Seitse ööpäeva lakkamatut võitlust iseendaga

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Eensaar taimestikus seiklemas.
Silver Eensaar taimestikus seiklemas. Foto: MTÜ Estonian Adventure Racing

Lõpuni jäi umbes 80 kilomeetrit, kui olukord kiskus kriitiliseks. Selja taga rohkem kui 600 kilomeetri pikkune, seitse ööpäeva kestnud rännak ligi 40-kraadises kuumuses mööda Brasiilia metsikuimat loodust, tundis Timmo Tammemäe, et on päikese käes üle kuumenenud. Ta püüdis kolme võistkonnakaaslasega küll sammu pidada, üritas endast välja pigistada 110 protsenti, ent jaksu edasi liikuda lihtsalt polnud. Ümbritsev elu hakkas silme ees kahtlaselt ringi käima. Kaaslased märkasid tema silmes lootusetuse tunnet.

Seal, kruusasel rattateel, ähvardas lõppeda Eesti esinduse imeedukalt kulgenud teekond seiklusspordi MM-võistlustel Pantanali märgalal. Selle ajani oli Estonian ACE Adventure Team püsinud maailma 32 parima ultraspordi neliku konkurentsis pidevalt esikuuikus. Ehk kõrgemal, kui eestlased algul oskasid loota. Tammemäe, vennad Silver ja Rain Eensaar ning Mariann Sulg, võistkonna kohustuslik naisliige, olid seadnud eesmärgiks ületada maailma ühel kurnavaimal jõuproovil eestlaste senine parim tulemus, 13. koht.

Aga kui üks liige päikesepiste tõttu jätkata ei suuda, osutuvad kogu nähtud vaev ja läbi elatud kannatused tulutuks. Taastumiseks pikali heita ei saanud, sest kuue tunni kaugusele jääv kontrollaeg pressis tagant. Teeolud olid aga sellised, et üle 20 km/h vändata ei lubanud.

Nõnda siis võttiski Silver Eensaar sadulasse sätitud Tammemäe jämeda kummi abil enda ratta taha sleppi. See on reeglite järgi lubatud. Kaks ülejäänud kaaslast turgutasid Tammemäed sõidu ajal söögi ja joogiga.

Rootsi võistkonna liige kaotas tol rattaetapil päikesepistest lausa teadvuse. Kaaslased lohistasid ta puu alla, valasid jaheda veega üle, ja kui mehel pilt ette tuli, sõtkusid kõik edasi. «Karmid vennad,» tõdeb Silver Eensaar, «eriti ei hellitata.»

Paari tunni järel tuli ka Tammemäe palgeile roosa jume tagasi. Rattaetapi lõpuosa suutis ta vändata juba omal jõul. Eesti võistkond saavutas seitsme ööpäeva ja 19 tunniga viienda koha. Esimeseks tulnud Uus-Meremaa esindusele Seagate kogunes kaotust üle 26 tunni. Võitjatega sama raja suutsidki läbida ainult viis võistkonda. Kõigile ülejäänuile käis katsumus mingil etapil üle jõu ning neile läks kirja lühendatud raja tulemus. Üheksa võistkonda katkestasid.

Teravalt valusad torked

Tõele au andes sattus Eesti võistkonna osalemine kahtluse alla juba enne starti. Sulg, kes töötab maanteeametis, tundis end Brasiilias kaks päeva enne ekspeditsiooni algust nii sandisti, et ei suutnud muud kui hotellis konditsioneeri all lamada. Peas kumises, silme ees virvendas. Öösel oksendas. Tuli kutsuda arst. Vedelikukaotus, nagu selgus. Ega muud kui kanüül veeni. See aitas.

Ent võistluse ajal ei tuletanud läbielatud nõrkusehoog end kummalisel kombel kordagi meelde.

Mis ei tähenda, et valusaid hetki poleks ette tulnud. Juba esimesel, kümnetunnisel kajakietapil läksid käed villi, kuigi Sulg oli sõrmed hoolsasti teipinud. «Kuidas ma niimoodi finišisse jõuan?» painas teda küsimus.

Aga algul, kahel esimesel ööpäeval tundubki valu teravam, sest meeled on veel erksad. Tuimastav väsimus ei jõua nii kiiresti veel võimust võtta.

Ettevõtjana tegutsev Rain Eensaar sai ekspeditsiooni teise päeva koidikul piki kuivanud ojasängi laskudes ning metsikust taimestikust läbi murdes ühtäkki teravalt nõelata või hammustada. Korraga nii lõuga, õlga kui kaela. «Mis see oli?» jooksis tal ehmatusega peast läbi.

Kõik osalejad teadsid, et peavad liikuma ohtlikul territooriumil. Korraldajad manitsesid, et öisel ajal kulgedes paneks võistkonnad oma viimasele liikmele jaaguaride peletamiseks pealambi tahapoole vilkuma. Veekogude ääres passisid kuni kahe ja poole meetri pikkused krokodillkaimanid, kes käituvad siiski pigem uimaselt kui ründavalt. Silver Eensaar pidi korra üht sellist rattaga raja pealt koguni kaugemale togima. Mõnda võistkonda ründasid metsikud mesilased. Nende eest kaitsmiseks tuli kaasa võtta pähe tõmmatavad kilekotid. Kõige ohtlikumad olid aga Pantanali märgala hiiglaslikes lompides ujuvad raid, kelle peletamiseks pidi enne lompi astumist kepiga selle põhja toksima. Ühe tippvõistkonna liiga saigi railt salvata. Ta võttis ruttu antihistamiini ja talus põrgulikku valu. Seetõttu kaotas tema võistkond kuus tundi.

Ka Rain Eensaar teadis, et igasugu torkeid ei saa tähelepanuta jätta. Ta hüüdis venda, et too annaks talle samuti antihistamiini. Ometi püsis valu nii terav, et oleks tahtnud kogu aeg karjuda. Samal ajal piinas teda kartus, kas võistlus jääbki nüüd pooleli.

Poole tunniga siiski valu hajus, nii et teekond sai jätkuda. Kui Eensaar mõni päev hiljem teist korda samasuguse torke sai, tuvastas ta ka süüdlase: suur must sipelgas.

Suur eksimine sohu

Tammemäele, kes tegeleb spordivõistluste korraldamisega, kujunes füüsiliselt raskeimaks pikim, 68-kilomeetrine jooksuetapp. See kulges mägises piirkonnas, kus kuiva heina all lebavad rohkem kui rusikasuurused kivikamakad, mis tähendas, et kindlat pinda polnud kusagil. Eestlased alustasid etappi kell kolm öösel. Liikusid tunni kaupa, siis puhkasid viis minutit mõne põõsa varjus, sest päeval lõõskav päike kergitas temperatuuri 40 kraadini. Pikaks veninud teekonna tõttu hakkas vesi lõppema. Alles oli vaid pooleliitrine pudel. Oja, mille ääres oli lootust veepudeleid täita, osutus kuivanuks. Ees terendas trööstitu perspektiiv, et veevarude täiendamiseks tuleb laskuda mägedest alla madalamale allikaid otsima.

Õnneks leidsid eestlased mägedes veidi eemal koha, kust said joogivett. «See oli paljudele tiimidele raske etapp, tekkisid suured vahed,» meenutab Tammemäe.

Eesti võistkond võinuks ilmselt saada ka 4. koha, kui poleks võistluse teises pooles eksinud sohu. «Olime segaduses,» tunnistab Silver Eensaar, erialalt jurist, «otsisime väljapääsu.» Ent ei leidnud seda ega leidnud. Pimeduses oli raske silmata objekte, mille järgi orienteeruda. Viimaks hakkas toitki otsa saama. Lõpuks venis etapp, mille eestlased olid lootnud läbida 15 tunniga, kahe ööpäeva pikkuseks.

Lisaks füüsilisele kurnatusele hakkab nii pikal võistlusel oma jälge jätma ka üha suurenev unevõlg. Eestlased magasid kolmel esimesel ööpäeval kokku neli tundi. See ei anna algul eriti tunda, kinnitab Silver Eensaar, sest adrenaliin on kogu aeg üleval. Aga võistluse teises pooles lubasid eestlased endale kahel ööl neljatunnist uinakut. Siis ei ole Eensaare sõnul mõtet end öise liikumisega viimse piirini kurnata, sest magamatusest teed orienteerudes liiga suuri vigu.

Ja mitte ainult vigu. Viimasel ööl ratta seljas vändates võitles Sulg lakkamatult unega. Ta proovis seda esiotsa peletada omaette ümisedes, aga varsti ei jõudnud enam sedagi teha. Silmad vajusid mitut puhku iseenesest kinni. Järgmisena avastas ta end külili maas. Niiviisi mitu korda. Õnneks oli pinnas mullane.

Hoolimata pikast ja kurnavast katsumusest, mis lõppes nädal tagasi, kuid millest Eesti võistkonna liikmed veel siiamaani taastuvad, ei teki neil küsimust, milleks end niiviisi piinata.

Nad on näinud maailmas unikaalset paika, kuhu enamik teisi eales ei satu. Nad on tundnud võidurõõmu, koguni eufooriat, et pöörase seiklusega hakkama said. Nad on ületanud kõige suurema vaenlase, kes seesugustel hullupöörastel üritustel sulle vastu seisab – iseenda.

«Raskused ununevad, meelde jääb võrratu kogemus,» kinnitab Silver Eensaar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles