Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Viimase mohikaanlase tõehetk

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arsenali juhendaja Arsène Wenger on Euroopa jalgpalliliigade kõige staažikam peatreener. | FOTO: Scanpix
19 aastat ja 165 päeva võib olla ühest küljest pikk, teisalt jälle lühike aeg. Jalgpallimaailmas on üks inimpõlv terve igavik, ent just nii kaua on ametis olnud Londoni Arsenali peatreener Arsène Wenger. Tegu on silmatorkava erandiga, mis sunnib küsima: kui kaua veel?

Wenger on Euroopa liigade peatreenerite seas viimne mohikaanlane ja pärast šotlase Ronnie McFalli äsjast lahkumist Portadownist ka ametlikult kõigi Euroopa liigade arvestuses staažikaim juhendaja. Kuid Arsenali käesoleval hooajal on temagi pea kohale kogunenud mustad pilved. Pühapäeval langes viimasel kahel hooajal Inglismaa karika võitnud Arsenal sellest sarjast välja ja homsele Meistrite liiga kohtumisele Barcelonaga minnakse 0:2 kaotusseisus, mis jätab 37 mängu järjest löömatuna püsinud katalaanidega heideldes edasipääsuks imeväikese võimaluse.

Liigatabelis oli Arsenal veel aastavahetusel esikohal. Kaks ja pool kuud ning kümme mängu hiljem on langetud kolmandaks, eile õhtul järjekordse võidu noppinud liidrist Leicesterist jäädakse ühe vähempeetud mängu juures maha 11 punktiga. Viimasest 14 kohtumisest on Arsenal seejuures kõikides sarjades võitnud vaid neli! Meeskonna pea iga-aastane kevadine kollaps ei üllata Inglismaa jalgpallijälgijaid enam ammu ning et põhjus näib olevat ennekõike vaimses pinges, pööratakse süüdlast otsides pilgud Wengerile.

Stabiilsust jagub, tippu aga ei jõuta

Arsenali viimati 2004. aastal meistriks juhtinud prantslase käe all on klubi näidanud üles erakordset stabiilsust. Esinelikust pole kordagi välja langetud ning näiteks Meistrite liiga alagrupiturniiriltki on edasi pääsetud muljetavaldavad 16 korda järjest. Ühtlasi elati üle väikeseks jäänud Highbury staadionilt ligi kaks korda suuremale Emiratesile kolimine, mis tõi klubile kaela laenukoorma ja kärpis tugevalt võimalusi mängijate turul konkurentidega rinda pista.

Samas on pärast 2004. aasta võitu vaid korra lõpetatud teisena, enamasti aga kolmanda-neljandana ning sestap väga harva hooaja lõpuni tiitlile konkureeritud. Kui kolmapäeval Barcelonaga mängides imet ei tehta, lõpeb Arsenali tee ka Meistrite liigas kuuendat aastat järjest 16 parema hulgas. Tänavu, kui põlised põhikonkurendid Manchester United ja Chelsea vaevlevad kriisis, Manchester City on hooaja teises pooles olnud väga kahvatu ning liigatabelit juhib suurüllataja Leicester, tunneb enamik Arsenali fänne, et paremat võimalust meistritiitlini jõudmiseks ei pruugi Arsenalil lähiajal tulla.

«Arsène, aitäh mälestuste eest, kuid on aeg hüvasti jätta.» Sellise sõnumiga loosungit on lehvitatud juba mitmel Arsenali mängul. Mitme aasta jooksul jagunes poolhoidjate leer kaheks: ühed kiitsid eespool mainitud stabiilsust ja tuletasid meelde võlakoormat, teised kirusid aina klubi «oskust» kõige kõrgema tipu vallutamisel alatasa komistada. Tänavuse hooajaga on viimane leer märgatavalt kasvanud, peale Wengeri manatakse ka klubi juhtkonda, kes rahulduvat vaid finantspoole korrasolekuga. Laenud on makstud ja viimastel aastatel klubisse toodud A-kategooria staare, nagu Alexis Sanchez ja Mesut Özil; mida aga ei tule, on suured võidud.

Viies Euroopa suurliigas mängivatest meeskondadest oli Arsenal läinud suvel ainus, kes ei toonud enda ridadesse ainsatki uut väljakumängijat. Hangiti küll mõned noored ja väga vajaliku täiendusena väravavaht Petr Cech, kuid paljude fännide jaoks jäi sellest väheks. Märk, et Wenger usub oma hoolealustesse, või hoopis näide otsustusvõime puudumisest? Nagu jalgpallis ikka, on tõe kriteerium tulemus, ja praegu ei paista seis Wengeri jaoks hea.

