Eesti olümpialootuse seiklused: öö pagulastega ja treening lennujaamas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
22. jaanuar 2016 07:04
Audiitor Roman Fosti ei karda jooksutosse jalga tõmmata ka ebaharilikus olukorras. | FOTO: Liis Treimann
Roman Fosti. | FOTO: Kristjan Teedema

Pühapäeva varahommik Istanbuli lennujaamas. Igapäevane sagin. Unised joovad kohvi, uudishimulikud loevad ajalehte. Mõni laps mängib, mõni magab. Osa inimesi läheb turismireisile, teised tormavad komandeeringule. Igaüks ajab oma asja. Dressid seljas ja tossud jalas, jookseb mööda lennujaama üks rõõmsameelne spordimees, keda saadab inimeste imestunud pilk. See mees on Eesti olümpialootus Roman Fosti, kes lennujaamas oma hommikust treeningut teeb.

Mis paneb ühe sportlase hommikutundidel lennujaamas ringi jooksma? Olgu juba ette ära öeldud, et 32-aastane Fosti läbis mööda koridore 14 km. «Seal olid head pikad sirged,» muheles asjaosaline ise vahvale vahejuhtumile tagasi vaadates. «Eks rahvas mind veidi kummaliste nägudega silmitses, aga hommikune trenn oli tarvis ju ära teha.»

Roman Fosti. Foto: Kristjan Teedema

Fosti omapärase seikluse jutustamiseks peab ajas tagasi minema eelmise aasta lõppu. Detsembris lendas eelmise suve MMil maratonis 20. koha saanud kergejõustiklane Keeniasse laagrisse. Samasse kohta, kus oli käinud ka kahel eelmisel aastal. Tuttav paik, kus seni polnud probleeme tekkinud.

Eks rahvas mind veidi kummaliste nägudega silmitses, aga hommikune trenn oli tarvis ju ära teha.

Enne jõule langes maratoonar aga organiseeritud kuritöö ohvriks. Otepää-suuruses linnakeses – Keenia mõistes külas – väiksemat sorti hotellis saabus tema kõrvaltuppa elama kahtlane kamp. Järgmine kord, kui Fosti trenni läks, tungis seltskond eestlase tuppa. Õnneks märkas kuritööd samas hotellis peatunud prantslasest langevarjur, kes kisa tõstis. Kurjategijad tormasid seejärel autosse ja kihutasid tuhatnelja minema, kaasas Fosti sülearvuti, telefon, fotoaparaat ja Adidase kott, mille sees olid mehe dokumendid.

«Kahtlustan, et üks kohalik taksojuht võis minu kohta infot anda,» arutles Fosti. Võimalik, et pundis oli ka hotelli töötaja, kuna kurjategijad said toa just Fosti oma kõrvale. «Neilt ei võetud hotelli registratuuris isegi isikuandmeid.»

Igal juhul pidi sportlane oma reisiplaanid ümber tegema ja veidi varem pealinna Nairobisse minema, kuna Eesti konsulilt oli tarvis saada ajutine pass. «Konsul oli naisterahvas, kelle juures täitsin taotluse, ja natukene hiljem saingi vajalikud paberid kätte.» Laupäeval lendas Fosti Nairobist Istanbuli.

Lennukilt maha tuli ta teadmisega, et saab öö veeta Istanbulis asuvas hotellis. Kuna kahe lennu vahele jäi üle kuue tunni, siis oli Turkish Airlines Fostile ette näinud korralikud magamisvõimalused. Algas aga segadus.

«Mind ei lastud lennujaama passikontrollist läbi, kuna neile ei sobinud Nairobist saadud ajutine dokument. Arvan, et oma osa mängis minu veidi slaavilik välimus – praegu on neil venelastega üsna keerulised suhted,» arutles Fosti.

