Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe istub oma kodumaja ees ja räägib lõppenud hooajast. Mullu kevadel võidetud meistritiitli tänavu hõbeda vastu vahetanud mehe olekust ei paista pettumust, kuid tema jutus on kirge ja emotsiooni. Kümme aastat Rockis veetnud Kullamäel on asjadest risti vastupidine arusaam kui selle meeskonna tegemiste üle arutlevatel, ent tiimi siseelu mitte tundvatel kiibitsejatel.
Gert Kullamäe, kas lõppenud hooajaks meeskonda komplekteerides sai tehtud vigu? Noorenduskuur jäi ära ning võib ütelda, et Rockist on saanud justkui mugavusklubi, kus mängijad ei pea oma koha säilitamiseks midagi tegema.
Minu filosoofia on risti vastupidine. Minul kui treeneril pole vaja mingit konkurentsi, et mehed tapaksid üksteist treeningul ja võitleksid mänguaja pärast. Ma tahan, et meeskond käiks ühte jalga. Minu kui treeneri asi on teha nii, et mehed tunneks ennast mugavalt – nii ehitas Dirk Bauermann üles Bambergi ja nii ehitasid Hollandi treenerid üles klubi, kus ma mängisin. Mina püüan teha mängijate elu mugavaks, et nad täiendaksid üksteist väljakul. See ei tähenda, et ma ei tahaks näha treeningul võitlust – vastupidi, nad võitlevad, keegi ei tule trenni niisama olema.
Mugavus… Kas mul on treenerina Tartus mugav? Muidugi! Mul on Tartus Eesti kõige paremad tingimused ja ma naudin seda. Ma tahangi seda, et mul oleks mugav töötada. Kas see on mugavus, kui sa mängid ja palgad on õigel ajal makstud? Kas see on mugavus, kui ma olen pideva pressi all, et Rock peab väiksematest võimalustest hoolimata Kalevit võitma? Mul on iga kevad kuklas tohutu surve. Kas see on mugavus, kui me läheme iga sügis eurosarjas endast rikkamate klubide vastu võitma? Ei ole ju! See on reaalne elu ja inimesed, kes mu ümber töötavad.
Õiges klubis ongi mugav olla, sest see on üks pere, kus kõik vastutavad üksteise eest. See on väikses kohas üks võimalus, kuidas üldse Kalevi-sugusele suurele vastu saada. Kas ma olen seda kõike kurjasti kasutanud? Ei, ma pean olema meestega nõudlik ning panema nad tööle, et nad seda kõike ei kuritarvitaks. Ja ma arvan, et olen sellega hakkama saanud. Mind on usaldatud ja mehed on alati mänginud südamest. Kui mees on laisk, ei ole sellisel mängijal minu meeskonnas kohta. Mina vastutan selle meeskonna eest.
Üldiselt olen ma sinuga nõus. Aga kui kõik on nii mugav, siis mis on see sisemine jõud, mis paneb meeskonna arenema? Hing?