Vigastustega on Arsenalil olnud tänavu isegi vähem muret kui eelmistel hooaegadel, ent koosseisu kitsaskohad paistavad sellegipoolest välja. Keskväljal pole Francis Coquelini seljatagune piisavalt tugev, rünnakul ei kuulu põhiraskust kandev Olivier Giroud samuti maailma tippude hulka. Samuti vihjatakse sellele, et Wengeri kunagine oskus noppida Euroopast üles avanemata talente on kadumas. Nii oli näiteks paari aasta eest Arsenali radaril toona Saint-Etienne’is mänginud Pierre-Emerick Aubameyang, kes siirdus aga hoopis Dortmundi Borussiasse ja on löönud sel hooajal juba 22 liigaväravat.

Kolmas hooaeg on luksus

Diego Simeone on saanud Madridi Atleticot tüürida viis hooaega. Tasuks viis karikat, nende seas La Liga ja Europa Liga võit, samuti Meistrite liiga finaalikoht. FOTO: Scanpix

Ebaedu korral vastutab treener ning teiseks võimaluseks aega ei anta – need põhimõtted on jalgpalliilmas sügavalt juurdunud. Wengeri järel on praegu Premier League’i staažikaim peatreener Bournemouthi juhendaja Eddie Howe, kes on ametis olnud kolm aastat ja 154 päeva. Peale Wengeri ja Howe’i ei ole aga ükski peatreener kõrgliigaklubi juhendanud kolme täishooaegagi! Ka kolmas hooaeg on tänavu käimas vaid Mark Hughesil (Stoke City), Evertoni lootsil Roberto Martinezel ja Manuel Pellegrinil, kes loovutab seejuures suvel Manchester City peatreeneritooli Pep Guardiolale.

Sama pilt valitseb teistes Euroopa tippliigades. Hispaanias võib ennast väga staažika mehena tunda vaid alates 2011. aastast Madridi Atleticot juhendanud Diego Simeone, kuid La Liga 20 klubist enam kui poolte peatreener on ametisse asunud eelmise aastanumbri sees või hiljem. Saksamaal on Bundesliga 18 treenerist kõige kauem ametis olnud Markus Weinzierl, Dieter Hecking ja Dirk Schuster, kes juhendavad alates 2012. aastast vastavalt Augsburgi, Wolfsburgi ja Darmstadti. Taas on aga pooled peatreeneritest ametisse nimetatud eelmise kalendriaasta jooksul.

Itaalias on peatreenerite vallandamine juba aastaid olnud norm, mitte erandlik sündmus. Serie A treeneritest on pärast eelmise hooaja lõppu hundipassi saanud või ise lahkunud juba viisteist meest, kusjuures eriti markantne on Palermo ja Giuseppe Iachini näide. Treener vallandati esimest korda mullu novembris, tema järglane Davide Ballardini sai sule sappa täpselt kaks kuud hiljem.

Vahepeal olid ajutiselt ametis Fabio Viviani, Giovanni Bosi ja Giovanni Tedesco. Seejärel ametlikult peatreeneriks nimetatud Bosi pidas vastu viis (!) päeva. 15. märtsil pani klubi ekstsentriline president Maurizio Zamparini uuesti ametisse Iachini... ja vallandas ta 25 päeva hiljem taas.

Treeneri keskmine «eluiga» Inglismaal: 1,28 aastat

Muidugi ei maksagi eeldada, et näeksime veel kunagi sellist epohhi nagu Sir Alex Fergusoni puhul – šotlane juhendas Manchester Unitedit 27 aastat ja võitis klubiga 13 korda kõrgliiga. Ent veel paarkümmend aastat tagasi oli Inglismaa kõrgliigas treeneri keskmine «eluiga» 2,6 aastat. Praeguseks on see kahanenud poole lühemaks, sest kui eemaldada nimekirjast suur erand Wenger, on ülejäänud 19 juhendaja senine keskmine tööstaaž 466,6 päeva ehk 1,28 aastat.

Treenerivahetuses nähakse tänapäeval maagilist nippi meeskonna mänguvormi parandamiseks ja sageli annab see tõepoolest efekti. Näiteks Londoni Chelsea on viimase tosina aasta jooksul vahetanud peatreenerit 11 korda (nii Jose Mourinho kui ka Guus Hiddink on klubi tüürinud kahel korral), ometigi on selle ajaga võidetud neli Inglismaa meistritiitlit, seitse kodust karikat, Meistrite liiga ja Euroopa liiga. Fergusoni – ja Wengeri – ajastu hindamine oleks samas justkui iseenesest märk paigaltammumisest.

Surve Wengeri lahkumiseks on igatahes suur ja ehkki prantslase leping Arsenaliga kehtib veel ühe hooaja, ei pruugi ta sügisel enam ametis olla. Sellega saaks lõplikult otsa ka üks ajajärk jalgpallimaailmas.

Mullu mais võidetud FA karikas võib jäädagi Arsène Wengerile Arsenali peatreenerina viimaseks suureks saavutuseks. FOTO: Scanpix

Tagasi üles