Miks jäi aga eesmärk täitmata? Eestlaste peamine murekoht oli rünnak, kus kümne mänguga löödi vaid neli väravat. Seejuures ei suudetud viies välismängus lüüa ühtegi väravat. Viimati jäid eestlased võõrsil tabamuseta 1998. aasta MM-valiksarjas. Kuueliikmelises alagrupis lõime nii vähe väravaid aga viimati samuti 1998. aasta MM-valiksarjas.
Tarmo Rüütlilt ametikohustusi üle võttes märkis Magnus Pehrsson, et väikeriikide koondiste jaoks on ülimalt oluline standardolukordade oskuslik lahendamine. Reaalsuses ei ole selles vallas resultatiivsus aga tõusnud ning lõppenud valiksarjas ei löödud seisva palli olukordadest ühtegi väravat. Samal ajal jõuame teisegi probleemini: nimelt ega Eesti ei teenigi eriti karistuslööke vastaste värava lähistelt. Üheks põhjuseks on siin kindlasti kaitsest lähtuv mängustiil, kuid samas pole meil ka ründefaasis piisavalt teravaid mängijaid, kes võtaksid vastaseid üks-üks ette ning võiksid niimoodi üldse karistuslööke teenida.
