Kanadas sündinud 18-aastane Eesti väravavaht Andreas Vaikla sõlmis 1,5 aasta pikkuse profilepingu Rootsi kõrgliigas mängiva IFK Norrköpingu meeskonnaga. Varem Eesti U16 ja U17 jalgpallikoondistesse kuulunud ja viies mängus U19 koondist esindanud noormees tunnistab, et tema suurim eesmärk on mängida rahvuskoondisega finaalturniiril.
Millist elu elab Kanadas üks noor poiss, kellest hiljem saab Eesti koondise mängija?
Ma armastan Kanada lihtsat elu. Käisin seal koolis ja treeningutel ning veetsin aega sõpradega, kuid juba viie aastaselt ütlesin endale, et soovin saada professionaalseks jalgpalluriks.
Jalgpalliga tegelesin seal neljandast kuni 16. eluaastani, kuid treeningtingimused ei olnud kõige paremad. Me treenisime kooliväljakul ja väravavahtide treenerit oli väga raske saada, kuid minu õnneks leidsin kaks meest, kes mind väga palju aitasid ja õpetasid oma potentsiaali realiseerima.
Enamus poisse mängib Kanadas jäähokit, kuidas sina valisid hoopis jalgpalli?
Ausalt, ma ei oska vastata, miks ma valisin jalgpalli. Ma elasin Torontos ühel tänaval koos poistega, kes olid minust kaks aastat vanemad ja nemad nautisid jalgpalli. Nii ma lihtsalt järgnesin neile ja leidsin selle mängu vastu armastuse. Koos endast vanemate poistega sõbrustamine tegi mind palju kogenumaks kui teised minuvanused poisid.
Aga kuidas sai sinust väravavaht?
Ma ei oska sajaprotsendiliselt öelda, miks ma hakkasin väravavahiks. Kuid ma arvan, et mul tekkis see mõte 2004. aastal, kui me käisime perega Eestis reisil. Ma arvan, et ma nägin Mart Poomi, kui Eesti kangelast ja ma soovisin seda samuti teha. Ostsin siis oma esimese paari väravavahi kindaid ja hakkasin treenima koos isaga, kasutades väravana kahte puud. Ma olin ka teistest oma eakaaslastest kasvult ja kehalt suurem.
Enne 2013. aastal Inglismaale siirdumist mängisid Kanadas Wexford Wolvesi ja North Scarborou meeskondades. Siis mängisid Inglismaal West Bromwich Albioni noortemeeskonnas. Kui palju on sind mõjutanud mängimine selles klubis?
West Bromis arenesin ma eeskätt isiksusena, sest kolisin oma kodust ja perest juba 16-aastaselt eemale. Ma õppisin ise enda eest hoolitsema ja sain iseseisvaks. Treeningud aitasid mind palju jõudmaks kunagi Premier League'i tasemele. Treeningud toimusid iga päev ja need erinesid Kanadas toimunutest väga palju. Kahe aastaga West Bromis sai minust parem inimene ja väravavaht.
Sõlmisid äsja Rootsi tippklubi IFK Norrköpinguga 1,5 aasta pikkuse profilepingu. Millised eesmärgid oled endale selles klubis seadnud?
Minu eesmärk Norrköpingus on saada klubi esindusmeeskonna esiväravavahiks.
Millal hakkasid mõtlema Eesti koondises mängimisest?
Ma ei mõelnud rahvusmeeskonnas mängimisest, kui ma olin noorem, kuid kui sain Eestist kutse U16 koondisesse, siis otsustasin ma tulla.
Aga Kanada koondis?
Ma ei ole kunagi mõelnud Kanada esindamisele ja olen selle üle õnnelik, sest ma tahan mängida Eesti eest. Kui sain kutse, olin elevil, sest see on suur võimalus esindada oma maad.
Kuidas meie treenerid ja mängijad sind koondises vastu võtsid?
Mul ei ole Eesti koondisega liitumisel olnud suuri raskusi, mul on head suhted treenerite ja mängijatega.
Kui hästi eesti keelt oskad?
Minu eesti keel on enam-vähem, kuid kui ma läksin Inglismaale, siis seal polnud võimalust rääkida ja olen pisut oma oskusi kaotanud. Kuid saan kõigest aru, kuigi mõnikord teeb rääkimine raskusi. Väljakul on lihtne, sest jutt on lühike ja täpne.
Kuidas oled koondisemängudes hakkama saanud?
Usun, et nendes mängudes, kus ma olen osalenud, olen saanud päris hästi hakkama. Leedu vastu tulid küll mõned vead sisse, kuid ma olen veel noor ja eksimusi tuleb ette. Oluline on see, kuidas sa nendest pärast välja tuled. Ma arvan, et tegin seda hästi, sest me võitsime Lätit 3:1.
Millised sportlikud eesmärgid oled enda karjäärile seadnud?
Jalgpallis soovin endale edukat karjääri ja loodetavasti õnnestub mängida Inglismaal Premier League’s ja Meistrite liigas ning loomulikult soovin ma koos Eesti rahvusmeeskonnaga kvalifitseeruda Euroopa või maailmameistrivõistluste finaalturniirile.