Postimees toob lugejateni Rio olümpiamängudel vabatahtlikuna tegutsevate Mirje Roasto ja Eliza Sinimäe blogi, mis iga päev uute kogemuste ja piltidega täieneb.
Rio vabatahtliku blogi: vali tennisepublik ja vinge finaal (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
15.08 Eliza: viimane päev tennisekeskuses
Pühapäevaga sai minu vabatahtliku töö tennisekeskuses läbi, kuna kõik matšid said peetud. Juba hommikul oli tennisekeskuses ärev õhkkond – tähtsaim mäng oli tulemas, milleks oli meeste üksikmängu finaal. Oluliselt agaramalt, kui teistel päevadel, kontrolliti, kes tööle tuleb – kas tal tõesti on vahetus, või tahab niisama finaalpäeval ennast sisse smuugeldada.
Nüüd, kui mul on kogemus nii pallitüdrukuna väljakul olemises, kui ka publikuhulgas pealtvaatajana, ütlen, et tribüünilt mängu vaadata on ikka teine tera. Väljakul olles saad küll mängijaid ja mängu lähemalt näha, hea õnne korral mängija isegi riivab su kätt, kuid ei saa kaasa elada.
Poleks väga sünnis, kui pallipoiss seal rõõmust hüppama ja plaksutama hakkaks. Kõik mis teha saad, on vaid tobe grimass näole manada ning palvetada, et sa kaamerameestele silma ei jää. Kuigi väga hindan kogemust väljakul pallide järgi jooksmises, siiski meeldib tribüünilt rohkem mängu jälgida. Võin öelda, et olen ka üks lärmakas pealtvaataja ning ei kujuta ette, kui oleksin pidanud poolfinaalide või finaalmängu ajal väljakul olema – ilmselt poleks suutnud ennast talitseda ning oleks väljakul pallidekorjamise sootuks unustanud ning hüpanud ja karanud nagu hullumajast põgenenu.
Ilusa punkti viimasele tööpäevale pani meeste üksikmängu finaal, mida mul oli võimalus tribüünilt jälgida. Nii valju publikut pole ma veel näinud, kuigi ergutati minu lemmikut, siiski oli vahepeal tunne nagu vaataks kuskil kohalikus pubis õlle kõrvale jalgpalli. Asi läks paar punkti enne mängu lõppu nõnda karmiks, et üks pealtvaataja sõdurite poolt tribüünilt minema toimetati.
Kuigi tööpäeva mõttes viimane päev väga tegus polnud, kuna jäänud oli vaid mõned üksikud mängud pidada. Pigem oli tegemist kõigiga hüvasti jätmises ning head teed soovimises. Samuti tuli head aega öelda tennisekesusele, kuhu ma enam ilmselt ei satu. Õhtu oli täis emotsioone – matš pakkus korraliku elamuse ning tuli veel viimaseid hetki nautida tennisekeskuses.
13.08 Eliza: keeleoskusest Brasiilias
Teatavasti Brasiilia riigikeeleks on Brasiilia portugali keel, et mitte segamini ajada Portugalis kõneleva portugali keelega, mis kuuldavasti pidid teineteinesest erinema. Kõigile vabatahtlikele pakuti kohaliku keele õppimiseks internetipõhist kursust, mis polnud kohustuslik etapp vabatahtlikuks saamisel, seega minust läks keeleõpe kõige suurema kaarega mööda.
Olin küll teadlik, et brasiillased inglise keele oskusega ei hiilga, kuid see ei takistanud mind luuser olemast – nagunii olen siin vaid kolm nädalat, ega pärastki portugali keelt tarvis lähe. Sisimas lootsin, et üllatun ja kõik vuristavad inglise keelt sama ladusalt nagu emakeelt. Tegelikult nii ladusalt olukord ei lahenenud, kuid alternatiivina tuleb kasutada kehakeelt, mis varsti on siin enimkasutatud «keel» välismaalaste seas – peagi oskan kõik maailmamured käte-jalgade abil ära räägitud, isegi sellest, kellest saab järgmine Ameerika Ühendriikide president. Parematel päevadel saan õnneks oma jutud kohalikega vesteldud vigases hispaania keeles.
Kõige raskem on suhtlus tiimijuhtidega, kellest üks pursib natukene inglise keelt, kui ta konkreetselt meie poole pöördub, kuid mitte kunagi ei poeta ta inglisekeelseid sõnu kogu tiimi ees. On näha, et ta püüab meie, välismaalastega, suhelda nii palju, kui ta oskab. Nagu mainisin, kogu tiimi ees ta inglise keelt ei räägi, seetõttu jääb meil väga palju tähtsat informatsiooni saamata ning selle korvamiseks tuleb enda lähedalt mõni kohalik leida, kes inglise keelt kõneleks, et siis iga paari lause tagant küsida nagu katkine grammofon: «Mis ta ütles? Aga nüüd? Aga nüüd?». Õnneks nüüd juba kõik teavad, kes portugali keelt ei oska ning annavad vabatahtlikult tähtsama info inglise keeles edasi.
Mitte ainult välismaalased pole täbaras olukorras, vaid ma ütleks, et ka kohalikud on raskesse seisukorda pandud, eriti vabatahtlikud. Teatavasti paljud Olümpial viibijad ei kõnele portugali keelt, miks peakski? Üks päev, kui hoidsin pilku peal ühe väljaku sissepääsul, et kõrvalised isikud sinna ei läheks, olin koos ühe brasiillannaga, kes üksikuid sõnu oskas inglise keeles, kuid ma ei ütleks, et ta antud keelt kõnelenud oleks. Pidevalt tulid inimesed, kes otsisid sissepääsu, kus neil luba siseneda oleks, muidugi palusid teejuhiseid inglise keeles. Ma ei taha öelda, et ma maru tähtis oleks, aga kui mind seal, kui inglise keele kõnelejat poleks olnud, oleks brasiillanna üsna hätta jäänud ning teistel ehk kohene info saamata.
Eks minul omad vitsad peksavad, et ei vaevunud sõnakesti portugali keelt endale selgeks tegema. Mõistsin alles siis, et oleks võinud mõned põhifraasid meelde jätta, kui bussis kohalik minuga portugali keeles vestelda soovis, kuid ma ei osanud talle portugali keeles isegi vastata, et ma ei kõnele portugali keelt.
12.08 Eliza: kullamatš oma silmaga nähtud
Kui normaalsed inimesed käivad reede õhtul sõpradega väljas, siis mina käisin hoopis tennisematši kaemas – meeste paarismängu finaali, kus vastamisi oli Hispaania ja Rumeenia paarid. Minu jaoks oli tegemist erakordse matšiga, kuna polnud enne kunagi nii tähtsat mängu vaatamas käinud, kus heitlus käiks olümpiakullale.
Jõudsime tribüünidele, kui esimese setiga oldi algust tehtud – täpselt õige ajastus, kuna mingil põhjusel mulle ei meeldi esimese seti algust vaadata. Isegi televiisorist mänge vaadates lülitan teleka alles pool tundi pärast mängu algust käima. Ilmselt põhjuseks on, et mäng pole veel korralikult alanud ning puudub pinge, mis mänguga kaasneb – kas oma lemmik teeb ikka hea mängu. Pean ütlema, esimeses setis oli pinget rohkem kui rubla eest - hea, et ma seda oma kiiksu pärast vaatamata ei jätnud.
Vahepeal oli selline tunne nagu kõnealune mäng ei lõppekski ära, kuna paljud punktid olid väga tasavägised. Heitlus kestis üle kahe tunni ehk saime juba poole matši peal aru, et täna me varakult ööunne ei saa ning panime keha ning vaimu taaskord paaritunniseks uneks valmis.
Võin juba etteruttavalt öelda, et minu sõrmed ja varbad hoidsid ennast hispaanlastele, õnneks istusime ka loožis, kus olid väga innukad Hispaania fännid. Kuid mitte keegi teine, kui umbes 6-aastane poiss mu selja taga, ei vääri kõige innukama fänni tiitlit, kes viimase seti jooksul väga agaralt oma kiledal häälel ergutas «España, España» (eesti k. Hispaania, Hispaania) – olen veendunud, et isegi mängijate kõrvu kostus selline ergutus ning aitas hispaanlased võidule.
Pärast närvesöövat mängu saabus aeg auhinnatseremooniaks, milles ma olin natukene pettunud – telekas tundub tseremoonia kuidagi kõikvõimsam kui päriselt. Mängijatele pandi medalid kaela, mängiti hümni ning juba aetigi rahvas laiali ning tuli taaskord kodutee leida.
11.08 Eliza: medalipidu
Kui Eesti võidab Olümpiamedali sõudmises, mida teevad eestlased? Saavad kokku pubis, et maha pidada üks korralik pralle.
Terve päeva olin väga ärev, kas tuleb medal või ei. Olukorra tegi veelgi ärevamaks tsivilatsioonist väljas olemine ehk internetiühendust saan kasutada vaid ööbimiskohas. Mitmeid kordi proovisin päeva jooksul end WIFI-võrku ühendada Olümpiapargis, kuid tulutult. Koju saabudes esimese asjana kohe uudised lugema, mis positsioonile me poisid end sõudsid. Oh, seda rõõmu, kui teada sain, et pronks tuli ära. Tublid kutid!
Samuti Facebookis juba teadvustati, et medalipidu toimub Ipanemal, mis asub minust ligi 40km kaugusel, mis pole üldse kaugel, kui tegemist oleks Eesti liiklusega. Siin võttis kohale jõudmine pisut rohkem, kui poolteist tundi aega, kuigi kasutasin Uberit, mis võiks mind ruttu kohale viia, aga siin, Brasiilias, ei eksisteeri sõna ’’kiiresti“.
