Arteri test: mida suudab lihtsurelik Veerpalu ja Mae vastu?

Andrus Veerpalu Foto: Mihkel Maripuu

Arter testis, mida suudab lihtsurelik Andrus Veerpalu ja Jaak Mae vastu.

Alatihti, kui ees ootamas mõni vähegi tähelepanu vääriv jõuproov, on nurga taga luuranud katastroof. Aastaid tagasi, kui läksin Tartu maratonil esisaja piiri püüdma, jäi ühel soojendustõusul süda peaaegu seisma ja silme eest lõi pikalt mustaks. Ehmatusest jäi isegi kahesaja piir murdmata.

Mõni aasta hiljem pidin Otepää MK-sarja eelõhtul osalema sprinterite šõuvõistlusel, aga sain määrdeboksis sellise gaasiaurude mürgituse, et kukkusin teadvusekaotusest prillid kõveraks ja kulmu lõhki. Eesti koondise arst Tarvo Kiudma pidi käepäraste vahenditega õmbluse tegema. Rajale keeldus ta mind pärast seda lubamast.

Selle nädala teisipäeval oli kavas Põlva külje all Mammastes proovida, kui sitkest puust mehed on ikkagi Jaak Mae ja Andrus Veerpalu, kes peavad täna Otepää MK-etapil Eesti ja oma au päästmiseks pjedestaali ründama.

Selleks tuli end seitsme euro eest üles anda Eesti meistrivõistlusteks, kus Mae ja Veerpalu tegid oma leivanumbri-alal, 15 km klassikasõidus, viimase kontrollstardi. Aga eelluure Mammastesse ütles, et ässadega samale rajale trügimine ei pruugi lihtsurelikule tervislikult lõppeda.

Sealne 5 km ring ei ole mingi jalutuskäik metsas. Paar kurviga laskumist on sellised, et enamik mitte-elukutselisi vaid ime läbi püsti jääks.

Suurem jagu tõuse nõuab käärsammu. Üks tõus on lausa 31 meetri kõrgune sein. Ja kui päev enne starti jäävihma ka kallas, võis lohutada ainult see, kui eelluurel ohutuse mõttes kaasas käinud Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips teatas: ta on päev pärast võistlust tööl, võib aja kohe kinni panna.

Hukkamõistu kartus
Mis seal salata: terve võistluseelne päev kulus seedimaks, kas sellisel raskel-ohtlikul rajal, mida tuleb läbida kolm korda, tervete luude-liigestega lõpuni jõuabki. Et jõuaks, see oli eesmärk number üks. Samas, päris viimaseks ka ei tahaks jääda.

See oli eesmärk number kaks. Kolmas eesmärk oli vältida seda, mille kohta suusatajate keeles öeldakse kilt ja mint – et ei kaotaks kiireimale kilomeetri kohta üle minuti. See tähendab, et Maele ja Veerpalule ei tohiks alla jääda üle veerand tunni. Košmaarne vahe, eks ju?

Aga kui näed, mis moodi Mae stardist paaristõugete ja hüpetega mäkke kihutab, siis tänad enda eesootavale sõidule mõeldes, et suusatamine pole publikuala. Ja et eraldistart kuulub ikka veel võistluskavva. Nii ei tule vahed sõidu- ja muidumeeste vahel dramaatiliselt ja drastiliselt esile.

Metsa vahel, kus isegi orav sinu vastu huvi ei tunne, on hea omaette puhkides sammu seada. Peamine, nagu kogenud mehed Suusavendade ja Suusahullude tiimist õpetasid, on alguses mitte hinge paelaga kaela tõmmata.

Siis kolme ringi ära ei kestaks. Lisaks tuleb aeg-ajalt selja taha piiluda, ega äkki Maele ja Veerpalule ette jää. Kui peaks mõnel laskumisel nende nina ees külje maha panema ja tragöödia tekitama, tuleks rahva kollektiivse hukkamõistu eest põgenemiseks kohe üle Vene piiri putkata.

Maed ja Veerpalu ma õnneks ei näinud. Aga kui kunagine sprindikoondislane Erkki Jallai – soovitan vaadata tema Facebooki külge: mida küll see haakrist peaks tähendama? – mööda tuiskas, oli rahmeldamist, et eluga eest saada.

Üldiselt oli avaringil igav. Et kohati väga raske oli – keda see huvitab! Keegi ei käskinud ju osaluseksperimenti nii tõsiselt võtta. Kuid teisel ringil – seal juhtus see, mida karta võiski.

Kuidas rammida lund?
Olin juba esimesel ringil ühes teravas kurvis tagumikuga maad pühkinud, aga mitte kapitaal­selt. Kardetud laskumistest, mis eelluurel südame saapasäärde viisid, olin kadudeta alla jõudnud. Ju see lisas teiseks ringiks kindlust. Ent parem karta kui kahetseda.

Kohe pärast 31-meetrisest seinast üles ronimist järgnes järsk, paremale keerav laskumine. Selle põhjas, kus kiirus suurim, läksid aga suusaninad arusaamatul moel risti ning viimane, mida mõelda jõudsin, oli, et nüüd väänab inertsiga jala puusaliigesest välja.

Selle mõtte katkestas peaga kõmakas vastu freesitud rajapõhja. Isegi käsi ei jõudnud ette panna. Selja taga sõitnud teine harrastajate klassi võistleja Ergo Rästas viskas minu rammimise vältimiseks mürraki! külili.

Jumal, kui ta olemas on, säästab mõnikord ka mittejoodikuid. Ajasime mõlemad end püsti – terved! Imestasin, et varustus samuti. Ja hakkasime aga järjekordsest mäest üles rühkima.

Kuid see ei jäänud viimaseks kukkumiseks. Juba järgmisel laskumisel olid Mae, Veerpalu & Co tekitanud oma meisterlike manöövritega kurvi paksu lumevalli, mis minusuguse amatööri jalust niitis.

Kui vähegi märke lugeda, siis see oli kindlasti märk, et kolmandal ringil tuleb pühenduda elu eest võitlemisele. Muidu jääb raporteerimata, mida harilik kodanik medalimeestega võrdluses üldse väärt on.

Ega suurt ole, nagu selgus. Kaotust võidutsenud Veerpalule kogunes 18 minutit ja 11 sekundit, teiseks tulnud Maele 16 sekundit vähem. Suusatajate keeli öeldakse, et seda vahet mõõdetakse kalendriga. Vähemasti ei jäänud ma kõige viimaseks – kaks harrastajat piinlesid rajal pisut kauem.

Mis kõige tähtsam: luud-kondid jäid terveks. Isegi pea. Kui raadioreporter Tarmo Tiisler pärast intervjuud võttis, küsisin igaks juhuks, kas mu jutt tundub ikka loogiline. Tiisler vastas, et tema arust küll.

Tulemused

Eesti meistrivõistlused 15 km suusatamises

1. Andrus Veerpalu 37.47,3
2. Jaak Mae +16,2
3. Aivar Rehemaa +1.01,3

45. Priit Pullerits +18.10,9


Kuidas kärises Pulleritsu vahe Veerpaluga:
1. ring: +5.21,7
2. ring: +6.35,2
3. ring: +6.08,6