Pisut rohkem kui kuu pärast Eesti spordikongressi tunnistavad olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi esindajad, et ühe põletavaima probleemi lahendamiseks ehk noortetreenerite tasustamiseks ja sotsiaalsete garantiide tagamiseks on raske midagi teha.
Eile toimunud EOK ja kultuuriministeeriumi esindajate vestlusringis tõstsid spordijuhid esile, et Tallinn ja Tartu pööravad huvitegevuse kõrval üha rohkem tähelepanu laste saavutusspordi rahastamisele ning sellesse valdkonda panustatakse senisest suuremaid summasid.
Paraku piirdub asjade selline käik vaid üksikute kohalike omavalitsustega.
Küsimuse peale, mida saab riik teha noortetreeneritele palga tagamiseks, tõstis kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles piltlikult öeldes käed üles. «Meie ei saa midagi teha!» Julm, aga selge tõdemus…
Nii jätkubki olukord, kus paljud noortetreenerid peavad normaalseks äraelamiseks leidma sotsiaalseid tagatisi pakkuva töökoha ja õhtuti juhendama järjest kahte või kolme treeningugruppi. Sellise koormuse juures oleks kvaliteedist rääkida ilmselt kohatu.
EOK president Mart Siimann ja Sukles olid mõlemad ühte meelt, et noortetreenerite tasustamise süsteemi väljatöötamine on kohalike omavalitsuste ülesanne ja spordi juhtorganitel pole mingit võimalust nende otsustesse sekkuda.
Demokraatlikus riigis polevat ka mõeldav, et Eesti spordi kõige põletavamat probleemi saaks reguleerida seaduste abil. Ühte seadusemuudatust siiski kavandatakse – püütakse taastada kohalike omavalitsuste kohustus toetada sporditegevust.
Kultuuriminister Laine Jänes on ajakirjanduses teinud spordirahvale etteheiteid seoses arengukava puudumisega. Siimanni arvates pole aga kaugeleulatuva kava koostamisel mõtet. «Kui oleksime teinud plaane majanduse kõrgajal või hoopis masu tingimustes, poleks sellega praegu midagi peale hakata. Me ei tea ju kunagi ette, milliste võimalustega saame arvestada,» leidis ta. Selge tulevikunägemuse puudumine on ka üheks põhjuseks, miks on treenerite palgaküsimus veerenud kuuma kartulina ühelt spordikongressilt teisele, ent toimivat lahendust pole leitud.
Kuigi järelkasvu kasvatamise peamine probleem jättis õhku palju küsimusi, presenteerisid spordijuhid eile 25 punktist koosnevat Eesti spordi arendamise programmi, mis tuleb 2011. aasta jooksul täita. Lisaks on kirjas veel 12 probleemi, mille lahendamise tähtaeg lükkub ilmselt tulevikku.
Avaldatud dokumendist selgub, et teatud hulk treenereid pääseb siiski riigi palgale. Selleks peab olema heal tasemel juhendaja ja pääsema maakondliku spordikeskuse treeneri kohale. Samas pole selge, kuidas noored sportlased väikestest koduklubidest keskustesse liiguvad ja millistel alustel kasvatajaklubide vaev kompenseeritakse.
Spordikongressil räägiti sportlastele sotsiaalsetest garantiidest. Uuest aastast hakkavadki olümpiaettevalmistusega seotud tiitlivõistluste medalivõitjad saama stipendiumide asemel palka – sellega kaasnevad aga pensioni kogumiseks vajalikud maksud ja ravikindlustus.
Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise tõi näite vehklemise maailmameistri Nikolai Novosjolovi abil. Senine alaliidust saadav stipendium ja riiklik spordistipendium liidetakse ning EOK rahast leitakse sinna juurde vajalik maksuraha. Kui sportlase ühes kuus saadavate toetuste summa on näiteks 20 000 krooni, pannakse sinna juurde maksudeks kuluv 15 000 krooni.
«Raha jõuab sportlasteni läbi alaliitude ja sellel on juures märge, mis ei luba seda muuks otstarbeks kasutada,» selgitas Tõnise.
Esialgu sõlmitakse sportlastega lepingud olümpiatsüklite kaupa ja raha laekub kuni olümpiani. Kui aga selgub, et sportlane ei suuda nelja aasta tähtsaimale võistlusele kvalifitseeruda, lõpetatakse ka raha maksmine.
Toetuste saajad on jagatud kolme gruppi ja tegelikult ei pea palgale saamiseks olema tingimata tiitlivõistluste medaliomanik. Välistaks ju selline süsteem näiteks Eesti tennise esireketi Kaia Kanepi riikliku toetamise.
«Kanepi ja hiljuti mitteolümpiadistantsil ujumise EM-pronksi võitnud Triin Aljand mahuvad oma tulemustega C-kategooria toetuse saajate hulka,» märkis Tõnise. «Praeguse süsteemiga tuleb tegutseda Londoni olümpiani, poolel teel ei saa hobuseid vahetada.»
Garanteeritud töötasuga võivad arvestada ka viie pallimänguala rahvuskoondiste peatreenerid. Võrkpalli, korvpalli, käsipalli, jalgpalli ja jäähoki koondise juhendajatele on ette nähtud sissetulek 1000 eurot kuus.
Lahendust on saamas üleminekueas noorsportlaste probleem. «Seni jäi noorteklassist väljakasvanud sportlaste kulude katmine klubide kanda, tulevikus üritame neid siduda üliõpilasspordi või kaitsejõududega,»
märkis Tõnise. «Arvestuste kohaselt kulub noorele majutuse, toidu, treeningubaasi ja meditsiini peale umbes 5000 krooni kuus. Kümme kuud kestva hooaja peale oleks ühe sellise sportlase kulu 50 000 krooni. Tuleva aasta 1. septembrist saavad sellist toetust 20 noort sportlast.»