Sportlaste kontrollis valitseb ähmasus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
60 protsenti spordiarsti juures käinud 7–12-aastastest jalgpalluritest vajas täiendavaid uuringuid. Pildil Tartu Välgu jalgpalliklubi noored pallurid.
60 protsenti spordiarsti juures käinud 7–12-aastastest jalgpalluritest vajas täiendavaid uuringuid. Pildil Tartu Välgu jalgpalliklubi noored pallurid. Foto: Sille Annuk

Võrkpallur Kristjan Sikaste, kelle prantsuse arstid tippspordiks kõlbmatuks tunnistasid, võis seni Eesti meistriliigas rahumeeli mängida. Samas väidavad mitmed siinsed alaliidud, et arstlik kontroll on sportlasele kohustuslik.


Spordiarst Mihkel Mardna sõnul saab Eestis arst sportlasele terviserikke korral üksnes sõbraliku soovituse anda. Kedagi sporditeed lõpetama sundida pole võimalik.



Olukordi, kus spordiarst soovitab võistlemise ning intensiivse treenimise lõpetada, tekib Mardna hinnangul rohkesti – ning iga aastaga see arv üha suureneb.



Normid puuduvad


Mardna tõi drastilise näite – kahe aasta jooksul kontrollitud 7–19-aastastest jalgpalluritest vajas lisauuringuid 60 protsenti. Põhjuseid oli erinevaid, eelkõige olid selleks ülekoormusest tingitud vigastused ning kaasasündinud südamerikked.



«See näitab selgelt, et sportlaste terviseuuringud on väga vajalikud. Intensiivsed treeningud võivad kaasasündinud südamerikke korral saada saatuslikuks,» arutles Mardna.



Mingeid rahvusvahelisi norme, millistel juhtudel sportlast võistlema lubada, ei eksisteeri. Mardna hinnangul on see hea. «Arstiteadus pole täppisteadus, sportlastele tuleb läheneda individuaalselt. Nagu me ise ütleme – me ravime sportlast, mitte röntgenipilti,» mõtiskles ta.



Eesti Võrkpalliliidu peasekretäri Henn Vallimäe sõnul kehtib Eesti meistriliigas arstliku kontrolli läbimise nõue, ent samas pole kohustust, et mängija esitaks litsentsi vormistamisel  otseselt arsti kirjaliku tõendi.



«Mängijat registreerides annavad klubi ja mängija allkirja, et viimase poole aasta jooksul on pallur kontrolli läbinud,» selgitas Vallimäe. «Koondise mängijatele tehakse igal kevadel veel üks meditsiiniline uuring.»



Seega läbis Prantsusmaal testis põrunud Sikaste Eestis mitu kontrolli, ent mängukõlbmatuks polnud teda tunnistatud. «Ma usun, et ta läheks praegugi siin kontrollist puhtalt läbi,» nentis Vallimäe. «Prantsusmaal suhtuti temasse aga piltlikult öeldes nagu võidusõiduhobusesse ning läbivaatus oli väga põhjalik.»



Vallimäe märkis, et edasiste ostuste langetamiseks tuleks prantslaste diagnoos täpselt tõlkida ning seejärel siinsete arstidega konsulteerida.



Võrkpallurite omadest karmimad nõuded valitsevad Eesti korvpallis. Peasekretär Karel Loide kinnitas, et meistriliigas ja noortesarjades osalevad mängijad peavad litsentsi saamiseks esitama arstitõendi. «Eesti Olümpiakomitee on määranud kaheksa meditsiiniasutust, kelle väljastatud paberit saab arvestada,» rääkis Loide.



Korvpallureid ärgitas karmimale kontrollile mitu ebameeldivat juhtumit. Mõned aastad tagasi suri Tallinnas peetud turniiril Rootsi koolipoiss, USAs kukkus platsil kokku Eesti koondise vaateväljas asunud Bogdan Konontšuk.



«Sellised intsidendid teevad hellaks. Ilmselt seetõttu oleme pabereid vormistades väga jäigad,» märkis Loide ning lisas, et paraku jääb mulje, et klubid pole arstliku kontrolli tähtsusest veel aru saanud.



Sõudmise olümpiahõbedad Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson käisid möödunud hooajal viiel korral spordiarsti juures koormustesti tegemas. Kõikide sportlaste uuringute andmed on sõudekoondise peatreenerile teada. Saladuseks ei jää tema eest midagi.



Juhul kui sportlase tervislik seisund ei luba võistlustel kaasa teha, teavitatakse esmalt teda ennast ning siis juba juhendajat ja koondise peatreenerit.



Sõudeliidu peatreeneri Jaan Tultsi sõnul on selliseid olukordi harva ette tulnud. Kaks aastat tagasi oli U23-koondise liige Raimo Pull sunnitud koondise arsti Muza Lepiku nõu kuulda võtma ning südamerütmihäire tõttu tippspordist loobuma.



Tults rõhutab sportlaste tervisliku seisundi juures ka juhendajate osatähtsust.


«Treenerid peavad olema litsentseeritud. Nad ei tohi anda ülesandeid, mis pole sportlastele jõukohased,» arutles Tults. «Ega mingit garantiid tegelikult pole. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Spordiarsti külastus on lihtsalt üks ettevalmistuse osa,» lisas ta.



Klubid jälgivad


Rahvusvaheline Sõudeliit sportlastele aga meditsiinilisi piiranguid seadnud pole.


Eesti Ujumisliidu peatreeneri Tõnu Meijeli sõnul piisab ujujatel Eesti meistrivõistlustel startimiseks perearsti tõendist. Eesti koondise liikmed peavad aga aasta alguses täitma ankeedi, kus tuleb kirjeldada oma tervislikku seisundit. Vähemalt kaks korda aastas käivad sportlased spordiarsti Egle Seppo juures kontrollis.



Kuid näiteks maratonijooksus nõutakse üha tihedamini, et sportlane kinnitaks enne starti allkirjaga, et vastutab oma tervise eest. «Tervisekontrollis käimist peavad jälgima klubid,» lausus Eesti Kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe. «Noortel sportlastel on arsti juures käimine kohustuslik, täiskasvanute käest seda otseselt ei nõuta.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles