Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Autogrammijaht paljastab staaride värvika seltskonna

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Kasesalu ja valik tema kogutud autogramme. | FOTO: Liis Treimann

«Tere, olen Martin Tallinnast, hirmus spordihuviline,» alustas Martin Kasesalu vene või inglise keeles kirju, mida läkitas nõukogude aja lõpus teismelise poisina Ida-Euroopa olümpiavõitjatele. Ta seletas, et kogub maailma kõige kuulsamate sportlaste autogramme – «just kõige kuulsamate, et adressaadi enesehinnangut tõsta,» meenutab ta –, ja väitis, et just kirja saanud sportlase allkiri on ta kogust veel puudu.

Kuna krooni tulek muutis noorele mehele kirjade välismaale läkitamise liiga kalliks, jäi ka maailmakuulsuste autogrammide kogumine tasapisi soiku. Selle asemel, paadunud jalgpallifännina, otsustas Kasesalu keskenduda rohkem kodumaistele sportlastele ning võttis eesmärgiks saada kokku autogrammid kõigilt neilt jalgpallureilt, kes on mänginud taasiseseisvunud Eesti koondises. Ja saada mitte lihtsalt paberile, vaid ikka jalgpalluri fotole.

«Praegu on lihtsam, pildi leiab internetist,» kirjeldab ta. «Aga kui alustasin kogumist, läksin kõigepealt staadionile, näiteks Hiiu Kaluri mängule teises liigas, kus lõi kaasa mõni vana koondislane, ja küsisin, kas tohiks mängijast pilti teha. Ilmutasin pildi ära ning järgmisel korral küsisin sinna autogrammi peale. Jube raske oli, pidi mitu korda kohal käima.»

Elektrimootoreid valmistav Kasesalu (39) oletab, et tõenäoliselt on ta ainuke inimene maailmas, kellel on kõigi Eesti koondises mänginud jalgpallurite autogrammid. Kuna üks ekskoondislane, kaks korda Eesti eest mänginud Aleksandr Olerski on nüüdseks surnud, pole kellelgi võimalik tema kogu üle trumbata.

Jalgpallurite autogrammikogu valmis saamine soojendas kümme aastat tagasi Kasesalus uuesti üles huvi hakata jahtima maailmakuulsate sportlaste autogramme. Ta ajab taga neid, kes on võitnud vähemalt olümpiamedali. Kuigi Eestis leidub kollektsionääre, kelle autogrammikogu on Kasesalu omast suurem, kuulub ta noorema põlvkonna aktiivseimate kogujate hulka. «Paljud sõbrad soovitavad mulle juba diagnoosi panna,» lausub ta muiates. «Ise ka tunnen, et hasart on suur. Aga see on mõnus.»

Oma viiest-kuuest tuhandest kuulsa sportlase allkirjast väärtuslikumaid säilitab Kasesalu albumites, ülejäänud seisavad karpides.

Ta meenutab Postimehe lugejaile värvikamaid lugusid, mismoodi on autogramme hankinud.

Suusakangelane tsüklis

Käisin ühel suvel Peterburis jahtimas 1970. aastate suusatamise olümpiavõitjat. Teda ei olnud kodus. Järgmisel suvel läksin jälle. Ta elab suures majas, trepikoja uks oli all lukus. Nägin üht kümneaastast tüdrukut, küsisin, kas too endine sportlane on kodus. (Kasesalu ei soovi tema nime lehte panna, sest järgnev ei heida talle just parimat valgust. – P. P.) Jaa, vastas ta ja hakkas naerma, öeldes, et vaevalt kohtumisest asja saab, sest ta on haige ega võta külalisi vastu. Aga ta lasi mind majja sisse, et mine ja proovi.

Andsin suusataja ukse taga kella. Vaikus. Lasin uuesti kella. Siis hakkas kobin pihta. Uks tehti lahti ja mulle vaatas vastu täiesti purupurjus memm. Seletasin, kes olen ja mida tahan. Ta vaatas mulle otsa ja küsis: a kto võ? Seletasin uuesti. Tal hakkas järsku hea meel, et keegi teda mäletab, ja kutsus mind sisse. Tal oli kahetoaline korter, ilmselt seesama, mis oli talle pärast võite preemiaks antud.

