Emumäge teate? Ikkagi Põhja-Eesti kõrgeim punkt. Sealt kõigest paari kilomeetri kaugusel asub tilluke Salla küla, kust on pärit vutihullud õed Lõuned, kes juba alaealisena võtsid ette logistiliselt raskeid retki pealinna! Sihtkoht: A. Le Coq Arena.
David Beckham tegi sõsaratest superfännid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui 2012. aastal oli Eesti–Iirimaa playoff-mäng, siis üritas üks Iiri härrasmees mulle väga selgeks teha, et ma peaksin talle pileti 200 euroga maha müüma, sest mina olen naisterahvas ja mul pole staadionile nii palju asja kui temal,» meenutab vutifänn Helena Lõune (22) seika, mil kaugelt maalt kohale sõitnu uskus, et jalgpall on ainult tema soo privileeg. «Ta üritas mind moosida ja tõstis hinda, aga reaalsus oli see, et lõpuks vaatasin staadionilt mängu mina, mitte tema.»
Kõige mõistmiseks peab minema ajas tagasi. On aasta 2006. Saksamaal võtavad omavahel mõõtu vutigeeniused, Lääne-Virumaal Rakke valla väikeses Salla külas istub teleri ees Liis Lõune (praegu 25, toona 15) ning jälgib teravsilmi, kuidas tippjalgpallis asjad käivad. Sõbrad käivad aeg-ajalt Liisi välja kutsumas ning õiendamas: «On suvevaheaeg, tule õue mängima, mis sa seda jalkat vahid.» Aga neiu peab eitavalt vastama, ta istub toas ja vaatab jalgpalli. Eks seda oli varemgi tehtud, aga sakslaste suurturniir andis vutipisiku tekkeks otsustava tõuke. Kui algas 2008. aasta EMi valiktsükkel, oli Liisil asi otsustatud, tarvis on osta piletipakett ja minna staadionile!
«Eesti loositi ju Inglismaaga ühte alagruppi, David Beckham oli siis a ja o,» räägib loomaarstiks õppiv noor naine. «Seal ma sõrme andsin, aga võeti terve käsi. Nüüd on üheksa aastat möödas ning selle aja jooksul pole võibolla viiel mängul käinud, nohu ja köha pole mind kunagi takistanud, siis lähen ja külmetan peale! Esimene kohtumine oli 2006. aasta augustis Makedooniaga, mille me 0 : 1 kaotasime. Huvitav on see, et ma alustasin mitteatraktiivse vastasega, mingi Makedoonia! Ma ei oska praegu ühtegi nende mängijat nimetada, aga eks mul oli see David Beckham, kelle pärast see jama alguse sai. Inglismaa on põhisüüdlane.»
Oh, sina ka eksamil
Paar aastat hiljem ühines õega Helena. Põhjus lihtne – noorem õde ei saanud ju vanemast kehvem olla! Nii hakati koos A. Le Coq Arenal käima. Google Mapsi andmetel on Lääne-Virumaa lõunaosas asuvast Sallast Tallinna 142 kilomeetrit. Päris suur ports kilomeetreid, mida näiteks koolipäeval läbida. Kiita polnud ka ühistransport. Kõigepealt oli vaja jõuda Rakkesse rongi või Rakverre bussi peale. Sealt sai kilulinna juba lihtsamalt. Helena sõnul mõjutas nende jalgpalliarmastus tervet peret.
«Ema pidi alati poole öö ajal meile Rakverre bussi vastu tulema,» räägib Tallinna tervishoiu kõrgkoolis tegevusteraapiat õppiv jalgpallifänn. «Õnneks oli Tallinnas õega koos julgem ja turvalisem olla, eriti pimedatel sügisõhtutel, eks me olime seal kahekesi maalapsed suures linnas. Ema puikles alguses ikka vastu, et me kogu aeg kuskil käisime, aga ta harjus ära. Pigem küsiti koolis, miks te lähete, see on mõttetu, vaadake parem telekast.»
Kõik said kiirelt aru, et õdesid pole võimalik ümber veenda, nemad lähevad igal juhul omadele kaasa elama. Nende ema Imbi pole küll veel staadionile jõudnud, aga telekast vaatab ta tänu tütarde eeskujule kõiki koondisemänge. Viimati isegi haaras telefoni ning küsis võsukeste käest, «kas Pareiko on vigastatud, et teda koondises pole?» Eks tema huvi on tõstnud seegi, et hea õnne korral on mängu ajal või pärast mängu võimalik oma lapsi meediast silmata.
