Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tartu hokijanu ja alaliidu plaan noorte arendamiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi Tartu Välk ei pidanud tänavu ametlike kohtumisi, pole fännide usk ja toetus kuhugi kadunud. | FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Tartu januneb jäähoki järele. Selle tõestuseks oli paar nädalat tagasi Lõunakeskuse hokiväljakul peetud sõprusmatš, kus kohalik Välk kohtus Venemaa Setun Snowmeniga – meeskonnaga, mille rivistuses mängis ka legendaarne Aleksei Jašin. Pealtvaatajaid kogunes väljaku äärde murdu. Eesti jäähoki januneb omakorda Tartu järele. Kui mullu sügisel selgus, et valitsev Eesti meister Tartu Välk jääb meistrivõistlustelt kõrvale, mängiti medalid välja vaid kolme klubi vahel.

Tartu Välgu sõpruskohtumine kogus hulgaliselt pealtvaatajaid. | FOTO: Kristjan Teedema

Seega peaks Tartu meeskonna Eesti meistriliigasse naasmine olema Eesti Jäähokiliidu eeloleva kevad-suve üks peamisi eesmärke. Alaliidu presidendi Rauno Parrase jutust selgub, et päris esikohal see eesmärkide reas pole – selleks on noortele arendava väljundi leidmine –, kuid meistriliiga taaslaienemine oleks talle meeltmööda.

«Ma sooviksin väga, et Tartu tuleks meistriliigasse tagasi, ning olen valmis andma palju, et nad seda teeksid,» kinnitas Parras. «Lisaks arvan, et Tallinnas peaks olema praeguse ühe meeskonna asemel vähemalt kaks meistriliiga tasemel klubi.»

Pealinnas sai tänavu siiski tänu Pantritele näha meistriliiga tasemel hokit. Kolme meeskonna konkurentsis lepiti pronksmedalitega, kuid asi seegi… Selles valguses on oluline küsimus, miks ikkagi Välk sügisel meistriliigast loobus?

Pikki aastaid Tartu hokimeeskonda vedanud Oleg Litvjakov tunnistas, et sügisel ei leidnud ta endas jõudu ja soovi meeskonna juhtimisega jätkata. Keegi teine ei tahtnud aga tema tööd üle võtta. Ilmselt ulatusid loobumise tagamaad juba varasemasse aega, kuid omamoodi tõuke andis ka möödunud kevad.

«See oli kevad, kui võitsime meistritiitli, aga ei tundnud sellest rõõmu,» vaatas Litvjakov tagasi aastatagusele finaalseeriale, kus Narva meeskond alistati suureskooriliste võitudega. «Tegelikult valmistusime toona hoopis tugevaks seeriaks Vikingiga, kuid seda ei toimunudki.»

Mullu meistriliiga põhiturniiri võitnud HC Viking visati enne play-off-mänge meistriliigast võlgade tõttu välja. «Mõistan, et selline otsus tuli teha, võlg oli ju tõesti üleval ja klubi juhid ei käitunud probleemi lahendamisel õigesti,» nentis Litvjakov. Paraku tähendas see ka Eesti mõistes tugeva meeskonna lagunemist. Kuna ka Välk otsustas sügisel loobuda, oligi Eesti hoki kahe tugevama meeskonna võrra nõrgenenud.

Kõrvalt vaadates jäi mulje, et hokiliit loobus Tartu meeskonnast kergekäeliselt. Kui Välk ennast tähtajaks meistriliigasse ei registreerinud, ei tehtud nende liigasse meelitamiseks vähimaidki jõupingutusi. Alaliidu presidendi Rauno Parrasega pole Litvjakovi sõnul viimase hooaja jooksul kontakti olnud.

Küsimuse peale, kas Välk võiks tuleval hooajal meistriliigasse naasta, jääb Litvjakov vastuse võlgu. «Tartule oleks seda meeskonda kindlasti vaja ning linnavalitsuse tugi on meil samuti olemas. Kuid kas meie vastu on huvi ka alaliidul?» viskas ta õhku küsimuse.

«Kõik, kes soovivad meistriliigas mängida, saavad seda teha, kui neile sobivad alaliidu seatud tingimused,» märkis Parras, kuid lubas siiski lähitulevikus Litvjakoviga meistriliigasse naasmise teemal rääkida. «Tänu temale on see meeskond seal aastaid toiminud ning ma loodan, et ta on vaheaastaga jätkamiseks vajaliku energia taastanud.»

Litvjakov andis mõista, et ei pea hokiliidu kõiki viimase aja suundumusi mõistlikeks. Ta rääkis, et on kuulujutu tasemel kuulnud, et näiteks lastehokis lükatakse tuleval hooajal kõik kulud klubide kaela – ka kohtunike tellimine ja tasustamine. «Aga mis on siis alaliidu osa? Ainult turniiri nimetus: Eesti meistrivõistlused…» küsis Litvjakov, kellele on oluline ka noortehokis toimuv. «Meil oli ja on siiani täiesti toimiv klubipüramiid – hokiklubi Kajakas on noortevõistkondade jaoks, lisaks siis meie seni meistriliigas mänginud meeskond ja ka veteranid.»

Kuniks Tartu puudub, on hoki meistriliiga Tallinna ja Ida-Virumaa asi. Tänavusel alamõõdulisel, kolme meeskonna tšempionaadil – lisaks mängiti kahel korral Eesti noortekoondistega – , piirduti vaid 14-voorulise põhiturniiriga. Kuldmedalid rändasid Narva ning nii üllatav kui see ka ei ole, tõusis hokimeka meeskond meistriks pärast 15 aastat kestnud vaheaega.

Narvalaste peatreenerile Rais Davletkildejevile ja kogu Narva hokisüsteemile tuleb anda au. Meeskonnas mängisid vaid oma linna hokikooli kasvandikud. Ajalahele Põhjarannik antud intervjuud märkis Davletkildejev, et püüab igal hooajal tuua noortemeeskondadest meeste juurde mõned mängijad ning tänavu olid noorimad meeskonna liikmed sünniaastaga 1999.

Eksivad need, kes arvavad, et Eestis ei huvita hoki kedagi. Kui Tartu niinimetatud täismaja tähendab mõndasadat inimest, siis Narvas oli mänge, kus oma lemmikuid tuli vaatama pea tuhatkond pealtvaatajat. Ilmselgelt on piirilinnas hokil oma sotsiaalne roll.

Kuna tänavuse hooaja eel jäi Viikingitest ja Välgust üle palju Eesti mõistes häid mängijaid, leidis osa neist oma koha Kohtla-Järve Viru Sputnikus ja Tallinna Pantrites. Parras on korduvalt rõhutanud, et mängijate koondumine vaid kolme meeskonda on muutnud need klubid tugevamaks ning tänu sellele näidati Eesti meistrivõistlustel head hokit.

Kui klubisid tuleks juurde, muutuks ka supp taas lahjemaks. «Samas on selge, et Eesti meistrivõistlustel peaks meeskonnad saama rohkem mänge ning lõpuks peaks olema ka atraktiivsust lisav play-off. Kolme meeskonnaga seda ei tee, vaja oleks vähemalt viis klubi,» arutles Parras.

Üks võimalus meistriliiga meeskondade arvu suurendada on noortekoondise osalemine täisprogrammiga. Samas on alaliidus just noortele mõeldes küpsemas plaan, mis võib näiteks seni oma noori edutanud Narva klubi tegutsemisloogika pisut segi lüüa.

Plaan näeb ette erinevate klubide parimate noorte koondamist ühte meeskonda ning mänguline väljund leitakse neile väljaspool Eestist – suure tõenäosusega Soome liigas.

«Nii nagu paljudel spordialadel, on ka hokis peamisteks probleemideks laste üleminek noorte sporti ning omakorda noorte üleminek täiskasvanute sporti,» selgitas Parras. «Üleminekute leevendamiseks ja kvaliteetsete treeningute tagamiseks soovime moodustada pidevalt töötavad U16-, U18- ja U20-koondised. Klubidest tuleksid parimad noored kokku ning neil oleks ühine eesmärk areneda ja üritada pääsu mõnda professionaalsesse meeskonda. Teine võimalus on noorteklassist välja kasvades naasta oma kasvatajaklubisse ja tugevdada selle klubi meistriliiga meeskonda.»

Parras annab endale aru, et klubid ei soostu mängijaid niisama ära andma. Seepärast kavatseb ta juurutada süsteemi, kus noorte viimine koondise tasemele oleks klubidele majanduslikult kasulik. «Süsteem peab olema täpselt paigas ja klubide jaoks motiveeriv. Näiteks saame selle siduda noorte spordimeisterlikkuse rahaga,» arutles Parras. «Mõistagi on alguses vaja leida võimalused, et poistel oleks tagatud elamistingimused ja õppimisvõimalused. Tulevikus võib aga selliseid kooslusi moodustada ka erinevate klubide baasil, kuhu võetakse juurde mängijaid teistest meeskondadest.»

Tagasi üles