Kaotused Euroopa tippmeeskondade hulka kuuluvatelt Hispaania ja Horvaatia eakaaslastelt näitasid Eesti U-21 koondislastele, et miski pole võimatu. Meeskonna peatreener Martin Reim ütles intervjuus Eesti Jalgpalli Liidu koduleheküljele, et tema hinnangul peavad mängijad kasvama nii tugevaks, et olla võimelised favoriitidelt punkte röövima.
Kaks rasket mängu Hispaania ja Horvaatiaga on selja taga, millised eesmärgid nendele kohtumistele seadsite?
Ausalt öeldes nii treenerid kui mängijad mõtlesid kuidas neilt punkte röövida. See tähendab taga võimalikult kaua nullis hoida ja küll meil ees see mõni hea moment tekib. Hispaania vastu olime umbkaitses ja kahjuks võimalusi tuli vähe. Horvaatia vastu mängisime kõrgemalt, kuid lõpuks sai see meile saatuslikuks ja väravaid löödi rohkem.
Hispaania vastu olime peamiselt kaitses ja veidi jäi puudu, et neid kurvastada. Selline oli plaan?
Nii naiivsed me polnud, et oleks tahtnud neid kuidagi mänguliselt üle mängida. See oleks võinud mõni hetk õnnestuda, aga kogu kohtumise jooksul kohe kindlasti mitte ja see oleks kohe ära karistatud. Hispaanlased on head palli võitmise järel kohe kiiresti rünnakule minekul ja me ei tohtinud lasta tekkida olukordadel, kus ollakse kaks-kahe või kolm-kolme vastu. Meie keskkaitsjad oleks kiiruse ja tehnikaga nende ründajatele alla jäänud. Alati pidi olema julgestus ja seepärast ei saanud me ka nii suuri jõude ette saata. Kui me hispaanlaste mänge analüüsisime, siis nägime, et nad mängisid hästi palli kaitseliini taha tühja ruumi. Meie pidime neilt selle võimaluse ära võtma ning laskma neil keerutada meie kaitse ümber ja see meil suuresti ka õnnestus. Üldiselt olen rahul, sest meil olid endal ka mõned poolikud momendid ja punkti võtmine polnudki lootusetu üritus. Kindlasti andis see kohtumine poistele enesekindlust ja nad nägid, et võib ka maailma tippude vastu mängida.
Hispaanlastega pidasime kaua vastu ja nad said pisut õnnetust väravast ette. Kui palju selline allajäämine treenereid ja mängijaid kurvastas?
Veidi kurb, sest oleks nad löönud ilusa värava, oleks tõstnud käed püsti ja tõdenud, et midagi pole teha. Lõpus olid poisid ka juba väsinud ja jäid hetkeks vaatama, vahe jäi sisse ja sellest piisas. Aga tegelikult hakkas olukord varem, kui hispaanlased mängisid hästi seinasöötu ja kaitsja magas olukorra maha. Ega ma ei arvanudki, et veatult mängime, kuid üldiselt tegutsesime eeskujulikult ja meil oli ka õnne. Järgmisel korral sooviks ise olla kontrarünnakutel ohtlikumad.
Horvaatia murdis meid kiiremini. Miks?
Horvaatia vastu püüdsime ühte mängijat üleval pool hoida, et meie rünnak paremini toimiks. Tagantjärele tarkusena oleks võinud ka siin kompaktsemalt mängida, sest meid suruti jõuga ära.
Samas ei ole me kolme mänguga löönud ühtegi väravat?
Kuigi kahes viimases mängus olid meil tugevad vastased suutsime mõned olukorrad luua ja ka posti lüüa. San Marino vastu ei olnud loovust, et nende kaitsest läbi murda. See on suur väljakutse nii treeneritele, kui mängijatele. Meil on platsil palju ründava suunitlusega mängijaid, kuid Frank Liivak, Rauno Sappinen, Mattias Käit ja Maksim Gussev on pidanud mängima palju ilma pallita, mis röövib aga palju jõudu ja nii kaob teravus. Ilma väravat löömata edu ei tule ja see on kindlasti üks koht, kus me peame paremaks saama.
Milline on esialgne kokkuvõttev hinnang?
Kui vaadata seda, et saime kaks kaotust, siis võib öelda, et ei saanud hakkama, kuigi kohati oli meil ka mängu. Tulemus loeb, kuigi oleme alagrupis ikkagi autsaiderid ja teised peale San Marino on favoriidid. Peame kasvama nii tugevaks, et favoriitidelt punkte röövida. On vaja areneda ja vaadata, milliseid mehi me kasutame, kas mängijaid, kes on üks-üks olukordades head või on vaja väljakul üksteist toetada. Kindlasti areneme nende kahe aastaga. Meil on kõige noorem võistkond ja just Horvaatia vastu oli näha, et jääme vastastele füüsiliselt alla.