Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on muutunud tavaliseks, et jalgpallikoondistes mängivad mehed, kes pole küll selles riigis sündinud, kuid kelle vanemad on sealt pärit.
Ka praegustes Eesti noortekoondistes on mängijaid, kes on koos perekonnaga välismaale kolinud, kuid jooksevad siiski sinimustvalge all väljakule.
«Noortekoondistes on mõned mängijad, kes elavad Soomes või Rootsis,» täpsustas Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht. «Selliseid mängijaid on ikka koondistesse kutsutud, et nad ei kaoks meie jaoks pildilt.»
Samas on ka Eesti Jalgpalli Liidul oma süsteem, kuidas jälgida välismaal elavaid noori spordimehi.
«Kui mängija on olnud Eestis registreeritud ja ta on meie andmebaasis sees, kuid mingil hetkel läheb välismaale elama, siis kõigepealt uurime, millistel põhjustel ta sinna läheb, ning hoiame tal edaspidi silma peal,» kirjeldas Uiboleht.
«Kui välismaale on mindud aga väga noorelt ja esimene registreerimine mängijaks tehakse näiteks Saksamaal, siis neil ei ole seal otsest kohustust meile sellest teatada. Kuid üritame ka sellistel juhtudel silmad ja kõrvad lahti hoida.»
Lähiajalugu on Eestisse toonud nii mõnegi huvitava väliseestlase. 2007. aastal kuulus meie U-17 koondise rivistusse Indrek Romet. Kanadas sündinud ja kasvanud noormees pole hiljem siiski enam valitute sekka mahtunud. «Nad ise olid hästi aktiivsed ja otsisid meiega kontakti. Neil oli mõte isegi Eestisse kolida, kuid sellest asja ei saanud,» rääkis Uiboleht.
Eelmisel talvel käis FC Flora juures testimisel 21-aastane Kalev Saarna. Jaapani, Kanada ja USA passi omav Saarna siiski toona Floraga lepingut ei teeninud. «Tema oli väga huvitav kontakt ning siia sattus ta oma juuri taga ajades,» lisas Uiboleht. «Kuid tema tase ei olnud selline, et näiteks koondises mängida.»