Roman Fosti pärast edukat Pekingi MM-maratoni. Foto: Scanpix

«Lõpuks saadeti mind ühte ruumi, kus istusid ülejäänud pagulased,» rääkis ta muiates. Fosti tunnistas, et läks paariks minutiks  üsna endast välja, kuid mõistis seejärel, et kasu sellest ei ole. «Vaatasin asja rahulikult, läbi väikese huumori. Istusin seal koos väga kirju seltskonnaga. Rahvast oli Bangladeshist ja mujalt. Üks mustanahaline mammi korraldas parajat trianglit ja korra kutsuti kohale ka politsei.» Fosti oli lennujaamas kinni laupäeval kella seitsmest õhtul kuni pühapäeva hommikul kella üheksani.

«Lõpuks sain seal ikka enam-vähem magada, hullu ei olnud. Umbes 30 voodit oli ühes suures ruumis. Naised pandi veidi eraldi ja nii me seal üksteise kõrval öö veetsime. Korralik juustuhais oli lõpuks üleval,» meenutas mees naerdes.

Nüüd jõuamegi lõpuks ringiga tagasi loo algusesse: «Hommikul kell kuus ärkasin üles, tõmbasin tossud jalga, dressid selga ja läksin jooksma. Hiljem leidsin koha, kus mõned pagulased oma lapsi pesid. Seal sain ka ise pesus käidud ja võisingi Tallinna lennu peale minna.» Viis nädalat kestnud väga töine laager sai igal juhul meeleoluka ja seiklusrikka lõpu. «Tagantjärele on küll vahva meenutada,» ütles Fosti.

El Niño ulatas abikäe

Maratoonar Roman Fosti saabus eelmise nädala lõpus tagasi viis nädalat kestnud Keenia laagrist. Tavapärase ilmaga võrreldes on Keenias praegu üsna vihmane, kuna kliimat muudab anomaalne ilmastikunähtus El Niño.

«Mulle see sobib, kuna kuiv tekitab tolmuallergiat. Tänavu olid treeningutingimused veel paremad kui eelmistel aastatel. Detsembris ja jaanuaris on seal Eesti suvega võrreldav kliima – 22 kraadi ja päike paistab. Kuna treenisin 2300 m kõrgusel, siis liiga palavaks ei läinud,» kirjeldas Fosti laagris valitsenud olusid. Euroopa jooksjate jaoks on Keenia populaarne peatuspaik. «Praegu oli seal minuga koos umbes 50 valget meest. Detsembri ja märtsi vahel käivad paljud Keenias treenimas.»

Kui eelmistel aastatel on Fosti võtnud aega ka kohalike rahvusparkide külastamiseks, siis olümpiale eelneval talvel selleks mahti ei olnud. «Kokku olin seal viis nädalat ja keskendusin vaid treenimisele. Esimesel ja viimasel nädalal võtsin veidi rahulikumalt, kuid sinna keskele sattus ka nädal, kus jooksin 200 km. See on ühtlasi minu rekord. Kokku jooksin Keenias umbes 800 km.»

Päevaplaan on sellises laagris konkreetne: «Hommikusöök, põhitrenn, lihaste hooldus, lõunasöök, uinak, vaba aeg, mille sisustan enamasti lugemisega, ja õhtune taastav trenn, kus töötan lisaks ka kerelihastega.» Kell kümme õhtul läheb sportlane magama, et järgmisel päeval sama plaani korrata. Ja niimoodi viis nädalat järjest. «Seal läheb vara pimedaks ja midagi muud õhtuti teha pole.»

Fosti tagas Rio olümpiapääsme Pekingi MMil ja praegu saab ta rahus treeningutele keskenduda. «Saan oma nõrku külgi järele aidata. Treenin mitmekülgselt: jooksmine, suusatamine, ujumine, sõudeergomeeter, jooga,» loetles ta.

Märtsis seisab ees Suurbritannias toimuv poolmaratoni MM. Kindlasti on üks poolmaraton plaanis ka mai keskpaigas. Olümpia eel on kavas kõrgmäestikulaager, kuid koht pole veel kindel.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL