Jüri Tamme olümpiamälestus – olümpiapronks tõi emale koju telefoniühenduse

Jüri Tamm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Tamm valmistub 1988. aastal vendade Znamenskite memoriaaliks.
Jüri Tamm valmistub 1988. aastal vendade Znamenskite memoriaaliks. Foto: Lembit Peegel

Postimehe ja EOK koostöös valminud olümpiarubriigis räägib oma olümpiamälestustest kahekordne olümpiapronks Jüri Tamm. 

«Enamus minu esimesi OM mälestusi on seotud taliolümpiamängudega. Ilmselt seetõttu, et talvel veetsin toas rohkem aega kui suvel. Eriti meeldis mul jälgida hokit ja bobisõitu, kus võistlesid ka suured mehed. 

Ilmselt on minu olümpiamälestuste ajaloo alguseks 1964. Innsbrucki olümpiamängude aasta, kui Ants Antson tuli kiiruisutamises olümpiavõitjaks. Meeles on eriliselt ülev meeleolu, mis Antsoni võiduga kaasnes. Teadlikult jälgisin olümpiamänge esmakordselt 1968. aasta talimängudest alates. Olin mängude suur fänn ja pidasin päevikut.

Harva sain spordivõistlusi jälgida teleka vahendusel, kuna meil kodus televiisorit pikka aega ei olnud. Enamus erilisi hetki olümpiamängudelt jõudis minuni raadio või ajalehtede vahendusel. Eriline seik oli 1966. aasta teise spordi suursündmuse, jalgpalli MMi, ajal, kui sain Pärnumaal Kablis suvitades võistlusest osa naabrite maja akna all kükitades ja telekast ülekandeid piiludes ning kommentaare kuulates.

Olümpiamängudel sportlasena osalemisest on meeles rutiin, mida koos Jaak Uudmäe ja Heino Puustega aastal 1980. aastal Moskva olümpiamängudel ajaviitmiseks praktiseerisime. Võistluse ootuses mängisime olümpiakülas palju kaarte ja jõime Fantat. Fanta oli uus ja eriline jook, mida olümpiakülas oli saada piiramatult. Me ei jätnud juhust kasutamata ja jõime seda ohtralt.

Moskva olümpial oli mul ka üks erilisem hobi. Iga päev käisin sportlasküla postkontoris, kus kleepisin ümbrikutele peale marke ja lasin sinna peale lüüa päevatempli. Mul õnnestus kokku saada mitu komplekti markidega ümbrike kõikide Omi spordialade toimumise kuupäevade templitega. Need olid tegevused, mis aitasid hästi leevendada olümpiavõistluse eelset ärevust.

Olen käinud kokku üheksatel olümpiamängudel – seitsmel suvemängul ja kahel talimängul. Erilisi ja imelisi hetki sellega seonduvalt on palju. Üks asi on aga jäänud kripeldama. Siiani ei ole mul õnnestunud osaleda olümpiamängude avatseremoonia paraadil. Olen küll mitmel korral jälginud paraadi ja avatseremooniat tribüünilt, kuid päris avatseremoonia melus sees olla ei ole õnnestunud.

Sõidan ka Rio olümpiamängudele ja eks näis, kas selle korral õnnestub sellest olulisest sündmusest osa saada. Kui enne ei õnnestu, siis ehk aastal 2030, kui möödub 50 aastat Moskva olümpiamängudest ja toimub toonaste mängude avatseremoonia taaslavastus.

Olümpiamängude kahekordse pronksmedali võitjana olen teeninud hulga tähelepanu ja tunnustust. Erilisim kingitus on olnud aga see, kui pärast 1980. aasta pronksmedali võitmist pandi tänutäheks saavutuse eest minu ema kodusse sisse telefon.  Viibisin enamuse ajast aastas treeninglaagrites ja võistlustel ning seega oli kodustega ühendusepidamine oli keeruline. Tänu olümpiamedalile olukord muutus ja kodu oli edaspidi lähemal. See tähendas, et sain olla kodus toimuvaga paremini kursis ja jagada ka enda rõõme ja muresid.»

Jaga sinagi oma olümpiamälestust Olen Olümpiafänn Facebooki lehel ja võit võita vinge LED teleri!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles