Eestlased on tõusnud seiklusspordi MMil juba neljandaks

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti võistkonna liige Silver Eensaar läbimas kontrollpunkti.
Eesti võistkonna liige Silver Eensaar läbimas kontrollpunkti. Foto: MTÜ Estonian Adventure Racing

Eesti võistkond jätkab Brasiilias seiklusspordi MM-võistlustel tõusvas joones, olles neljanda võistluspäeva alguseks kerkinud Uus-Meremaa, Hispaania ja Rootsi järel neljandaks, kaotust kolmandale kohale on kaks tundi.

Arthur Raichmann raporteerib, kuidas on kulgenud Pantanali märgalal Eesti võistkonna Ace Adventure Team Estonia (Rain ja Silver Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg) kolmas ja neljas võistluspäev.

Neljas võistluspäev, teisipäev, 17. november

Täna kell 13 kohaliku ja kel 18 Eesti aja järgi saab 72 tundi ehk kolm ööpäeva täis. Ja eestlased on pildil – raske öelda, kas üllatusena neile endile, aga võistluskarussellis olijatele ehk natuke küll. Samas on neil ju sellest aastast ette näidata teine koht Lõuna-Aafrika seiklusvõistluselt, olgugi et hõredamas konkurentsis. Kümnest maailma tipptiimist on MMil esindatud kaheksa ja see asetab Ace Adventure Team Estonia päris ilusasse valgusesse.

Neljas võistluspäev algas sellega, et võistkonnad tulid tuhande meetri kõrguselt mägedest alla. Nõlvad on kaetud põlvini küündiva lõikeheinaga, mille sees kasvavad erinevat liiki ja kõrgusega põõsastaimed. Kohati tuleb otsida sobivat kohta, et põõsaste vahelt läbi pääseda. Maapind on kaljune ja kivid turritavad heina sees, tehes liikumise aeglaseks. Eestlased läbisid selle trekkingu-etapi seitsme tunniga. Paberite järgi 68 km pikk etapp oli kinnitamata andmetel siiski mõnevõrra lühem – umbes 40 km. Eesti võistkond saabus vahetusalasse kell pool kaheksa hommikul ning istus poole tunni pärast kajakkidesse, millega tuleb läbida 50 km.

Oluline on tõdeda, et vaatamata füüsilisele väsimusele on eestlaste vaim tugev ja võitluslik. Võistkond käitus keskendunult ja asjalikult. Villid teevad siiski valu.

Pärast kajakietappi tuleb kolm trekkingu-lõiku, mis on võtmetähtsusega. Need võtavad eeldatavasti rohkem kui 24 tundi. Rohkem sealt edasi kõndida vaja pole, jääb vaid ratta- ja kajakietapp.

Kolmas võistluspäev, esmaspäev, 16. november

Suur palavus ja sellest tulenev vedelikukaotus mõjub kehale laastavalt. Kui palju sa ikka jaksad looduses liikudes vett kaasa tassida – aga ükskõik kui palju sa kaasa võtad, sellest ei piisa. Loodusest tuleb leida lisa. Et vihma pole seni sadanud, on tavaliselt vee all olevad alad kuivad ja ojasängid samuti. Liikumise muudab see küll lihtsamaks, aga veevarude täiendamise raskemaks.

Terve kolmas võistluspäev päev ja ilmselt ka järgnev öö kulgeb mööda mäeharja liikudes. Kui vesi otsa saab, tuleb kuskile allapoole laskuda, mis tähendab, et seejärel tuleb jälle ülespoole tõusta. Maastik on ses piirkonnas kaetud põlvini ulatuva lõikeheinaga ja seal sees on palju kive, mistõttu iga otsus mõni lisateekond ette võtta põhjustab märkimisväärse energiakulu.

Kuna võistluse liidrid jäävad planeeritud ajast esimese kahe päevaga umbes kaheksa tundi maha, on huvitav vaadata, kas korraldajad rajal käigult ka midagi korrigeerivad. Praegu tundub, et üleaeg paisub iga etapiga pigem muudkui suuremaks. See tekitab võistkondadele omakorda probleemi, et neil võivad algselt planeeritud toidu- ja joogivarud otsa saada. Eilne päev seda ka tõestas: väga tugeval ameeriklaste võistkonnal Tecnu sai söök enne vahetusala otsa ning kohast, kus teistel tiimidel kulus vahetusalani kuus tundi, läks Tecnul tervelt 17 tundi. Norrakate Nordic Adventure Racing tiim aga seetõttu koguni katkestas.

Tippvormis sportlased taastuvad enamasti kiiresti. Neil piisab paarist tunnist, et taas jõuliselt edasi minna. See seletab ka suuri kõikumisi paremusjärjestuses. Kui gps-signaal kuskil pikemalt seisab, siis ilmselt võistkond puhkab; kui liigub väga aeglaselt, siis on kas raskesti läbitav maastik või ollakse kurnatud või polda oma asukohas kindlad.

Eestlased on seni väga targalt liikunud. Võistkonna kapten Silver Eensaar kommenteeris pärast kolmandat etappi, et nende üllatavalt kõrge positsioon on seotud äärmuslikult kuuma ilma ja veepuuduse kombinatsiooniga. See tähendab, et sa ei pea olema ise tugev, vaid sageli piisab sellest, kui teised ära vajuvad või navigeerimisel eksivad. Teevalikutest sõltub džunglis palju.

Aga raskemad etapid on alles ees.

Olgu öeldud, et loomaaias jalutamise tunnet Pantanali märgalal siiski ei teki. Linde ja loomi on siin küll palju, aga neid peab oskama märgata. Võistlejatel pole selleks eriti mahti. Üks Prantsuse võistkondadest nägi kuuldavasti jaaguari kilpkonna kallal einestamas.

Mõnel metsarajal liikudes meenutavad temperatuur, niiskus ja hääled siiski troopikamajas kogetut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles