«Oo, te tahate huvitavaid asju teada saada!» vastab mulle telefonis väga reibas vanema mehe hääl. «Allaril tuleb ju varsti juubel, sel puhul võib tõesti sellest vanast asjast rääkida. Ta ilmselt ise ka ei tea siiani kõike.» See reibas vanem mees on Moskva külje all asuva Tšehhovi poksiklubi Vitjaz direktor Vladimir Sorokin. 1988. aastal oli ta Nõukogude Liidu kahevõistluse koondise peatreener Calgary olümpiamängudel.
Täna 50-aastaseks saav Allar Levandi võitis Calgarys kahevõistluse individuaalvõistluses pronksmedali. See oli üks vägev ja emotsionaalne võistlus, mida ilmselt siiani mäletab iga Eesti spordisõber. Aga vägevale võistlusele eelnes uskumatu ja salapärane põrumine, mille kohta Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald kirjutas peaaegu kaks aastat tagasi nii: «Möödus 25 aastat Eesti spordi suurima küsimärgi aastapäevast: mis juhtus Allar Levandiga Calgary olümpial?»
Soonvald pidas silmas kahevõistluse meeskonnavõitlusest, kus Levandi läks Nõukogude Liidu meeskonna liikmena võtma peaaegu kindlat medalit. Levandi aga ei hüpanudki ja kogu Nõukogude meeskond võeti võistlusest maha.
Moskvast 80 kilomeetri kaugusel Tšehhovi linnakeses elav Sorokin treenis ja kasvatas Nõukogude Liidu koondises Levandit ligi kümme aastat, oli Calgarys tema kõrval. Tema peab tõde teadma.
Sorokin võtab mind novembri algul Tšehhovi raudteejaamas vastu nagu kadunud poega – soojalt ja tugevate kaisutustega. Ta viib mind kohe oma poksiklubisse, kus muuhulgas treenivad või on treeninud mitmed kuulsad Venemaa profipoksijad, nagu näiteks Aleksandr Povetkin ja Sultan Ibragimov.
Juba autos hakkab Sorokin kohe, ilma erilise sissejuhatuseta Levandit kiitma: «Allar on südamlik inimene! Saad aru, duševnõi (hingeline – toim)! Mul on temaga siiani head suhted. Ta oli üldse kõigiga sõber. Levandit loeti alati meil meeskonna liidriks. Tüdrukud armastasid teda väga. Tema tugevus oli selles, et ta suutis võistlusteks end alati hästi kokku võtta!»