Memm juhatas mind kööki. Seal olid keedetud kana ja pudel viina laua peal. Pakkus istet ja ütles, et võtame ka. Aga ma ei saanud, sest mul oli endiste kuulsate sportlastega veel mitu kokkusaamist plaanis. Tema selle peale: kuidas ei saa, ei austa või?!

Naise jutt hüples muudkui ühelt teemalt teisele. Lükkasin talle samal ajal allkirjastamiseks kaasavõetud pilte lähemale, et asume asja kallale. Memm võttis lõpuks ühe pildi juba pihku... aga pani lauale tagasi – jälle tuli midagi meelde, hakkas taas otsast rääkima. Ühtäkki võttis mul käest kinni ja viis rõdule, et näe, vaja rõdul remonti teha. Siis tõi kilekotitäie Sotši olümpia suveniire, tahtis neid ära kinkida. Lõpuks surus mulle ühe nokamütsi pähe. Seejärel küsis, kuhu ma edasi lähen. Ütlesin, et hotelli. «Milleks hotelli, mul ju teine tuba vaba!» hüüatas ta. Seletasin, et olen juba hotelli sisse kirjutatud ja selle eest maksnud.

Siis tegime pilti. Memm oli hommikumantli väel, aeg-ajalt jälle nuttis oma saatuse pärast.

Lõpuks läks poolteist tundi, kuni autogrammid kuidagi kätte sain. Leppisime kokku, et kui järgmine kord Peterburi tulen, lähen igal juhul tema juurde, mitte hotelli. Kuigi ma ei usu, et ta järgmisel hommikul enam mäletas, et ma üldse tema juures käisin.

Tundmatu olümpiavõitja

Peterburis elab ka 1970. aastate maailma parim kuulitõukaja Nadežda Tšižova, Müncheni olümpiavõitja, seitsme maailmarekordi püstitaja. Sain teada, et ta elab Lasnamäe-suguses magalas, umbes seitsmekorruselises majas. Vaatasin, et keegi läheb just samast püstakust sisse, kuhu mulgi asja. Küsin temalt, kas siin elab Nadežda Tšižova. Ta ütles, et oo-jaa, see on ta naaber. Seletasin, et tema juurde ma tahangi minna. Ta kutsus mind kaasa ja andis Tšižova ukse taga kella. Uksele tuli Tšižova tütar.

Ja siis selgus, et inimene, kes mind üles juhatas, oli 22 aastat elanud Tšižovaga kõrvuti, aga sai alles minu käest teada, et ta naaber oli olnud maailmatasemel tippsportlane. «Oi, bože, ah et kuulus sportlane!» ahhetas ta. Vaat, mida tähendab suur linn. Peterburis elab koguni 86 olümpiavõitjat, aga nad ei ole seal peaaegu keegi.

Kuna Tšižovat kodus ei olnud, andsin pildid allkirjastamiseks tema tütrele. Mõne nädala pärast sain need postiga kätte.

Loomastunud inimesed

Eelmisel sügisel käisin Valgevenes Raubitšis laskesuusataja Darja Domratševa šõuvõistlusel. Korraldajad olid reklaaminud, et sinna tulevad paljud endised kuulsused autogramme jagama. Kõik oli ilusti kavandatud, autogrammikaardid valmis trükitud. Aga korraldajad polnud arvestanud, et kõik vaatajad tahavad neid kaarte endale võtta. Kaarte jagati tasuta, ja kui seal on midagi tasuta, siis hea, kui sind ära ei tapeta. 7000 pealtvaatajast tekkis absoluutne loomaaed, kui inimesed kaarte rabama hakkasid. Lausa võitlus läks lahti, keegi ei kuulanud manitsusi, et olge inimlikud.

Vihastasin selle peale, kui inimesed hakkasid mul kaarte käest ära rebima. Mul olid omatehtud pildid ka kaasas, näiteks mingi vähem tähtsa Saksa laskesuusatajaga, et juhul kui ta vastu tuleb, küsin autogrammi. Võtsin siis vihaga kotist need pildid, mida mul väga vaja polnud, hüüdsin, et vaadake, ja viskasin kümme pilti õhku, et püüdke. Sellest tekkis kohe külakuhi. Kohutav loomastumine!

Pärast ütlesin korraldajatele, et elus esimest ja viimast korda tulin Valgevenesse mingit asja ajama. Nad ütlesid: tšto mõ možem delat? Et mis me saame sinna parata.

