Korvpallikoondise keeruline ümbersünd

Ats Kuldkepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gregor Arbet.
Gregor Arbet. Foto: Tairo Lutter

Tuleb välja, et Eesti korvpallikoondisel ikkagi on sisu. Ilmetud tappasaamised Tšehhilt ja Belgialt ajasid kõik masendusse: eksperdid, mitu endist treenerit ning paljud fännid ja ajakirjanikud süüdistasid tahtejõuetuid pallureid, mängijad vastasid sellele solvumisega. Õnneks tuli koondis nukrast seisust stiilselt välja, alistades esmaspäeva hilisõhtul Ukraina ja kinkides Eestile 22 aasta jooksul esimese võidu EM-finaalturniiril. Kuidas selline ümbersünd toimuda sai?

Riiga sõites oligi üks võit realistlik ootus. See on nüüd täidetud, aga raske oleks uskuda, et asjaosalisi valdavad pärast mõne alagrupikaaslase alistamist niivõrd vastakad tunded. Isegi fännid peavad pärast võidujoovastusest toibumist tunnistama, et paar eelmist päeva jäävad nende hinge pikaks ajaks kriipima. Peamine on siiski, et nii nende kui ka mängijate usk säilis ja juba soojendusel oli tunda, et haavatavat vastast minnakse üheskoos tapma.

Rusutud olemisega palluritest ei saanud lõvid niisama hotellitoas istudes ja nukrutsedes. Kuigi üldteada on ainult alaliidu presidendi Jüri Ratase kihutuskõne esmaspäeva hommikul, rääkisid mitteametlikus õhkkonnas suud puhtaks paljud. Muutus ei seisnenud ainult pingevabamas tegutsemises ja suuremas agressiivsuses, vaid ka tiimi mängustiilis ja rotatsioonis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles