Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Juubilar Levandi saladus Calgaryst: medalist jäädi ilma iluuisutaja tõttu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Treener ja õpilane. Vladimir Sorokini ja Allar Levandi kohtumine 2011 aastal Venemaa suvistel meistrivõistlustel | FOTO: Erakogu
Ajalooline foto 1987 aasta suvest Calgary olümpia eelsest suvisest treeninglaagrist Valgevenes, Brestis. Vasakult alates seisavad Calgary õnnetu kahevõistluse meeskonna liikmed Andrei Dundukov, Vassili Savin ja Allar Levandi. Levandi on fotol 22-aastane. Levandi kõrval seisab Sergei Tšervjakov, kellega Levandi kuulus ühte meeskonda kui 1987 aastal Oberstdorfi MM-il võideti meeskondlikult pronksmedal (veel oli siis meeskonnas Dundukov). Pintsakus seisab peatreener Vladimir Sorokin. Treenerist paremal seisavad Sergei Zavjalov, kellega Levandi kuulus ühte meeskonda Lahtis, kui saadi neljas koht, ja Sergei Nikiforov. | FOTO: Erakogu
– Vladimir Sorokin (keskel) poksiklubi Vitjaz direktorina. Paremal seisab kuulus poksija, raskekaalu maailmameister professionaalide seas Aleksandr Povetkin. Vasakul Povetkini treener USAs Teddy Atlas. | FOTO: Erakogu

«Oo, te tahate huvitavaid asju teada saada!» vastab mulle telefonis väga reibas vanema mehe hääl. «Allaril tuleb ju varsti juubel, sel puhul võib tõesti sellest vanast asjast rääkida. Ta ilmselt ise ka ei tea siiani kõike.» See reibas vanem mees on Moskva külje all asuva Tšehhovi poksiklubi Vitjaz direktor Vladimir Sorokin. 1988. aastal oli ta Nõukogude Liidu kahevõistluse koondise peatreener Calgary olümpiamängudel.

Täna 50-aastaseks saav Allar Levandi võitis Calgarys kahevõistluse individuaalvõistluses pronksmedali. See oli üks vägev ja emotsionaalne võistlus, mida ilmselt siiani mäletab iga Eesti spordisõber.  Aga vägevale võistlusele eelnes uskumatu ja salapärane põrumine, mille kohta Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald kirjutas peaaegu kaks aastat tagasi nii: «Möödus 25 aastat Eesti spordi suurima küsimärgi aastapäevast: mis juhtus Allar Levandiga Calgary olümpial?»

Soonvald pidas silmas kahevõistluse meeskonnavõistlust, kus Levandi läks Nõukogude Liidu meeskonna liikmena võtma peaaegu kindlat medalit. Lõpuks ta aga ei hüpanudki ja kogu Nõukogude meeskond võeti võistlusest maha.

Moskvast 80 kilomeetri kaugusel Tšehhovi linnakeses elav Sorokin treenis ja kasvatas  Nõukogude Liidu koondises Levandit ligi kümme aastat, oli Calgarys tema kõrval. Tema peab tõde teadma.

Sorokin võtab mind novembri algul Tšehhovi raudteejaamas vastu nagu kadunud poega – soojalt ja tugevate kaisutustega. Ta viib mind kohe oma poksiklubisse, kus muuhulgas treenivad või on treeninud mitmed kuulsad Venemaa profipoksijad, nagu näiteks Aleksandr Povetkin ja Sultan Ibragimov.

Juba autos hakkab Sorokin kohe, ilma erilise sissejuhatuseta Levandit kiitma: «Allar on südamlik inimene! Saad aru, duševnõi (hingeline – toim)! Mul on temaga siiani head suhted. Ta oli üldse kõigiga sõber. Levandit loeti alati meil meeskonna liidriks. Tüdrukud armastasid teda väga. Tema tugevus oli selles, et ta suutis võistlusteks end alati hästi kokku võtta!»

Viin jutu Calgaryle. «Eestis ei tea keegi tänaseni kogu tõde, mis siis teil meeskonnavõistluses juhtus,» räägin talle. Sorokin kuulab mind, muigab omaette ning pomiseb siis oma nina alla: «Küll seda tõde teatakse!»

Ta on ikka veel kergelt kahevahel – kas rääkida või mitte. «Aga mida Levandi ise sellest räägib?» küsib ta mult. Seletan lühidalt, et Levandi ise rääkis Calgarys juhtunust kõige põhjalikumalt enne Sotši olümpiat, kui andis sel teemal intervjuusid nii Vene kui ka Eesti ajakirjanikele.

Tsiteerin talle Levandi lauseid: «Aeti sassi kas purgid või paberid, rohkem ei tea ma midagi. /---/ Nii nagu mina kuulsin, siis keegi ei tea, kas oli või ei olnud (positiivne dopinguproov – J. P.), kellel oli ja kas oli üldse meil või aeti midagi segamini. Seal meie teadmised lõppesid toona ja ei ole ka praegu meil seda teadmist.»

Sorokin on emotsionaalne mees ja ta võtab kohe tuld. «Levandi räägib õigust! Aga vaata, siin on veel see asi, et me elame nüüd ju erinevates riikides, et ei tea, kuidas see veel pööratakse…» lausub ta. Hakkab pihta! Tahan juba hakata selgitama, et jätame, palun, poliitika, me ju räägime kõigi lemmikust Levandist, kuid Sorokini keel käib kiiremini kui eestlase mõte: «Aga no olgu, Levandi juubeli eel peab Eesti rahvas seda lugu teadma!»

Just! Aga et asi kindel oleks, löön lauda viimase trumbi: «Dundukov rääkis, et Levandil oli ikkagi siis positiivne proov!» Andrei Dundukov ja Vassili Savin olid ülejäänud kaks Nõukogude Liidu tollase kahevõistlejate meeskonna liiget Calgarys.

Ma ei eksi, Sorokinil hakkavad silmad välkuma. «Andrjuša juttu ärge uskuge, ta võib vintis peaga igasuguseid asju rääkida. Ta ei teagi sellest loost üldse midagi,» teatab ta.

Levandi vana kamraad, aasta pärast Calgary olümpiat Lahtis maailmameistrivõistlustel individuaalselt hõbemedali võitnud Dundukov rääkis nimelt ühes 2008. aastal antud intervjuus, et Levandi kasutas dopingut. «Dopingkontrollis leiti Allari verest keelatud aineid ja me võtsime end ise võistlustest maha.»

Õnneks oli Dundukov kolinud maailma teise otsa Sahhalini saarele ning intervjuu andis ta kohalikule lehele, seepärast ei kõlanud tema kõmuline väide kuigi kaugele. Vähemalt mitte Eestisse, aga Venemaal see lihtsalt ei huvitanud kedagi. Sorokinile ei anna Dundukovi jutt silmanähtavalt rahu ning ta hakkab jutustama.

«Me kontrollisime end enne olümpiat Moskvas – bez problem! (Vene k «probleeme polnud» – toim.) Olümpiale võtab alati iga suur ja tugev koondis endaga kaasa (dopingu)labori, mis kontrollib kohapeal kõiki sportlasi. Jõudsime kohale, meid kontrolliti jälle – bez problem,» alustab Sorokin oma pikka lugu.

Levandile sai mõnes mõttes saatuslikuks üks teine Baltimaade sportlane, Leedu suusataja Vida Venciene. «Peab arvestame ka poliitilist olukorda ja pinget Calgarys. Pärast Venciene võitu (naiste 10 km suusatamises) hakkas kanadalaste treener avalikult seletama, et need venelased sõidavad ju alati ainult dopinguga. Meie vastu algaski press nagu praegugi,» viitab Sorokin just meie intervjuu ajal kõrgpunkti jõudnud skandaalile dopingukasutajate varjamisest Venemaa kergejõustikukoondises.

«Selle peale kogunes Calgarys liidu olümpiakomitee presiidium ja otsustas, et kui on kasvõi väikseimgi kahtlus või isegi selgusetus, võtke sportlane kohe võistlustelt maha! Medaleid polegi vaja, peaasi, et keegi vahele ei jää. Poliitika oli tähtsam kui medalid,» vahendab Sorokin tollaseid meeleolusid.

Kahevõistluse hüpped toimusid Calgarys ning suusatamine üksjagu kõrgemal, üle saja kilomeetri eemal asuvas Canmore’is. Nõukogude koondise dopingulabor oli aga sisse seatud just Canmore’i. Enne meeskonnavõistlust olid kõik kahevõistlejad kolinud mägedest alla Calgary olümpiakülla.

Ühesõnaga, Levandi, Dundukov ja Savin andsid nagu kõik Nõukogude koondislased enne meeskonnavõistlust oma dopinguproovid, mille tulemused pidid saabuma enne võistluste algust. Tulemused aga viibisid ning Sorokin andis meeskonna selles kooseisus ise üles, vastuseid ära ootamata. Ta teadis surmkindlalt, et tema polnud oma poistele mingeid dopinguaineid andnud.

«Algavad hüpped. Dundukov hüppas, Savin hüppas. Me olime kolmandad sel hetkel! Aga meie jaoks tähendas, et kui me oleme hüpetes vähemalt viie hulgas, siis alla hõbeda me ei võida!» läheb Sorokin hoogu.

Järgmisena pidi hüppama Levandi.

«Korraga sõidab meie juhtkond sinna ja käsib: «Volodja, tule siia, Allaril on jäljed!» «Mis jäljed?! Teda on ju kümme korda kontrollitud, jolki-palki!» karjun mina. «Jäljed ja kõik!» Ma jäin täiesti vait. Aga meie doktor ütleb: «See ei ole võimalik! Paneme edasi!» Meie seis oli ju super. Teatesõidus oleksid ainult šveitslased meist paremad olnud,» räägib Sorokin. Ta on erutusest toolilt püsti tõusnud. Vana treener elab minu ees kogu seda õudset päeva uuesti läbi.

«Hakkasime mõtlema, mina jooksin kohtunike juurde. Jutuga, et Allar on haigeks jäänud. Mul küsitakse, et mis juhtus. Ütlesin, et pimesool!» Sorokin teeb väikse pausi ja pühib higi. Justnagu oleks ta tõepoolest jooksnud just praegu kohtunike tuppa ja rääkinud pada.

«Oh, ma ei saa siiamaani, ma lähen kohe närvi ja käed hakkavad värisema sellest, kuidas meil siis ei vedanud. Kui sa helistasid mulle, siis ma olin jälle selle kõik endas üles äratanud ja ei suuda siiani rahuneda,» räägib ta. «Me sisuliselt läksime ju kuldmedali järele, see oleks olnud meie esimene kuld! See oleks meil ju praktiliselt käes olnud, kui Allar oleks ära hüpanud! Esimesed olid sel hetkel austerlased, kes polnud meile teatesõidus mingid konkurendid, aga šveitslased oli kaugel maas. Pronksmedal oli kindlamast kindlam, aga tõenäoliselt hõbe või kuld. Aga meil oli ju käsk, et kui nagu mingi kahtlus on, siis võtke sportlane maha ja viige minema.»

Sorokin tunnistab, et oli suur kiusatus minna riskile ja lasta Levandil kõigest hoolimata hüpata. «Meie doktor ja suusaliidu kahevõistluse juht soovitavad mulle: davai, vperjod! Las Allar hüppab! Aga koondise kõrgem juhtkond hoiatab mind samal ajal: ohtlik, ei tohi hüpata! Meie jaoks oli see kuldmedal, üldse medal, elu mõte, aga kogu koondise jaoks polnud oluline, üks medal ees või taga. Mäletate, mida (Nõukogude koondise) suusatajad ainuüksi samal ajal Calgarys tegid!»

See oli muidugi muljetavaldav – Nõukogude Liidu murdmaasuusatajad võitsid kümnest kullast viis ning individuaaldistantside 18 medalist 11!

Aga tagasi Calgary hüppetrampliinile. Järgnev sobib teatrikooli etüüdide vooru!

«Allar tuli tornist alla, näost täiesti valge. Ma pidasin ta kinni ja ütlesin vaikselt: mul keelati sind hüpata lasta, nii ja naa. Allar lausa purskas: «Potsemu?? (miks – toim)»» teeb Sorokin järele eesti aktsenti.  «Mina, jälle vaikselt: sul valutab kõht! Allar minu arust urises midagi vastu, aga surus hambad kokku. Tema auks peab ütlema, et ta käitus mehiselt. Ei ühtegi sõna, ei mingit sõimlemist.»

«Kas Allar sai ikka aru, milles on asi?» uurin mina.

«No muidugi mitte, keegi ju ei teadnud siis, milles oli asi!» hüüab Sorokin emotsionaalselt. «Allar räägib õigust, et ta ei saanud midagi aru ega teadnud. Ta ei saanudki midagi teada.»

«No seda ta ju ikka teadis, et kõht tal ometi ei valuta?» uurin edasi.

«Loomulikult!»

«Ta siis ise ei küsinud, et mis jama sa ajad, mis kõht?» üritan seda Eesti spordiajaloo ühe suurima müsteeriumi hetke võimalikult selgeks saada.

«Ta ainult surus hambad kokku, lõi minu poole käega ja läks ära. Meil oli meeskonnas kõva distsipliin, sportlik-sõjaline,» ütleb Sorokin juba palju rahulikumalt. «Käsk oli Allar kohe autosse toimetada ja minema sõita. Ta sõitis koos meie teise treeneriga olümpiakülla.»

«Mis siis Allariga seal edasi sai?» küsin veel.

«No ta puhkas välja. Haige ta ju ei olnud,» vastab Sorokin.

Koondises algatati muidugi kohe uurimine. «Kohutav uurimine,» täpsustab Sorokin. Pooltoone ei kasuta ta üldse!  «Kuttidelt võeti kõigilt uuesti proovid. Proovid võeti nii, et kõrged ametnikud (Nõukogude Liidu) olümpiakomiteest seisid kõrval, korjasid purgid ära ja viisid need uuesti meie laborisse,» meenutab Sorokin. «Õhtuks tulid tulemused – kõik on puhtad! Ma ju ütlesin, et Andrjuhha (Dundukov) ei tea midagi, ainult lobiseb.»

Aga Allarit ei jäetud ikka rahule, ja see häirib Sorokinit tõsiselt siiani. «Me ei lubanud kunagi neil ilma doktorita või minuta mingeid tablette võtta. Pärast piinati Allar uurimistega täitsa ära, et davai, räägi ära, mis tablette doktor ja Sorokin sulle andsid. Ja minult hakati siis iga päev nõudma, et kirjuta jälle seletuskiri,» meenutab ta.

Aga mis siis tegelikult ikkagi juhtus, et Levandi pidi sellist kometit tegema? «Aga juhtus vaat mis,» võtab Sorokin hoogu. «Meil oli delegatsioonis spetsiaalne inimene, kes tegeles dopinguvastase võitlusega. Tema pidi jälgima, kuidas need proovid võetakse ning pärast olümpiakülast Canmore’i saadetakse.»

Samal ajal koos kahevõistluse meeskonnavõistlusega algasid ka iluuisutamises meeste üksiksõidu võistlused. Nõukogude Liidul olid selles võistluses ka omad lootused – maailmameister ja selleks hetkeks kolmekordne Euroopa meister Aleksandr Fadejev.

Fadejev oli väga heas vormis, aga tal oli Sorokini sõnul väike probleem: nädal enne võistlust oli ta trennis ühe jala uisuga vigastanud teist jalga. Vigastus polnud tõsine, aga et haav kiiremini paraneks, kirjutas koondise arst talle välja määrde, mis sisaldas ühte konkreetset keelatud dopinguainet, teab Sorokin.

Fadejevi võistlust see ei takistanud. Vastavalt eeskirjale teavitas koondise arst sellest ravimist võistluste žüriid ning Fadejevil lubati ravimit kasutada. See tähendas, et tema dopinguproovis võis ametlikult olla see kindel aine.

Levandi juhtus dopinguproovi andma täpselt ühel ajal Fadejeviga. «Allaril oli proovipudel number 1 ja tal number 2,» räägib Sorokin. Levandi ja Fadejev andsid proovi hommikul. Õhtul läks Sorokin laborisse uurima, kas vastused on juba tulnud, et saaks ära teha kahevõistlejate võistkonna nimelise ülesandmise.