«Kui meist oli pilt Eesti Päevalehe esikaanel, siis jooksid kõik naabrinaised kohe emale näitama,» muigab vanem õde Liis. «Kõik on harjunud, et oleme natuke kiiksuga!»
Ka õpetajad. Ilmselt ei üllatu pedagoogid tihti selle peale, et õpilane on lõpueksamile saabunud. Just nii juhtus Helenaga pärast 2009. aasta juunis toimunud Eesti–Portugali maavõistlust.
«Järgmisel päeval oli põhikooli matemaatikaeksam ja jõudsin Tallinnast öösel tagasi,» tuletab ta meelde Mart Poomi lahkumismängule järgnenut. «Hommikul ütles õpetaja koolis, et sa ka siin, ma teadsin, et sa oled staadionil, ja arvasin, et tuled järeleksamile!»
Kusjuures, sarnane situatsioon juhtus ka Liisiga, nimelt jõudis tema ühele põhikooli proovieksamile otse Tallinnast esimese rongiga.
Praeguseks on õed oma kampa saanud ka onutütre Mirjami, kes samuti stabiilselt koondisemänge külastab. Tuntumate vastaste puhul näitavad staadionile tuleku huvi üles ka erinevad koolikaaslased ja tuttavad, kes muidu oma silmaga mänge kaemas ei käi. Ja otse loomulikult pannakse koondisemängude ajal pildikummut tööle vanaema Aino tarbeks.
Musitavad võõrad
Kahel korral ka välismaal Eesti koondist toetamas käinud Lääne-Virumaa õdesid tõmbab väljaku äärde matšilt saadav emotsioon. Saab pooleteiseks tunniks tavaelust välja astuda ning tribüünil hüpata, külmetada, rõõmustada ja vahel nutta. Liisile meeldib staadionil tekkiv ühtekuuluvustunne.
«Ma ei tea, mis mäng see oli, aga olin esireas ja mu kõrval oli võõras mees,» alustab ta oma lugu. «Me lõime värava ja ta haaras minust ja musitas põse peale. Jumal küll, ma ehmatasin ära, et mis saab. Aga selline see staadionimelu on, mõnikord hüppad ühele poole, siis teisele, kallistad üht ja teist, pasunad puhuvad ja trummid mürtsuvad.»
Mõlemad tunnistavad, et kuigi uusi tuttavaid tabab nende vutiarmastus pigem üllatusena, on ajapikku soostereotüübid mõranema hakanud ja keegi naissoost jalkafännide peale viltu ei vaata. Sellest hoolimata päritakse aeg-ajalt, kas nad käivad staadionil ainult ilusate meeste pärast. See ärritab. Liis usub, et ajaga loksub kõik paika.
«Eks tullakse järjest rohkem Vene ajast välja ja saadakse aru, et naised võivad muuhulgas ka tööriistasid kasutada ja jalgpalli vaadata. See pole ainult meeste pärusmaa,» ütleb ta lõpetuseks.
Sall ja identiteet
Liis Lõune tunneb staadionil ära mängumärkidega täidetud koondisesalli abil. Erinevatelt kohtumistelt ostetud märke on tal nii palju, et aeg-ajalt kaovad mõned ära ja Liisil pole aimugi, milline just seekord plehku pani.
«Mulle on ka juurde tuldud ja küsitud, kust ma kõik need märgid sain,» seletab Tartus tudeeriv naine. «Ma vaatasin lolli näoga otsa ja ütlesin, mis mõttes, ise ostsin! Ei usutud, et ma nii paljudel mängudel käinud olen. Märgid kukuvad vahepeal ära, varsti enam ei mahu üldse juurde! Tegelikult peaks salli tühjendama ja kõik märgid kuhugi koju panema, aga kuidas ma panen tühja salli kaela? Märkidega sall on juba osa minu identiteedist.»
Varem kandis salli küljes märke ka Helena, aga tema on sellest nüüd loobunud. Kaotsi lähevad.
«Iga mäng saab uus mängumärk soetatud, aga nad ripuvad mul turvaliselt kodus teise salli küljes, et midagi kaotsi ei läheks,» selgitab tema oma olukorda. «Minul on nad pigem reliikviad, et mis mänge olen staadionil vaatamas käinud.»
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php