Raskelt kättesaadav ida

Olen autogrammikogujana tegutsenud peamiselt ida pool, sest lääne inimene ei saa Venemaalt midagi kätte, kuna ei oska vene keelt. Näiteks pakkus üks šveitslane koguni, et läheksin Peterburi ajama iluuisutaja Nikolai Panin-Kolomenkini jälgi. Ta on Venemaa esimene olümpiamedalivõitja, aastast 1908. Šveitslane lootis, et äkki leian arhiivist või uisutaja suguvõsa kaudu tema autogrammi, sest see on ainus autogramm, mis on tema iluuisutamise olümpiavõitjate kogust puudu. Ta ütles, et saatku ma talle pärast arve, kui palju ta võlgneb, ja ta kannab summa järgmisel päeval üle. Loobusin sellest ettepanekust, sest ma ei saa ju anda talle garantiid, et see, mille nädalaga kuskilt välja kaevan, on originaal; äkki on mingi suvalise venna kirjutatud...

Mu kogus on üks hinnatumaid autogramme Kõrgõzstani tõstjalt Kanõbek Osmonalijevilt. See on justkui mittemidagiütlev nimi, aga paljudel on tema autogramm kogust puudu. Ta on Moskva olümpiavõitja. Imestatakse, kust ma selle sain, sest teistel pole õnnestunud seda kuidagi hankida. Lihtsalt kirjutasin talle ja kohe tuli. Võib-olla on asi selles, et talle kirjutatakse välismaalt saksa ja inglise keeles. Ta ei pruugi neist arugi saada. Ma kirjutasin vene keeles.

Öised bussireisid

Kolm aastat tagasi ärkasin ühe pühapäeva hommikul kell viis, et sõita bussiga Riiga curlingʼu MMile ainuüksi selleks, et saada Hiina naiste autogramme. Nad olid Vancouveris võitnud pronksi. Hiinasse autogrammipalvega kirja saata on täiesti mõttetu.

Hiinlannad ei saanud Riias algul pihtagi, mida ma tahan. Kõige hullem ongi asjaajamine asiaatidega. Küsid neilt, kas inglise keelt räägid. Jah, vastavad nad. Tegelikult ei saa nad miskit aru. Ütlevad iga asja peale «thank you, thank you».

Andsin Hiina naistele tinten-penʼi kätte ja fotod ka, aga nemad ikka ei mõista, mida peab tegema. Siis üks taipas, et oo, signing – autogrammi tahetakse –, ja kõik naeratasid. Siis kirjutasid allkirjad. Mul polnud õrna aimu, kes on kes, aga usun, et nad tundsid end ikka pildil ära ja kirjutasid allkirja õigele pildile. Minu silmis olid nad täpselt ühesugused. Igatahes võistluse ülesandmislehel olid samad nimed, mis Vancouveri medalivõitjate protokollis.

Õhtul sõitsin bussiga koju tagasi. Pärast oli hea meel, et sain viis uut autogrammi.

Üle-eelmisel nädalal käisin bussiga Varssavis espadroni MK-etapil. Jõudsin hommikul kell pool seitse kohale ja läksin spordihalli ootama. Siis ilmus üks härra, vaatas vist, et olen mingi hullunud fänn, võttis mul käest kinni ja juhatas mind saali, mis oli peaaegu sama suur nagu Saku suurhall, pani seal tuled põlema ja ütles, et oodaku ma siin. Istusin siis seal tulede valgel üksinda tribüünil poolteist tundi.

Lõpuks sain autogrammi umbes kahekümnelt vehklejalt. Mõni aeg enne seda käisin vaatamas floreti MK-etappi Peterburis. Peab juhtuma suur üllatus, kui Rio olümpial võidab espadronis või floretis keegi, kelle autogrammi mul pole.

Salajane teave

Kõige keerulisem on võistlustel sportlastele ligi pääseda. Tõsi, mõnes kohas on see lihtne. Näiteks Siguldas, kus olen kuus aastat järjest käinud kelgutamise MK-etapil. Enamik kelgutajaid on mulle juba pooleldi teretuttavad, ööbin seal nendega samas hotellis. Vera Zozula, Lake Placidi olümpiavõitja, väga sõbralik memm, on mind lahkesti aidanud. Siguldas käimisest on saanud juba traditsioon. Ega mul autogramme enam saada olegi, seal osalevad aastast aastasse samad sportlased. Lihtsalt mõnus on seal käia.

Enamasti passin sportlasi hotelli fuajees. Ega neid sageli ära tunne. Vaatan dressi järgi, et ahaa, Armeenia esindaja tuleb – võtan pildid pihku ja küsin, kust võin seda või teist sportlast leida.

Eestis aetakse hotellides kahjuks näpuga järge, mida tohib ja mida ei tohi. Otepää MK-etapi ajal tahtsin kätte saada Valgevene koondise peatreenerit, laskesuusatamise olümpiavõitjat Aleksandr Popovi. Teadsin, et Valgevene koondis elab Käärikul. Helistasin sinna ja küsisin, kas ta on koondisega kaasas ja elab Käärikul. Mulle öeldi, et see on salajane info, seda ei tohi avaldada. Helistasin siis Otepää suusastaadionilt Minskisse sealsesse suusaföderatsiooni ja küsisin, kas Popov on Otepääl. Nad hakkasid naerma, et miks ma seda kohapeal järele ei küsi. Ütlesin, et meil on Brüsseli reeglid, meil ei öelda midagi. Sain Minskist teada, et Popov ei tulnud seekord koondisega kaasa. Uskumatu, et isegi see, et teda Käärikul ei olnud, oli Eestis salajane info!

Seevastu Lätis läksin hotelli ja küsisin, kas Saksa kelgudelegatsioon elab nende juures. Nad küsisid, kes mind konkreetselt huvitab. Ütlesin mõned nimed. Hotellitöötaja võttis nimekirja ette ja ütles kohe, kes on millises toas, kirjutas kõik üles, et mine ukse taha ja koputa.

Massiline otsing

Eelmisel suvel käisin Ukrainas Lvivis fännide jalgpalliturniiril. Sealt otsustasin üles otsida ujuja Georgi Prokopenko, Tokyo olümpiahõbeda. Aadressi leidsin internetis telefoniraamatust. Lvivi kesklinn on kena, aga äärelinn, kus pidi elama Prokopenko, on hullem kui meie Lasnamäe. Lõpuks leidsin nelja-viiekorruselise maja üles, lasin tema ukse taga kella, aga avama tuli inimene, kes ütles, et ostis selle korteri Prokopenkolt kolm aastat tagasi. Tal ei olnud õrna aimugi, kus Prokopenko nüüd elab.

Jalutasin ümber maja, et äkki kohtan kedagi, kes teab Prokopenko kohta lähemalt. Lõpuks leidsin ühe härra, kes ütles, et ta võib teada, kes teab. Ei teadnud. Siis teatas äkki keegi, et peaks küsima kelleltki Ljubalt, kes tõenäoliselt teab. Selgus, et Ljuba oli naabrivalve vaat et Hitleri ajast, umbes 80-aastane memm. Ei, tema ka ei teadnud, aga ta teadis öelda korteri numbri, kus keegi kindlasti teab. Lühidalt: viimaks oli enam-vähem kogu maja jalule aetud, et leida Prokopenko.

Niiviisi jõudsingi viimaks õige inimeseni. Ta helistas Prokopenkole, rääkis temaga kümme minutit – mulle tundus, et ta otsiski põhjust talle helistamiseks – ning kirjutas siis tema aadressi paberile ja ütles mulle, et minge, ta ootab. See oli paar kilomeetrit eemal.

Prokopenkol oli hea meel, et teda veel mäletatakse. Ta oli küll vana ja enam hästi ei kuulnud, aga kutsus mind tuppa. Ja hakkas rääkima, kuidas omal ajal asjad olid. Mõtlesin, et jälle ei saa minema – aga sõbrad kõrtsis ootavad.

Siis tuli Prokopenkol hea mõte, et võtab videokasseti ja näitab olümpiafinaali ujumist. Ütlesin, et see on küll väga põnev, aga vaataks teine kord. Õnneks ei saanud ta kassetti mängima. Ütlesin, et pole hullu, ärge tehke tüli.

Lõpuks sain autogrammi kätte. Ta saatis veel kuuma tervituse Rooma olümpial võistelnud Eesti ujujale Veiko Siimarile.

Tõrksate taltsutamine

On ka neid, kes suhtunud autogrammipalvesse tõrjuvalt. Näiteks Vene iluuisutaja Jevgeni Pljuštšenko. Aga sain ta allkirja ikkagi kätte, kui ta käis Tartus treenimas. Mõned on küsinud, miks mul on allkirjastamiseks nii palju fotosid, kas ma müün neid. Ei, need on selleks, et teiste kollektsionääridega vahetada. Näiteks ujuja Michael Phelpsi ja sprinter Usain Bolti autogrammid olen saanud vahetuse teel. Vahetusi on igasuguseid: ükskord andsin ära ühe Vene suusataja autogrammi ja sain vastu 13 Saksa suusatajat. Vahetuskurss selgub läbirääkimiste käigus.

Üks tõrksaist on olnud Norra suusataja Therese Johaug. Küsisin paar aastat tagasi, kui ta polnud veel sugugi nii suur staar nagu nüüd, Otepääl autogrammi, aga tema näppis oma telefoni ja ütles: «I’m sorry, I’m busy.» Tema kõrval istus Marit Björgen, kes oli seevastu ääretult lahke, rääkis minuga juttu. Tema mees on Fred Børre Lundberg, kahekordne kahevõistluse olümpiavõitja. Ütlesin Maritile, et tahan Lundbergile kirja saata, ja küsisin, kas ta vastab. Marit ütles, et muidugi vastab, küll tema juba hoolitseb selle eest. Ta ka muigas selle peale, kuidas Johaug oli nii busy.

Lõpuks, kui Johaug hakkas trepist üles minema, seisin talle seal oma piltidega ette. Ta võttis pliiatsi, vaatas ise demonstratiivselt kõrvale, ja kirjutas siis piltidele autogramme, kuhu iganes juhtus, kas või üle näo. Ta tundus tõesti ülbik. Aga kes teab, võib-olla oli tal sel päeval midagi halvasti...

Petter Northugiga oli Otepääl samasugune lugu. Mäletan, et ta seisis Pühajärve hotelli fuajees, plätud jalas, taidles seal ja ütles, käed taskus: «I’m busy.» Proovisin natukese aja pärast uuesti. Ta ütles ikka, et ei saa. Mõtlesin, et niisama ka ära minna ei taha, ta ju kõva sportlane. Poole tunni pärast astusin jälle ligi ja ta käitus, nagu poleks enne midagi olnud. Ütles, et no problem, võttis pastaka, naeris ja kirjutas. Arvan, et ta tegi mulle šõud, et on jube busy. Ülbamist seal küll ei olnud, sest kui ta allkirju andis, oli ta hirmus siiras.

Seega, kunagi ei tohi jonni jätta, tuleb kas või kolm korda küsida.

LISALUGU

Hea õnne peale läkitatud kirjad

Esimese autogrammi sai Martin Kasesalu nõukogude aja lõpus Rinat Dassajevilt, Vene jalgpallikoondise ja Moskva Spartaki väravavahilt. Ta oli siis 12 või 13.

«Sain teada, et Spartaki peatreener Konstantin Beskov töötas osaliselt ka nädalakirja Futbol-Hokkei toimetuses,» meenutab Kasesalu. «Saatsin talle sinna autogrammipalvega kirja, et ta annaks selle üle Dassajevile. Paar kuud läks mööda, kui tuligi vastus. Hurraa, tore, asi toimib! See andis kõvasti hoogu juurde.»

Neli-viis aastat saatis Kasesalu aktiivselt kirju, peamiselt Saksa DVsse ja NSV Liitu. Sakslaste aadresse leidis ta ühest Saksa spordiajakirjast, kus oli iga nädal autogramminurk. Ta käis Spordilehe toimetuses seda ajakirja uurimas.

Paljud kirjad saatis Kasesalu lihtsalt riikide pealinna olümpiakomiteele, näiteks: Oslo, National Olympic Committee ja sportlase nimi. Ligi pooltele sai ta enda mäletamist mööda ka vastuse.

Venelaste aadresse hankis Kasesalu ajalehest Sovetskii Sport, kus oli kirjas, kust linnast keegi pärit on. Seejärel saatis ta autogrammipalvega kirja kohalikku spordikomiteesse.

Priit Pullerits

Tagasi üles