Vehklemistreeneri vastulause Postimehes ilmunud artiklile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vehklemine.
Vehklemine. Foto: SCANPIX

Postimees AS avaldas 26.05.2016 oma veebiväljaandes artikli pealkirjaga «Karmid süüdistused viisid treenerivahetuseni». Avaldatud artikkel sisaldab mitmeid faktivigu ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Seetõttu soovin esitada alljärgneva vastulause. 

Esiteks heidetakse mulle artiklis ette, et ma soovisin Spordikoolituse- ja Teabe Sihtasutuses registreerida meisterlikkuse treeningrühma eesmärgiga teenida alusetult vehkleja Karoliine Loidi eest treeneriraha. See väide on vale.

Vehklemise spordialal on levinud praktika, et vehklejate võistkonnal on üks (pea)treener, kuid võistkonna igal liikmel võib olla veel ka eraldi individuaaltreener. Näiteks võib tuua Eesti naiste epeekoondise, millel on üks peatreener ning igal epeenaiskonna liikmel on eraldi personaaltreenerid. Tööd teevad seejuures ikkagi kõik asjaosalised.

Idee meisterlikkuse treeningrühma avamiseks seisnes mh selles, et see oleks võimaldanud sportlasele individuaalset suuremat eelarvet 2016. a hooajaks. Samas, niipea kui selgus, et Meelis Loit on meisterlikkuse treeningrühma avamise vastu, võtsin taotluse treeningrühma avamiseks tagasi omal algatusel. Seega on eksitav artiklist jääv mulje justkui treeningrühma ei avatud seetõttu, et «pettus» tuli avalikuks.

Lisaks selgitan, et taotluse meisterlikkuse treeningrühma registreerimiseks esitasin ma Spordikoolituse- ja Teabe Sihtasutusele, mitte oma vennale Jüri Salmile. Ühtlasi sai taotlus esitatud 2015. a lõpus, millal planeeriti järgmise aasta treeningrühmade koosseisu. Seega ei saanudki treeningrühma taotluse esitamise ajal olemas olla, mistõttu on eksitav artiklist kõlama jääv väide justkui oleksin rühma registreerimise taotluse esitamisega soovinud tegelikku olukorda moonutada ja kedagi petta.

Teiseks on avaldatud artiklis ebaõige väide justkui oleks minu treeningufilosoofiaks see, et spordikoolis tuleb tegeleda ainult üldfüüsilise trenniga ning vehklemisega tuleb tegelda koduklubides.

Selgitan, et minu treeningu metoodika põhineb erialase ülikoolihariduse käigus saadud teadmistel, sporditeooria õpikutel ja võõrkeelsel erialakirjandusel mitte isiklikul «treeningufilosoofial». Nn raja peal vehklemise osakaalu tõstmine ühelt trennilt päevas mitmele trennile tooks kaasa noorsportlaste tervisekahjustuste riski suurenemise.

Artiklist jääb ebaõige mulje justkui Audentese spordikoolis üldfüüsiline trenn vehklemisega seotud ei ole. Spordikoolis õppivad vehklejad tegelevad hommikuses trennis valdavalt üldkehalise ettevalmistusega vehklemiseks, mis sisaldab ka spetsiaalseid kehalisi harjutusi ja muid vehklemisharjutusi (nt jalgadetöö ja paarisharjutused ning individuaaltunnid).

Hoolimata asjaolust, et Audentese spordikoolis ei ole spetsiaalseid vehklemistreeninguid ette nähtud, leidsin ma võimalusi vehklemistreeningute pakkumiseks ka kergejõustikuareenil ning muudes ruumides. Selleks, et õpilastele paremaid treeningtingimusi võimaldada andsin kooli hoiule vehklemisaparatuuri ja võtsin trenni kaasa vehklemisvarustust, mille abil said õpilased koha peal treeningmatše läbi viia. Seega on väide, et ma ei pea oluliseks koolis vehklemisega tegelemist, ebaõige. Minu eesmärgiks treenerina on pakkuda õpilastele parimaid treeningutingimusi ja treeningkava, mis võimaldaks neil noorsportlastena oma potentsiaali maksimaalselt realiseerida.

Lugupidamisega

Juhan Salm

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles