Rohkem mängijaid välismaale – ohumärk või tasemetõus?

Borissovi BATEga liitunud Artur Pikk saadeti FC Levadiast pidulikult Valgevene poole teele. Foto: Tairo Lutter

Kui rahvusesinduse juhendajaks oli veel Tarmo Rüütli, koosnes Eesti jalgpallikoondise algkoosseis tihtilugu vaid välismaal pallivatest meestest. Praegu liiguvad eestlased taas selles suunas ja tulevikus võib sarnast pilti näha.

Veidi enam kui kaks aastat tagasi Eesti koondise peatreenerina esimese kohtumise pidanud Magnus Pehrsson saatis toonases matšis Gibraltariga algrivistuses väljakule üheksa välisklubide ja kaks Eesti liiga mängumeest (koduliiga meestest said toona võimaluse Aserbaidžaanist Levadiasse naasnud Dmitri Kruglov ja florakas Karol Mets) ning edaspidi tegi ta veelgi enam muudatusi.

Kuna mitmed välisklubide pallurid ei saanud toona eriti mänguaega, vaatas Pehrsson aina enam koduse liiga poole ja lisaks tulid paljud ise Eestisse mängupraktikat otsima. 2016. aasta EM-valiksarja lõpus kiitis Pehrsson, et tegemist on parima sinisärkide koondisega, kes tema käsutuses on olnud – ta tõstis esile just mängupraktika olulisust.

Selle perioodi vältel on palju rõhutatud karjääriplaneerimise vajalikkust – et välismaale mindaks ikka mängima, mitte pingile istuma. Nüüd on jõutud olukorrani, kus on hakatud taas rohkem välisklubidesse liikuma. Neljapäevast maavõistlusmängu Norraga silmas pidades on õhus võimalus, et algrivistuses võib väljakule joosta vaid üks Premium liiga mängija – nii vähe koduliiga mehi pole rootslase käe all kunagi algrivistusse kuulunud.