Eesti seiklussportlased tõusid karmil MMil viiendale kohale

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mariann Sulg ja Silver Eensaar MMi esimesel etapil aerutamas.
Mariann Sulg ja Silver Eensaar MMi esimesel etapil aerutamas. Foto: MTÜ Estonian Adventure Racing

Eesti seiklussportlaste esindus Estonian ACE Adventure tõusis Brasiilias 715 km pikal rajal peetavatel MM-võistlustel teisel päeval viiendale kohale, kaotades kolmandal ja neljandal kohal liikuvatele prantslastele ja lõuna-aafriklastele kõigest kümne minutiga.

Järgnev on Arthur Raichmanni reportaaž, kuidas on kulgenud Pantanali märgalal Eesti võistkonna (Rain ja Silver Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg) esimene päev ja teise päeva algus.

Esimene võistluspäev, laupäev, 14. november

Veerand tundi enne ametlikku stardiaega annavad korraldajad teada, et võistkonnad võivad paatidega jõele minna. Osalejad on juba kaks tundi sit-on-top tüüpi kajakkide ümber askeldanud, vaagides, mis läheb selga, kuhu paigutada söök ja jook.

Päev tuleb palav. Sõit kestab üle valge aja, viimased 3-5 tundi tuleb sõuda pimedas. Vee peal pole kajakis kuigi mugav enam midagi sättida, seega peab kõik olema 10-12 tunniks valmis pandud. Enne esimest vahetusala on üks kontrollpunkt, aga seal pole vaja paadist välja tulla, vaid piisab kaldale oma võistkonna nime hüüdmisest.

Start! 64 paatkonda lükkavad mõlad vette ja alustavad umbes 50 km pikkust kajaki etappi – esimest etappi 715 km pikal teekonnal. On teada, et Uus-Meremaa Seagate on aerutamises teistest üle. Esimesed tunnid seda ka tõestavad.

Paari-kolme tunniga on paatkondade rivi veninud juba kilomeetrite pikkuseks. Seagate libiseb eest ära. Neid on ilus vaadata: pealtnäha vähese vaevaga liiguvad kaks kajakki heal kiirusel Paraguay jõge pidi ülesvoolu. Aerutamine on tehnikaala.

Esimeses kontrollpunktis juhib Seagate järgmiste ees 6-7 minutiga. Esimesed kuus võistkonda mahuvad 15 mnuti sisse, aga sealt edasi lähevad vahed suuremaks.

Eestlased on alustamid rahulikult ega ole hakanud stardiärevuses kõike välja panema. Esimeses kontrollpunktis on nad 11. kohal, kaotus liidritele 32 minutit. Seda ei maksa ületähtsustada – kõigest viis tundi ligi kuuepäevasest võistlusest on alles möödunud.

Kõigil pole aga sugugi hästi läinud. Rootslaste Peak Perfomance’i paat hakkas vett läbi laskma (mingi kummitihend sulas palavusega üles) ning nad pidid asenduspaati ootama. Sedasi langesid nad liidrite hulgast välja. Teine rootslaste esindus Swedish Armed Forces ja lõuna-aafriklaste ZAF Merrell valisid poolel rajal esikolmikuse kuuludes vale jõeharu ning kaotasid sellega vähemalt tunni, kui mitte rohkem. Austraallaste Mountain Designs pidi kuumuse ja võistkonna liikme dehüdratsiooni tõttu juba esimesel etapil katkestama.

Ees ootab suhteliselt lihtne öine trekkimine ning mööda Brasiilia-Boliivia piiril voolavat Corixo do Bonfim oja kulgev pack-rafti ehk seljakotiparvetamise etapp. Oja viib 13x5 km suurusele Lagoa Mandiore järvele. Tugevate tuulte korral on järv pack-rafti paatidele ohtlik koht, mistõttu korraldajad soovitavad enne trekkimise algust ilmateadet kontrollida.

Järgnev lühike trekk kolmandasse vahetusalasse kulgeb üle Morraria Mandiore mäeahelikku. Võistkondi manitsetakse mäest laskumisel ettevaatlikkusele ning olema tähelepanelikud, kui kohtuvad jaaguariga, keda seal piirkonnas elab arvukalt. Kes seda ala pimedas läbivad, peaks panema võistkonna viimasele liikmele kuklasse valge valguse vilkuma.

Esimesed võistkonnad jõuavad kolmandasse vahetusalasse Porto Novos Douradoses hommikul. Seal saavad võistlejad süüa osta, vett ja soovi korral mugavalt puhata. Jaaguaride hoiatus jääb ka vahetusalast lahkudes kehtima.

Võistkondade õnneks pole Pantanali märgalal, kus võib näha jõeäärses kaldamudas sageli krokodille, vihma sadanud ja ka sääski on vähe.

Teine võistluspäev, pühapäev, 15. november

Teine päev algas pack-raftiga ehk seljakotiparvetamisega. Idee järgi peaks kerge seljakotipaadiga liikumine toimuma vahelduval maastikul, kus maismaad mööda trekkides tuleb aeg-ajalt ületada mõni veekogu. Sellel etapil aerutati aga koguni 30 km ja viimane 7 km trekiti.

Kaarte segas kontrollpunkt, mida mingil põhjusel kaardil näidatud kohas ei olnud. See tõi paljud tiimid korraks kokku. Üheskoos tõdeti, et punkti pole ja liiguti edasi. GPS-signaal näitab, et võistkonnad käisid sealt läbi.

Eesti võistkond jäi etapi lõpuosas janusse, umbes kolm tundi liiguti veepuuduses, kuni leiti mäeküljel voolav allikas. Füüsiliselt äärmiselt kurnav etapp mõjus paljudele võistkondadele, eestlased tõusid etapi lõpuks viiendale kohale. Ent nädalapäevi kestva võistluse puhul ei maksa sellest veel pikaajalisi prognoose ega järeldusi teha.

Eestlased teevad nüüd kahetunnise uinaku ning jätkavad siis 68 km pika trekkinguga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles