Ranged reeglid jätavad olümpiaturistid seekord koju

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triatleet Marko Albert on võrreldes Pekingi olümpiaga märksa keerulisemas seisus. Esialgu ei pääse ta vajalikele WCS-etappidelegi, et punkte koguda.
Triatleet Marko Albert on võrreldes Pekingi olümpiaga märksa keerulisemas seisus. Esialgu ei pääse ta vajalikele WCS-etappidelegi, et punkte koguda. Foto: Raigo Pajula

Rahvusvahelises Olümpiakomitees (ROK) räägitakse Londoni olümpia ujumisnormatiividest õuduslugusid. Kui need lood peaksid tõeks osutuma, siis esindab Eestit Londonis mitu korda vähem ujujaid kui varasematel olümpiatel.
 


Nimelt kavatseb ROK Londoni olümpiale lasta vaid A-normatiivi täitjad. Kohad, mis üle jäävad, jagatakse FINA (rahvusvaheline ujumisliit – toim) edetabelite põhjal.

Pole kuigi keeruline arvata, mida tähendaks see Eesti ujujate jaoks. Pekingi olümpial ujunud eestlastest täitsid A-normi vaid Triin Aljand ja Martin Liivamägi. Ühtekokku esindas toona Eestit üheksa ujujat, kellest parimaks osutus Triin Aljand 21. kohaga.

Eesti olümpiadelegatsiooni juhi Martti Raju sõnul midagi konkreetset veel teatatud pole. Ent samateemalised kõlakad on juba mõnda aega liikvel olnud. Eesmärgiks on piirata olümpiale pääsevate sportlaste arvu. «A-normatiiv on tavaliselt hirmkõva olnud. Ja see tähendaks seda, et tere tulemast, Triin Aljand, ning seltsimees Martin Liivamägi, Martti Aljand ja Jane Trepp oleksid sellisel juhul juba audis,» oletas Raju.

Eesti ujumiskoondise peatreener Riho Aljand seesugust süsteemi ei pooldaks. Tõsi, veel pole teada, kui kõrgetasemeliseks see A-norm tehtaks. Aljandi sõnul on A-norm tavaliselt väga tugev olnud, B-norm aga «inimsõbralik». Nüüd üritatakse aga tõenäoliselt kahe normatiivi vahel tasakaalu otsida.

«Kui üksnes A-normi täitmine tagaks OM-pääsme ning ülejäänud kohad jagataks edetabeli põhjal, siis jääks osa inimesi õhku rippuma. Millal nimekiri lukku läheks? Kui sportlane ei tea viimase hetkeni, kas ta saab peale või mitte, siis see poleks väga inimlik. Mina sellist süsteemi ei poolda!» kinnitas Aljand.

Tegelikult pole ujujad sugugi mitte ainukesed, kelle jaoks olümpiale pääs keerulisemaks on tehtud. Raju hinnangul on pea kõikide alade olümpiale pääsemise kriteeriume rangemaks tehtud.

Paks rahakott

Palju keerulisemaks on tehtud rannavõrkpallurite, judokate ja triatleetide elu. Ülejäänud spordialade kriteeriume pole oluliselt muudetud.
Eesti judokoondise peatreener Avo Põhjala sõnul võib juba praegu öelda, et tõenäoliselt esindab ka Londoni olümpial Eestit vaid Martin Padar. Teiste jaoks võib olümpiapileti lunastamine ületamatuks raskuseks osutuda.

«Oleme realistid. Kui senist punktitabelit vaadata, siis teistel on see ääretult keeruline,» sõnas Põhjala ja lisas: «Olümpiale saamise reegleid on kardinaalselt muudetud. Sinna pääsevad nüüd maailma reitingu 22 esimest. Arvesse läheb 28 MK-etappi koos tiitlivõistlustega üle kogu maailma. Sportlastel peab paks rahakott olema, et sealt end olümpiale võidelda. Kellel suurem rahakott, sellel ka suuremad võimalused.»

Albertil keeruline seis

Samasugune edetabelisüsteem kehtib ka vehklejate, ratturite, tennisistide ja sulgpallurite jaoks. Raju võttis olukorra kokku järgmiselt: kui sportlane on olümpiakõlblik, siis ta sinna ka pääseb. Kriteeriumidest hoolimata. Samas tõdes ta, et võrreldes varasemate olümpiatega on eestlastel siiski raskem nelja aasta tähtsaimale tiitlivõistlusele pääset lunastada.

Näiteks rannavõrkpallis pääsevad olümpiale vaid maailma edetabeli 16 parimat. Kui sinna ei õnnestu pääseda, siis tuleb olla Euroopa reitingus parim või jõuda rahvusvahelistel kvalifikatsioonivõistlustel finaali. «Eesti paarile on tingimused raskemaks tehtud – Pekingisse pääsemiseks tuli olla 22 parima seas, nüüd peavad nad edetabelis aga 16 parima sekka mahtuma,» selgitas Raju.

Praegu on vast kõige keerulisemas seisus triatleedid, kes pääsevad olümpiale vastavalt maailma edetabelile. Punkte peavad nad koguma WCS-etappidelt üle kogu maailma, ent esialgu ei lubata neid sinna startigi. «Süsteem ei soosi väikseid riike, ohjad on suurriikide käes. Me ei saa nende punktide kogumist kuskilt alustada, sest meie tase pole vastav, et nendele etappidele pääseda,» sõnas Albert, kes peab alustama punktide kogumist madalama kategooria võistlustelt. «WCS-etappidele lubatakse maailma edetabeli 63 parimat ja kui sind nende seas pole, siis ei ole sind olemas. Aga me pole alla andnud – võitleme edasi!»

Kergem pole ka jahilaskur Andrei Inešinil, kes peab olümpiale pääsemiseks MMil kolme hulka mahtuma või võitma mõne MK-etapi. Tennises pääseb võistlema edetabeli 48 parimat ning sulgpallis peab mahtuma 38 parima sekka.

Kas Eesti olümpiakoondis ületab kahe aasta pärast senise suurima delegatsiooni, kuhu kuulus 45 sportlast, või mitte, näitab vaid aeg. Esialgu on sellest veel vara rääkida. «Kaks suurt ala – ujumine ja kergejõustik – pole oma kriteeriume veel kinnitanud. Kergejõustikus kinnitatakse normid hiljemalt järgmise aasta novembris,» sõnas Raju.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles