Austraalias jätkuva ekstreemse mägirattavõistluse Crocodile Trophy 2. etapil oli eestlasest parim Allan Oras, kes ületas lõpujoone viiendana, kaotades esikoha teeninud hollandlasele Bart Brentjensile 6.18. Jaan Kirsipuu oli 11. (+8.09) ja Indrek Kelk 12. (+8.10).
Kuna Kirsipuu ja Kelk võistlevad üle 40-aastaste vanuseklassis, pälvisid nad selles arvestuses kaksikvõidu.
Kokkuvõttes juhib šveitslane Urs Huber, 5. positsioonil olev Oras kaotab talle 32.02. Kirsipuu ja Kelk on üldarvestuses 7. ja 8, kuid jätkavad M40 klassis kaksikjuhtumist.
Eestlaste tiim Rietumu-Delfin jätkab üldliidrina, hollandlaste Bike One Team Lapierre jääb maha üle kahe tunni.
Oras võttis blogis kaks esimest etappi kokku järgmiste sõnadega:
«Esimene etapp siis Cairns –Lake Tinaroo. Pidi olema 98 km, aga igasuguste viperuste kiuste tuli 65 km. Nimelt 17 km pärast ametlikku starti ja pärast esimese tõusu ületamist oli looduspargi värav suletud. Sealt edasi sõideti rahulikult esimesse toitlustuspunkti, oodati kogu rahvas jälle kokku ja siis anti uus ametlik start. Võistluse kogupikkuseks kujunes siis ca 65 km.
Kui aus olla, siis meile see hea, sest esimesel tõusul toimunud selektsioon polnud paljulubav. Tõus läks kohati ikka nii loodist välja, et käigud olid kõik vasakul ehk kõige kergema peal. Pärast uut starti oli tegelikult jälle sama seis mis esimesel tõusul. Kaks meest on ikka peajagu teistest ül e(Bart Brentjens – Atlanta olümpiavõitja ja šveitslane Urs Huber – maratoni MMi kolmas jalg 2008) ja tõsiselt mängivad ülejäänud seltskonnaga. Kui need ikka gaasi põhja panevad, siis on ikka suht pees. Loodame, et siledamatel etappidel saame me ka natuke laiata. Lootma peab.
Tõusumeetrite poolest oli esimene etapp kõige mägisem. Aga lõpptulemusest siis nii palju, et Allan 5., Jass 6. ja Kelkspoiss tubli 7. Tulid koos Jassiga. Aga kuna nad võistlevad veel omakorda Master2 kategoorias (M40), siis on nad oma arvestuses essa ja teine. Nibinnabin Jass veeres enne Kelksi üle joone ja siis sai ta selga ka Master2 liidrisärgi. Tal veab, et ei pea iga päev põlve otsas särki pesema, sest iga päev saab tutika särgi juurde. Üldiselt vahed olid esimese etappi kohta juba päris suured.
Loodan ise veel pretendeerida poodiumi kõige madalamale astmele. Tundub et 3-...ja edasi kohtadel sõitvad mehed on suht võrdsed. Esimesel etapil oli kolmas mingi Kanada vend. Meeskondlikul tegime esimesel etapil küll puhta töö. Jassile polnud tegelt sellised mäed väga kontimööda, minu enesetunne polnud ka parimate killast. Suht sant tunne veel, aga ise arvan, et ajavahest. Pea ka lõhkus suht terve päeva. Kelk muidugi on hiilgevormis. Aga eks ta nüüd hästi treenitud, sest mõned nädalad on ta ju treener Jassi näpunäidete järgi tegutsend. Etapi lõppedes oli äge telklaager püsti pandud, aga paljulubatud suur telk, kuhu pidi vabalt mahtuma kolm inimest, on tegelt ikka suht kitsas.
Ja täna siis teine etapp Lake Tinaroo-Granite gorge (70 km). Tundus, et suht haljaava etapp, aga esimene tõus jälle ca 15km, pikk laskumine ja siis suht flat kuni lõpuni. Tõusul tegid jälle Urs ja Bart kohe vehkat, kaasa sai veel Kanada kutt ning läinud nad olidki. Minul käis võistlus kuni lõpuni koha pärast 4-9. Olin siis etapil 5. Mingi austerlane pani finiši ära ikka. Tunne oli juba parem kui eile, aga koht sama. Jass ja Kelks tulid kohe pärast meid. Hasselbaher veeres enne Jassi üle joone ja Kelk oli kohe nende kannul 12. Meeskondlikult kindlustasime liiderpositsiooni.
Elamused on Austraaliast muidugi vägevad. Esimene etapp kulges suht terve aeg võimastes vihmametsades. Tohutu džungel ikka. Jass oleks kängurule ka otsa sõitnud. Teine etapp panime läbi banaaniistanduse. Tänases telklaagris saime karja Wallabidega (väike känguru) kokku. Homme tõotab tulla vähe siledam aga pikk 144 km etapp. Granite Gorge-Irwinebank (mingi aborigeenide põlisasula).