Nädalavahetusel lahvatanud dopinguskandaal on eriline – sadade kergejõustiklaste korraga kahtlustamine on juba iseenesest haruldane. Ometi napib sellel praegusel kujul teravust, sest konkreetseid nimesid nimetatud pole. Eelkõige saab järeldusi teha Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) korrumpeerumise ja selle kohta, et probleemiga ei taheta tegeleda. Senise praktika põhjal pole reaalne, et näiteks IAAF hakkaks kahtlaste verenäitude põhjal valemängijatele suurel hulgal süüdistusi esitama ja neilt medaleid ära võtma. Kas olukord muutub?
Kas uus dopinguskandaal on pinnavirvendus või tõeline torm?
Õigupoolest ei saagi võtta Saksa ja Briti meedia väiteid, et aastatel 2001–2012 võitsid kolmandiku tiitlivõistluste medalitest ebanormaalsete verenäitudega sportlased, mitte eraldiseisva sensatsioonina, vaid tegu on osaga tugevamast ühiskondlikust survest. Esiteks olid vaatluse all ainult kesk- ja pikamaajooksjad ning teiseks on uuringu avalikustaja Hans-Joachim “Hajo” Seppelt varemgi vändanud suurt kõlapinda leidnud dopingufilme.
Näiteks 2014. aasta detsembris paljastas ta suuremahulise dopingutarvitamise Venemaa spordisüsteemis, aga silmaga nähtavaid tagajärgi ei järgnenud ning IAAF avaldas Seppeltile hoopis survet vaikida. Nüüdki näitas IAAFi president Lamine Diack üles peamiselt pahameelt andmete lekkimise suhtes ja kippus end õigustama.