Eelmisel nädalal ilmunud raamatus «Eesti kergejõustiku kullakamber» rääkis 2004. aastal Ateena olümpiamängudel kettaheites pronksmedali võitnud Aleksander Tammert, et oma karjääri jooksul pole ta spetsiaalselt käinud otsimas võistlusi, kus saaks tugeva tuule käes heita. Samas hurjutas ta ka teisi kettaheitjaid, kes seda siiski teevad.
«Mõned korraldavad ju treeningugrupi-siseseid võistlusi ja kuulutavad need kõrgetasemelisteks. Kui rekordit ei õnnestu heita või ei puhu õigel hetkel õige tuul, öeldakse, et oot-oot, meil on ajakavas teine võistlus veel, proovime uuesti. Normaalne spordimees nii ei tee. Kui seekord ei õnnestunud head tulemust heita, lepib ta olukorraga ja ootab järgmist korda,» rääkis Tammert.
Samas on Tammert enda sõnul teadlik ka sellest, et tuult püüdes märgitakse heitesektori piirid maha just nii, nagu sportlasele mugavam on. Tavaliselt peetakse tuulepüüdmise võistlusi USAs treeninglaagris viibides.
Tammertki on ookeani taga palju harjutanud ja võistelnud, ent tema sõnul oli tihti tegemist üliõpilaste jõuproovidega, kus võistledi mitmes grupis ja heita tuli siis, kui saabus sinu kord.
«Treeningrupi-sisestel naljavõistlustel pole ma käinud. Nalja saab teha hooaja lõpus, kui Eestis ja Leedus korraldatakse väiksemaid võistlusi,» lisas Tammert.