Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kerde: miks me ise rohkem trenni ei tee?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Üllar Kerde. | FOTO: Toomas Huik

Käesoleval kümnendil on tipptasemel töötanud kaks Eesti korvpallitreenerit. Kummalisel kombel pole neile kummalegi siiani kodus erialast rakendust leitud. 2014. aasta kevadel Kaunase Žalgirise abitreenerina töö lõpetanud Priit Vene tegutseb äris ja kasutab oma korvpalliteadmisi vahel teleülekannete abikommentaatorina tegutsedes. Möödunud kevadel Moskva Dinamo Venemaa superliigas pronksile tüürinud Üllar Kerde asus aga tööle Jüri kooli spordijuhina ja on avalikkuse eest varjus.

Tegelikult pidi Kerde Moskvas jätkama. Mitte küll klubi peatreenerina – sellele kohale kutsus ta ise Lätist Nikolai Mazuri –, vaid treenerite staabi juhina. Just selline oli tema ametinimetus ka aasta tagasi, kui ta klubi juhtide survel võttis üle ka Dinamo peatreeneri koha.

Kerde ütleb naljaga pooleks, et ilmselt mängis meeskond liiga hästi ja saavutas liiga kõrgeid kohti – Venemaa karikavõistlustel jõuti finaali, superliigas saadi pronks ning ees terendas võimalus pääseda Ühisliigasse. Moskvas on aga ruumi vaid ühele tõeliselt suurele klubile.

«Venemaal on sport poliitika osa. Sellised asjad otsustatakse kõrgemal tasemel ning midagi muuta ei saa,» sõnas Kerde ja selgitas, et Dinamo jaoks keerati rahakraanid lihtsalt kinni. Klubi jalgealust õõnestati ka aegade hämarusest pärinevate võlgadega. «Põhimõtteliselt oleks see sama, kui Kalev/Cramo maksaks praegu Riho Sooniku aegse BC Kalevi võlgu.»

Oktoobri lõpuks oligi selge, et Kerde jaoks 2013. aastal Dinamo noortesüsteemi ülesehitamisega alanud töö on liiva jooksnud. Senise nime all ei lubatud klubi meeskondadel enam Venemaa võistlustel osaleda. Kuigi Kerdel oli laual ka pakkumine Venemaalt – Siberist, nagu ta ise ütleb –, otsustas ta naasta koju.

«Moskvas polnud mõtet olla, kuna klubil polnud enam raha,» ütles ta. «Loomulikult on mul kahju… kaks aastat ehitasime seda klubi üles. Nüüd mängib Krõlatskoje hallis vaid Dinamo naiskond, kuid nemad on saanud vaid üksikuid võite.»

Kodus ei läinud Kerde ennast ise ühegi klubi juurde pakkuma. Hooaeg oli juba alanud ning keegi ei tundnud tema tegemiste vastu huvi. Nii sattuski Jõelähtmel elav mees lõpuks naabervallas asuvasse Jüri kooli spordijuhi kohale.

«Suhtlen kehalise kasvatuse õpetajatega, korraldan koolisiseseid võistlusi ja organiseerin võistkondi koolidevahelistele võistlustele. Varem pole ma sellist tööd teinud, aga see meeldib mulle ja püüan teha asju nii hästi, kui oskan,» rääkis Kerde. Päris eemale pole ta jäänud ka korvpallist. Jõelähtmel juhendab ta 1. ja 2. klassi poiste treeningut. Kas sellest kasvab välja korralik klubi, ei osanud kogenud treener veel ütelda. Kõik sõltub vallast, lapsevanematest ja kokkuvõttes ikka tahtmisest.

61-aastane Kerde pole siiski sulgenud ust ka enda ja «päris» korvpalli vahel ning huvitava pakkumise korral oleks ta valmis oma alaga taas tõsisemalt tegelema.

«Usun, et tean, kuidas treenida. Moskvas olles nägin, kuidas harjutavad CSKA ja Himki. Seal ei aja keegi ära, kui soovid tippmeeskonna treeningut vaadata,» sõnas Kerde. «Meil siin Eestis tihti vingutakse, et vastased on tugevamad ja oskavad rohkem. Kes selles süüdi on? Miks me ise rohkem trenni ei tee?»

Kerde lisas, et teda ei paeluks enam töö meeskonnaga, kus tehakse kolm korda nädalas trenni ja siis vaadatakse, kas saadakse kokku seitse-kaheksa meest, kellega mängida. «Ma ei taha olla pessimist, kuid ei usu, et Eestis tahab keegi tõsiselt korvpalliga tegeleda. Ma mõtlen just tõsist tööd, et tahetakse ka kuhugi jõuda või midagi saavutada,» andis ta karmi hinnangu. «Eesti meistrivõistluste medali võitmiseks ei pea palkama välismängijaid või treenima kaks korda päevas.»

Tagasi üles