Eesti võrkpallikoondis: Gianni ja tema pojad

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ihaldatud kuldmedalid on kaelas ja pilet Maailmaliigasse auga välja teenitud.
Ihaldatud kuldmedalid on kaelas ja pilet Maailmaliigasse auga välja teenitud. Foto: cev.lu

Siinkirjutajal on väga selgelt meeles eelmise suve võrkpalli Euroopa liiga finaalturniir, see, kuidas istusin pärast Makedooniale 0:3 kaotatud poolfinaali peatreener Gheorghe Cretuga kahekesi tühjas pressikonverentsisaalis ja vaatasime teineteisele tühja pilguga otsa. Ilus võiduseeria oli otsa saanud kõige valusamal hetkel.

«Siis ei olnud me selleks võitmiseks valmis, vastu tuli Balkani mentaliteediga Makedoonia ja me lagunesime psühholoogiliselt,» vaatab Cretu toonastele sündmustele tagasi. «Meie tase on Makedooniast üle, see on fakt. Aga eelmise aasta suhtumisega pole vahet, kes vastas on, tuleb kaotus.»

Finaalis Makedoonia üle saadud 3:0 võidu kohta ütles juhendaja, et mängijad olid juba hommikul hotellis selliste nägudega, et seda finaali ei kaotata. «Nägin ja tunnetasin seda nende olemisest, nad teadsid, et täna nad selle kohtumise võidavad. Füüsiliselt on eestlased loomad, nad võivad viis mängu ka järjest ilma probleemideta mängida. Füüsis pole meie probleem, vaimselt oli vaja end kokku võtta ja seda nad seekord suutsid.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles