Katjuša rattur Rein Taaramäe rääkis oma Facebooki lehel Poola velotuuri viiendat etappi iseloomustanud rasketest tingimustest ning tunnistas, et oli valmis ka rajalt maha tulema. Kokkuvõttes on aga Taaramäe jaoks tegemist ettevalmistava tsükliga ning suures kaotusest (võitjale 46 minutit) hoolimata püüab ta ka homme starti tulla.
«Olen küll korduvalt vihmas ja külmas tunde võidu kimanud, aga tänane oli ikka eriline. Koos neutraalse osaga oli sõidu pikkus 235 km ja mulle kestis see seitse tundi ja viis minutit. Lausvihm päev otsa ja temperatuur oli 6-10 kraadi. Ega tundugi ju hull, aga kui seitse tundi niimoodi, siis ega üle poole ajast möödub hambaid plõgistades ja organisaatoreid kirudes,» kirjutas Taaramäe oma Facebooki lehele.
«Vaikselt ikka lootsin, et äkki kobistan täna miskit ära. Ei osanud arvata, mis seis pärast mäestikust otse tuurile tulles seekord on. Tegelikult jalad on head, aga hingamine on veel täiesti sassis, nagu astma oleks, õhku lihtsalt ei ole. Aga Poola on ettevalmistus Vueltaks ja pole lugu. Mäletatavasti hooaja alguses kahe altituudi laagri vahel Kataloonia tuuri sõites oli seis sama, seega olen rahulik. Ehk läheb seekord ka nii nagu mina tahan. Peale tuuri lähengi mäestikku tagasi ja esimesed head jalad peaks tekkima pärast Arctic Race'i,» avaldas Taaramäe oma plaane.
«Homme veel Poolas üliraske 200km etapp, pole kindel, kas ma üldse lõppu jõuan, aga see polegi peamine, sest koormuse, mille järgi tulin, olen juba põhimõtteliselt kätte saanud. Kui jõuan, siis saan veel ülehomme 25 km eraldistarti ka sõita, kuid ega homset tea. Ebastabiilne hingamine võib homseks kadunud olla ja siis võib ka sõitu teha,» jäi Taaramäe lootusrikkaks.
«Muideks, üldse äge tuur koos igapäevase 10 km neutraalse stardiga. Täna 235 km, eile 230 km, üleeile 250 km ja homme 200km – poolakad teevad ikka korralikke maratone. Tänase päeva kõige raskem moment oli tehelikult siis, kui 180 km juba lõdisetud olid. Umbes sel momendil läks ikka asi päris kannatamiseks ja siis sõitsin oma tagumise 50-pealise pundiga mööda parklast, kus ilutsesid tiimi bussid ja oi kui raske oli edasi minna, tegelikult ma võtsin juba hoo maha ja olin valmis kõik kuradile saatma, aga siis vaatasin, et kurat ma ikka saan küll – ainult viis korda kümme kilomeetrit veel.»