Viimases EM-valikmängus kohtub Eesti 12. oktoobril kodus Šveitsiga. Selle riigi edu toetub immigrantidele, mis on ühtlasi nii rõõmu kui mure allikas ja tekitab küsimuse ka Šveitsis: kui palju esindab koondis oma kodumaad? Ajakirja Jalka veergudel heitis Indrek Schwede pilgu Šveitsi jalgpalli ajalukku ja tänapäeva.
Kui Šveitsi U17 koondis tuli 2009. aastal maailmameistriks, võinuks tosin võidukasse koosseisu kuulunud mängijat oma vanemate päritolu kaudu vabalt valida esindamiseks mõne teise riigi rahvusmeeskonna. Ka Šveitsi A-koondise viimaste aastate edu toetub migrantpalluritele. Kummati pole see riigi jalgpalliajaloos sugugi esmakordne. Ka enne I maailmasõda moodustasid koondise Šveitsi klubides pallivad jalgpallurid kodakondsusest sõltumata. Välismaalased, peamiselt britid mängisid Šveitsi koondises kuni 1930. aastate alguseni. 1934. ja 1938. aasta MM-finaalturniiril esindasid Šveitsi riigi kodanikud, Euroopa poliitilisi süsteeme mõjutanud fašism ja natsionaalsotsialism aitasid kaasa, et spordist kujunes üks tugevamaid rahvusluse manifestatsioone.
1938. aasta MMi võit Saksamaa (kes oli alla neelanud Austria ja omastanud selle suurepärase jalgpallikoondise parimad liikmed) üle on Šveitsi jalgpalli (ja spordi) üks olulisi tähtpäevi. Ajaloolased Fabian Brändle ja Christian Koller kirjutavad, et just see võit 9. juunil sidus Šveitsi rahvuskoondise rahvusliku identiteediga ja andis idee, et Šveitsi koondis esindab tervet rahvast. Nad lisavad, et see võit on mõiste geistige landesverteidigung (mentaalne riigikaitse) tuum – Šveitsi eliidi jõupingutus mobiliseerimaks intellektuaalseid ja kultuurilisi väesalku natsionaalsotsialismi ägeda pealetungi vastu.
Pärast II maailmasõda nappis koondisel saavutusi, kuid tugev side rahvuskoondise ja rahvusliku identiteedi vahel säilis. 2004. aasta EMilt ei lootnud spordi eest vastutav föderaalminister Samuel Schmid mitte võite suuremate riikide üle, vaid neile trotslikku vastuhakkamist, kangelaslikke kaitselahinguid. See seisukoht ühtis silmatorkavalt riigi ametliku neutraliteedi- ja kaitsekontseptsiooniga. Peter Hess Texase ülikoolist märgib (ajakirjas Soccer & Society 3/2014) teraselt, et tähelepanuväärsel moel moodustavad Šveitsi koondise poolkaitse ja edurivi valdavalt sisserännanute pojad ning kaitseliini mehitavad riigi põliselanikud. Hess juhib tähelepanu Samuel Schmidi kõnele, kus ta kasutab enese kohta väljendit eidgenosse (vandeseltslane), mis riigi avalikkusele seostub Šveitsi konföderatsiooni kangelasliku ajalooga enne 1515. aasta häbistavat kaotust Marignano all ning viitab riigi loomise müüdile aastal 1291, kui kolm kantonit andsid väidetavalt igavese vande astuda vastu suurele ja despootlikule Habsburgide võimule. Tänapäeva poliitilises retoorikas tähendab eidgenosse sageli aga Euroopa Liidu ja immigratsioonivastast ning neutraliteeti pooldavat hoiakut. 2004. aasta 23-liikmelisse EM-koondisse kuulus kaheksa immigranti või immigrantide järeltulijat.
Kui Šveitsi U17 koondis tuli 2009. aastal maailmameistriks, võinuks tosin võidukasse koosseisu kuulunud mängijat oma vanemate päritolu kaudu vabalt valida esindamiseks mõne teise riigi rahvusmeeskonna.
Muidugi sai võidukas U17 koondis kuulda ülistust, kuid kõlasid ka tumedamad noodid. Nii näiteks küsis parlamendiliige Toni Bortoluzzi (Itaalia immigrantide poeg!) nädalalehes Die Weltwoche irooniliselt: «Mida peavad meie U17 kangelased peale hakkama olukorras, kus ligi 80% vangidest on välismaist päritolu?»
Tõsi, Bortoluzzi möönis, et jalgpalliklubid on head lõimujad ning teevad ära enam, kui valitsus eales suudaks, kuid lisas siis, et olukorda pole vaja ilustada, sest paljud immigrandid ei kavatsegi integreeruda.
Migrantidele tuginev edukas noortetöö
1990. aastate alguses alustati Šveitsis tulemuslikku noortetööd ja paljuski tänu immigrantide järeltulijatele saabus ka edu. Sel sajandil on koondis kvalifitseerunud viiele suurturniirile (2004 EM, 2006 MM, 2008 EM, 2010 MM, 2014 MM). Enne 2010. aasta MM-finaalturniiri küsiti A-koondise sakslasest peatreeneri Ottmar Hitzfeldi käest, kas teda ei tee murelikuks, et tervelt 12 (mõnedel andmetel vähemalt 13) eelmisel aastal U17 vanuseklassi maailmameistriks tulnud mängijat võivad hakata täiskasvanute jalgpalli mängima mõne muu koondise eest. (Rahvuslik taust oli kirev ka paljudel nendel noormängijatel, kes jalgpallikodakondsust poleks saanud vahetada: 21 mängijal kokku olid juured kolme eri kontinendi 13 riigis). Hitzfeld lootis nende mängijate kohusetundele, viidates, et nad ju teavad, kui head jalgpalliharidust neile Šveitsis on antud, ning kinnitas, et omalt poolt tehakse kõik, et veenda neid jätkama Šveitsi eest. Ühtlasi lisas Hitzfeld: «Seepärast ongi nii tähtis jätkuvalt kvalifitseeruda nendele suurtele tiitlivõistlustele.»
Vastuses peitub migratsioonijalgpalli suurim oht: koondis valitakse selle järgi, kus on võimalik maitsta edu, mitte südame järgi. Selline hoiak muudab koondised ja nende konkurentsi mõttetuks, sest sisuliselt võetakse üle klubide mentaliteet: kes rohkem maksab, kes paremaid tingimusi pakub, see paremad mängijad endale saab. Mingile kohusetundele väga loota ei tasu: kas eesti arste hoiab kodumaal kinni teadmine, et neile anti siin hea haridus?
Kahevahel olek tekitab sageli pettumusi jalgpallureile endile: selle asemel et keskenduda jalgpallile, kalkuleerivad nad hoolikalt, millises koondises on kasulikum mängida, kuid kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Nii näiteks lootis Davide Chiumiento pääseda prestiižikamasse Itaalia koondisse ega liitunud Šveitsiga 2004. aasta EMil. Kutset saapamaa meeskonda ei tulnud ja veebruaris 2010 nõustus Chiumiento esindama Šveitsi. Ta tegi kaasa maavõistlusel Uruguay vastu, kuid MM-rivistusse teda ei valitud. 1984. aastal Bosnia ja Hertsegoviinas sündinud Eldin Jakupovic valis ka prestiižsema koondise, milleks tema olukorras oli Šveits. Ta debüteeris 2008. aastal, kuid rohkem kutseid ei saanud. Järgmisel aastal esines ta kibestunud ja mürgiste sõnavõttudega Šveitsi meedias, kus ta kahetses oma valikut.
Migratsioon vaatab vastu ka Šveitsi klubijalgpallis. 2008. aasta seisuga kuulus Zürichi piirkonnas 21% organiseeritud klubidest immigrantidele. Baselis oli sama näitaja 26%, Genfis 31%. Samas on migrantide kaasamine Šveitsi jalgpalliliidu teadlik tegevus, mille eesmärk on siluda usulisi ja kultuurilisi erinevusi ning soodustada integratsiooni. Sotsioloog Annelies Debrunner pakub, et riigi klubides on 40% esimese või teise põlve immigrante. Mõnes noorte tippklubis on see protsent koguni 60. Juba kümmekond aastat tagasi oli vutiimmigrantide teema esil meedias: 2004. aastal pealkirjastas ajakiri Facts ühe oma artiklitest «Hopp Schwiic», mis oli vaimukas tuletus šveitslaste traditsioonilisest võitlushüüust spordivõistlustel – «Hopp Schwiiz!». Artikli pealkiri viitas endise Jugoslaavia päritolu sisserändajatele. Neid oli sama aasta U19 koondises tervelt kolmandik: 18 mängijast kuus, kusjuures teise päritoluga immigrante oli viis.
Peter Hess tõdeb, et avalikkuse suhtumine rahvuskoondise liikmetesse erineb. Põlisšveitslastest jalgpallurite puhul elatakse kaasa ka nende välismaal kulgevale klubikarjäärile, kuid naturaliseeritud palluritele heidetakse neile välismaal mängimist ette: see on märk soovimatusest lõimuda, tänamatus ja ebalojaalsus riigi vastu, mis on neid suuremeelselt omaks võtnud ja üritanud integreerida. Ka Hess tõdeb, et rahvuskoondiste kontseptsioon on konfliktis riikideülese profijalgpalliga, kus kodakondsus on teisejärguline ja mängijad otsivad paremaid tingimusi.
Prantsusmaa hoiatav näide
Kui Prantsusmaa 1998. aastal maailmameistriks krooniti, peeti selle koosseisu lõimumise parimaks näiteks. Kolm aastat hiljem saabus sealsamas Pariisis külm dušš: maavõistlusel Alžeeria vastu vilistas peamiselt vaestest linnaosadest pärit alžeeria taustaga publik välja nii Prantsusmaa hümni kui ka kõik pallurid, välja arvatud rahvuskaaslase Zinedine Zidane’i. 75. minutil jooksis palju noori teise põlvkonna alžeerlasi Alžeeria lippudega platsile. Möll jätkus tänavatel, kus lükati ümber autosid. Prantsuse poliitiline ladvik oli šokeeritud. Üks juhtunu põhjendusi kõlas: see oli noorte trotsiv kinnitus oma alžeerlaseks olemisele.
Peter Hess kirjutab ajakirjas Soccer & Society (3/2014), et Prantsusmaa jalgpallikoondist nähti eduka mitmerassilise ühiskonna mudelina. Kuid 2006. aasta MM-finaalis sooritatud pealöök ja punane kaart taandasid 1998. aasta sangari Zinedine Zidane’i integreeritud Prantsuse ühiskonna sümbolist taas immigrantide pojaks, kes kaotas enesekontrolli. Prantsusmaa koondise jätkuv ebaedu on saanud Prantsuse ühiskonna integratsiooniprotsessi läbikukkumise sümboliks.
1998. aasta edul oli isegi oma hüüdlause: «Black, Blanc, Beur» (must, valge, Prantsusmaal sündinud inimene, kelle vanemad on sündinud Põhja-Aafrikas). Nüüd on multikulti, Saksa kantsleri Angela Merkeli sõnu kasutades, läbi kukkunud.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php