«Küsin, et kuidas proovid olid, ja mulle vastati, aga et me pole veel ära saatnudki. Ma räägin neile, et kuidas nii, mul hakkavad homme hommikul kell 8 võistlused! Ja siis see spetsiaalne inimene leidis sealt ühe, täiesti juhusliku inimese (kes pidi viima proovid Canmore’i),» meenutab Sorokin.

See oligi saatuslik hetk. «Ühesõnaga, kas teel laborisse või juba laboris endas aeti need kaks proovi kuidagiviisi segamini!» paugutab Sorokin ärritunult. «Aga see tuli alles pool aastat hiljem välja, kui sisejuurdlus lõppes!»

Meie Allari proovi pähe analüüsiti uisutaja Fadejevi proovi! Fadejevil tohtis dopinguainet proovis olla, aga Levandil muidugi mitte!

«Kontrollidel pidi olema spetsiaalne inimene, kes neid proove viis ja teadis, kuidas neid hoida, aga see oli kuhugi kadunud ning nad andsid proovid suvalisele inimesele sumadaniga viia! Nad lihtsalt ei täitnud oma kohustusi, aga meie jäime kindlast medalist ilma. See dopingukontrolli eest vastutanud arst lasti hiljem lahti, aga mis sest enam kasu… Kui lühidalt öelda, siis see oli tavaline meie korralagedus ja vastutustundetus!» ütleb Sorokin.

Üks favoriite Fadejev jäi ka muide Calgarys medalita. Calgarys juhtis ta võistlust pärast koolisõitu, aga lühikava ebaõnnestus ning lõpuks jäi ta neljandaks.

Hea oli, et Levandi «positiivse dopinguproovi» lugu ikkagi lõpuni uuriti, sest Sorokini teada seisis selle taga ka Levandile preemia määramine pärast olümpiat. «Siis ta sai oma 3500 ikka kätte. Dollarit loomulikult, mis rublad!» kinnitab Levandi endine treener. «Mina sain preemiaks 800 dollarit.»

Calgarys kohapeal aga ei teadnud veel keegi tõde ning see tekitas ka ühe vägeva kuulujutu.

«Tead veel, milline versioon Calgarys lendu läks?» küsib Sorokin ja vastab kohe ise. «Et Levandi meelega katkestas, et see oleks ajendiks Nõukogude Liidust põgenemisele! Ta isa oli ka seal – kasutavad olukorda ära, tekitavad segaduse ja põgenevad! Selle jutu loogika oli selles, et Nõukogude Liidule taheti käkki keerata.»

Viis päeva pärast «probleeme pimesoolega» võitis Allar Levandi kahevõistluse individuaalvõistlusel pronksmedali. See oli esimene olümpiamedal Eesti suusaspordis.

«See näitab, et ta oli kõva mees, kui suutis pärast sellist tragöödiat – jah see oli meie jaoks küll tragöödia – ennast kokku võtta!» ütleb Sorokin ligi 28 aastat hiljem. «Aga ma uskusin, et ta suudab seda! Me olime siis ikka väga heas vormis.»

Närvis oli Levandi Sorokini sõnul muidugi kõvasti, kui teda oli mitu päeva pinnitud, mis dopingut ta võttis ja kes andis. «Sellepärast ta nii suhteliselt nõrgalt sõitiski. Ta oleks võinud Klaus Sulzenbacheri (võitis hõbemedali – toim), kellega ta ju kogu karjääri kemples, kinni võtta, sest Sulzenbacher sõitis ikka halvasti, aga ta ei suutnud, sest ta oli nii närvis juba sellest pidevast uurimisest. Hippolyt Kempfi (kullavõitja – toim) poleks ta muidugi mingi nipiga kätte saanud.»

«Allar oleks võinud (individuaalvõistluse) vabalt ära võita, kui teda poleks niimoodi läbi hekseldatud. Kaks kuldmedalit oli tollal täielik reaalsus,» usub Vladimir Sorokin tänaseni.

Allar Levandi endise peatreeneri lugu Postimehele kommenteerida ei soovinud.

LISALUGU

Vladimir Sorokini 4 lugu Allar Levandist

Kuidas 1987 MM nihu läks…

«Aasta enne MMi esines ta Oberstdorfis väga hästi, siis ta hüppas Kneisseli suuskadega. Suvel keelati aga sellised suusad MMil ära, aga meie seda ei teadnudki. Ta pidi uued hüppesuusad võtma. Hüppas esimese vooru ära ja ma vaatan, et enne teist hüpet ta istub ja «krutit ljagušku» – silmad vot sellised ja keel käib suus ringi. Kõik, Allar murdus, mõtlesin omaette. Ma ju tunnen Allarit! Allar oli väga segaduses, sest ta ei saanud suuskadest aru: need ei kanna teda, need on nagu balalaikad tal all, käisid üles-alla. Hüpetes ei tohi minna sportlast segama. Ütled sõnakese ja kõik. Ma pärast ütlesin talle, et oleksid sa mu oma poiss olnud, ma oleks sulle vastu vahtimist andnud. Allar kohe vastu: aga miks te ometi ei andnud! Ühesõnaga, ta sai hüpetes alles 21. koha, aga sõitis end viiendaks!»

Kuidas Levandi ei võitnud ühtegi MK-etappi…

«Jah, neid teisi kohti oli tal nii palju mis jube. (Kokku kuus teist ja neli kolmandat kohta MK-etappidel – J. P.) Ükskord Saksamaal varastati talt võit ära! Allar oli pärast hüppeid teisel kohal, esimene oli vist Hubert Schwarz. Mina ootasin trassil. Schwarz läks, aga Allarit ei olnud kuskil, kuigi stardivahe järgi pidanuks juba ammu tulema. Pärast finišit ma siis küsin Allarilt, et kuidas sa stardiga nii palju kaotasid? «Vladimir Aleksejevitš, nad ei lasknud mul startida, nad hoidsid mind kauem kinni!» selgitas ta. Tollal oli ju üks stardirivi ja ei mingit elektroonikat. Kohtunik ütles sulle, millal võid minna.»

Kuidas 1989/1990. a hooaja MK-sarja võit käest libises…

«See oli Levandi suure duelli aasta Klaus Sulzenbacheriga. Viimane võistlus oli Hamaris. Otsustatakse MK-sarja võitja, Levandi oli teisel kohal. (Kuni selle võistluseni oli Levandi tulnud kaheksast MK-etapist seitsmel kolme hulka – J. P.) Esimene voor, teine voor – korraga ütleb Levandi mulle raadio teel: «Vladimir Aleksejevitš, kui ma praegu hüppan, siis ma kukun end sodiks!» Ma ei saanud ju talle öelda, et pead hüppama. Ütlesin, et tule siis alla! Ta oli lihtsalt psühholoogiliselt läbi. Ja siis ta tuli mu 70 aasta juubelile ja ütleb: «Vladimir Aleksejevitš, tegelikult ma oleks võinud ikkagi hüpata tookord.» Aga noh, teate isegi, need on hüpped, iga hüpe on kas elu või surm. Mina ju ei saanud talle hinge pugeda, et mis seisus ta on. Ju ta siis tundis, et Sulzi jääb nagunii ette. MK-sarja kokkvõttes on raskem võita kui MMi või OMi, ja Allar oli sellele väga lähedal.»

Kuidas «tõelised eestlased» rikkusid Lahti MMi…

«1989. aasta MM Lahtis. Meeskonnavõistlus. Me olime pärast hüppeid teisel kohal. Meil oli reaalne võimalus kuld võtta. Aga Allar sattus kõva psühholoogilise surve alla! Eestlaste poolt! Teil oli juba hakanud kõva liikumine NSV Liidust eraldumise nimel. Talle hakati helistama, et Allar, ära esinda Nõukogude Liitu jne. Allar oli muidugi korralik ja vastutustundlik inimene, aga tal ei lastud ju üldse puhata ega magada enne teatesõitu! Öö läbi helistati talle! Hommikul tuleb Allar minu juurde jutuga, et kas tohib, ma võtan pjedestaalile väikse Eesti lipu? Ma ütlesin, et muidugi võta. Me olime nii kindlad oma medalis. Allar läks siis esimesesse vahetusse, ning kukkus täiega läbi! No ta oli nii ära piinatud ja läbi põlenud. Jäime lõpuks neljandaks.»

Tagasi üles