Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Süüria revolutsiooni laulev väravavaht

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Presidendi Bashar al-Assadi vastu protesteerivad süürlased. | FOTO: Scanpix

Aastaid kestnud verine konflikt Süürias on nõudnud rohkelt ohvreid ja teiste seas pole erandiks ka sportlased. Kui paljud on selles raskes olukorras otsustanud kodumaalt lahkumise kasuks, siis omapärane erand on aastaid tagasi kohaliku jalgpalli üheks suuremaks tulevikulootuseks peetud Abdul Baset Al-Sarout, kes kerkis oma karismaatilise oleku ning suure võitlustahtega üheks mõõdukama vastupanuliikumise juhiks.

Euroopa inimeste jaoks on Süüria jalgpall tõenäoliselt võõramast võõram, sest sealne liiga ei jõua meie igapäevasesse meediaruumi ning ka rahvusmeeskond pole suurte tegude poolest tuntud: 125. tabelireal olev Süüria jääb värskeima FIFA edetabeli järgi Eesti koondisest 35 kohta tahapoole. Ent spekulatsioonide järgi oleks võinud süürlaste jalgpall jõuda meile veidi lähemale, kui õnnetu kodusõja keskele poleks sattunud andekas väravavaht Abdul Baset Al-Sarout.

Oma kodumaa noortekoondisi ja ka täiskasvanute rahvusmeeskonda esindanud Al-Sarout oli Süüria tõeline tähtmängija, kelle tulevikku vaadates loodeti suuri tegusid ka väljaspool kodumaad. Oma kodulinnas Homsis mängis ta ühes riigi kõige edukamas klubis FC Karamah, mis tuli kuuel järjestikusel aastal enne araabia ülestõusu meistriks koguni viiel korral. 2011. aastal rahumeelselt alanud araabia kevade sündmused raputasid aga Süüria elanikke raskelt ning tavapärane elu jäi peagi selja taha ka sportlastel. Neist paljud põgenesid ja paljud vangistati, kuid Al-Sarout otsustas oma tulevase tippsportlase karjääri vahetada mässulise elu vastu ning asus võitlema president Bashar al-Assadi vastu mõõdukamate mässuliste ridades. Kuigi säravast tulevikust loobumine võis Al-Saroutile olla raske otsus, ei ole selle põhjuseid vaja kaugelt otsida: kuna jalgpall on Süürias presidendi toetatud spordiala, on seda sageli nähtud rohkem valitsuse, mitte aga rahva ning riigi esindusena.

Nii asuski toona 19-aastane Al-Sarout 2011. aasta kevadel juhtima oma kodulinna Homsi tänavatel rahumeelseid meeleavaldusi ning endine jalgpallikoondise staar kogus kiirelt populaarsust just oma kõlava lauluhääle poolest. Ent jalgpallist loobunud Al-Sarouti elu revolutsiooni pealinna tiitli teeninud Homsis polnud sugugi lihtne ega vaid lauludega maailmapäästmine – 2011. aasta novembris algasid linnas ägedad lahingud valitsusvägedega ja linna piiramine venis aastatepikkuseks. Piiramisrõngasse jäänud Al-Sarout liitus 2012. aastal oma meestega Vaba Süüria Armee ehk FSAga, mis on president Al-Assadi vastu sõdivatest jõududest kõige ilmalikum (kuigi sinna kuulub ka islamistlike vaadetega rühmitusi).

Pärast Homsi pikalt kestnud ümberpiiramist leidis endine vutistaar end raskest olukorrast ning kohaliku filmitegija Orwa Nyrabi sõnul jõudis Al-Sarout islami radikaalsemate pooldajateni. Põhjuseks asjaolu, et lääneriikidelt abi palumine kõlas kurtidele kõrvadele. «Kui su unistus on kaitsta oma kodulinna, siis sa vajad raha. Sa vajad toitu. Ja sa vajad relvi ning laskemoona,» nentis Nyrabi. Al-Saroutil oli enda ja oma meeste tõttu valida radikaalsete islamistide ja mitte millegi vahel.

Homsi mässuliste liidri praeguste valikute ja saatuse kohta on vähe infot: ühtede allikate sõnul võib ta olla surnud (juba 2013. aasta lõpuks oli ta saanud kolm korda haavata), teiste allikate väitel on Al-Sarout end sidunud äärmuslikemate islami pooldajatega ja jätkab võitlust Süüria presidendi ja tema vägede vastu.

Kohaliku jalgpalli kadunud talent ei ole oma valikuid kahetsenud ning tunnistas mõni aasta tagasi Al Jazeerale antud intervjuus, et kodulinna ja -maa saatus on talle alati spordist tähtsam olnud. «See (mässamine – toim) on seda väärt. Ma olen vaba. Olen jalgpalli mängides reisinud igal pool maailmas, aga vabadus ei puuduta ainult mind ega tähenda ainult reisimist. Mis saab kõigest muust? Vabadus on suur sõna. See on sõna- ja arvamusvabadus. Kui sa näed, et midagi tehakse valesti, siis vabadus tähendab, et sul on õigus sellest rääkida,» selgitas revolutsiooni üheks sümboliks kerkinud Al-Sarout, keda ei õnnestu ilmselt enam kunagi jalgpalliväljakul näha.

LISALUGU

«Tagasipöördumine Homsi»

Laiema avalikkuse ette jõudis Al-Sarouti lugu tänu 2013. aastal valminud dokumentaalfilmile «Tagasipöördumine Homsi». Kriitikutelt ja kinopublikult sooja vastuvõtu saanud linateos jõudis pärast valmimist ka filmi kangelase endani ning teose autori Talal Derki sõnul näitas Al-Sarout seda ka oma võitlejatele.

«Ta palus iga viie minuti tagant filmi kinni panna, et saaks selgitada toimuva tagamaid,» rääkis Derki Newsweeki väljaandele antud intervjuus. 2014. aastal teenis «Tagasipöördumine Homsi» Sundance’i filmifestivalil dokumentaalfilmi kategoorias maailmakino peapreemia ning tänavu jaanuaris linastus see ka ETV ekraanil.

Tagasi üles