seda hetke ei tule nagunii mitte kunagi, töö peab kogu aeg käima. Tööd on meeletult, ideid on meeletult. Pigem jah, asjad on positiivsed nii Floras kui Eestis tervikuna.

Liigume edasi?

Edasi!