Alates esmaspäeva hilisõhtust ei ole jalgpallimaailm enam päris endine. Inglismaa parim klubi ja valitsev tšempion on Leicester City. Klubi, mis aasta eest jäi napilt kõrgliigasse püsima; klubi, mis kulutas oma suurimate staaride ostmiseks naeruväärselt vähe raha; klubi, mille võiduvõimalusi pidasid kihlveokontorid veel sügisel pea olematuks. Leicester City näitas kõigile pururikastele Inglismaa vutiklubidele, et jalgpall on ümmargusem, kui keegi oleks osanud kunagi oodata.
Esmaspäeva õhtu. Suur osa Leicesteri mängumeestest on kogunenud ründaja Jamie Vardy koju teleka ette, et vaadata Tottenhami ja Chelsea heitlust. Kui Tottenham ei võida, siis on Vardyl ja teistel põhjust tähistada. Poolajapausiks läheb Tottenham 2:0 juhtima ja teleka ees istuva seltskonna peotuju langeb. Teisel kolmveerandtunnil kõik siiski muutub: Gary Cahill lööb 1:2 ja 83. minutil saadab palli Tottenhami väravasse Eden Hazard. Lõpuvile ja 2:2 viik päästavad Vardy elutoas valla kaose. Ründaja kodus filmitud kaadrid vallutavad maailma. Täiskasvanud mehed kaotavad mõistuse: kiljutakse, karjutakse ja tantsitakse. Muinasjutust on saanud tegelikkus.
Chelsea juhendaja Guus Hiddink tunnistas pressikonverentsil, et vahetult pärast mängu helises tema telefon, teisel pool toru Leciesteri peatreener Claudio Ranieri. «Ta tänas mind selle eest, mida tegime, eriti teisel poolajal. Ta tänas mind viis korda ja oli emotsionaalne. Ma ei näinud küll pisaraid, kuna see polnud Facetime’i vestlus, kuid tema hääl värises,» rääkis Hiddink.