Minu saabudes kõik juba vestsid juttu ning täitsid kõhtu hea ja paremaga – võtsin teistest eeskuju ning tellisin endale ühe korraliku roa ning asusin vestlema. Nii hea oli jälle üle pika aja oma emakeeles mõtteid vahetada.
Peagi saabusid õhtu peategelased, sportlased, oma uhkete medalitega, mida ka oma käega katsuda sain – oli uhke tunne küll. Pärast mõningate kõnede pidamist said kõik soovijad sangaritega pilte jäädvustada. Siinkohal pean välja tooma õhtu ainukese miinuse, et pubis oli kitsas ning oli parast katsumus, et üldse kuidagi kõik koos pildile jääda– ega seetõttu pilt muidugi tegemata jäänud.
Lisaks sportlastega kohtumisele, said lõpuks kokku ka suurem osa eestlaste vabatahtlike kaaderkonnast. Tore oli lõpuks nimed ja näod kokku panna ning päriselus vestelda, mitte enam Facebookis, nagu seda enne olime teinud.
Juttu jätkus kauaks – kauaks, kuni saabus aeg jälle armsasse voodisse põõnama minna.
10.08 Eliza: brasiillaste head kavatsused või tagamõtted
Enne Rio de Janeirosse tulekut kuulsin palju jutte, kuidas mitte kedagi ei tohi usaldada, kuna kindlasti kõik tahavad sinult varastada ja kõike tehakse tagamõttega. Nii ma esimesed päevad kahtlustasin kõiki ja kõike.
Minu kahtlused aina süvenesid lennujaamast väljudes ning trammipeatuses sõidukaarti ostes. Sõidukaart maksis üheksa riaali, kuid väikseim oli mul kümnene ning müüja soovis, et ma talle ühe riaali veel lisaks annaks, kuna tal sente polnud raha tagasi andmiseks.
Kuuldeulatuses olnud mees kuulis meie vestlust ning pakkus rõõmsalt, et maksab ise minu eest ühe riaali, et ma ikka oma riaali tagasi saaksin. Kuigi üks riaal võrdub ligikaudu 30 eurosendiga, mis pole kuigi suur väärtus, siiski paranoiliselt mõtlesin, miks ta tahtis minu eest maksta, kas ta oli rahaboss, tahtis lihtsalt abivalmis olla, või hoopis muud kurjad plaanid haudumas. Mu paranoilisus aina kasvas, kui trammis minu vaatevälja istus – kindlasti tahab minust midagi. Minu õnneks peagi kadus silmist ning jäi vaid ühe riaali võrra vaesemaks, ja mina selle võrra rikkamaks.
Kohe järgmisel päeval suudeti mind taaskord positiivselt üllatada – nimelt olime korterikaaslasega sõitmas akredeeringukeskusse, saamaks oma vorm ning akredeeringu kaart, kuid bussis pidevalt närviliselt telefonist kaarti vaadates märkas meie taga istuv naine, et ilmselt vajame abi leidmaks õige peatus võtmaks metroo edasise teekonna jätkamiseks ning ei pidanud paljuks meile oma abi pakkuda. Kuigi antud abipakkuja väga hästi inglise keelt ei kõnelenud, kuid ta soov meid aitada oli nii suur, et purssis inglise keelt nii kuis jaksas. Esialgu me temast väga hästi aru ei saanud, kuid näitas meile, millises peatuses tuleb bussist väljuda, kuniks kuidagi oli ta meiega metroojaamas, isegi aru saamata, kuidas ta sinna sai. Mõtlesime, kuna ta enda sõnutsi oli tööle minemas, järelikult pidi oma teekonda jätkama metrooga.
Olles selgeks saanud, millise metrooga edasi minna, tänasime viisakalt ning nii meie teekond lahku läkski. Eeskujulike reisijatena ostsime metrookaardid ning sammusime platformile, kus me, üllatus-üllatus, nägime seda sama naist, kellega ennist olime hüvasti jätnud. Taaskord arvasime, et kokkusattumus, et sama liiniga sõidame, ega teinud sellest suurt numbrit. Vestlesime lõbusalt igapäevastel teemadel, kuniks ta meid manitses, et me mitte kunagi ei läheks piirkonda, kus meil oli kavatsus metroost lahkuda. Soovitas meil natukene kaugemale sõita ja pigem rohkem jalutada – olevat turvalisem. Esialgu korterikaaslasega saatsime teineteisele küsivad pilke, kuid otsustasime soovituse kuulda võtta ning maa – all olemist jätkata.
Edasiseid juhtnööre kuulates oligi meie peatus saabunud – kõik toimus jälle nii kiiresti, kuniks eelmainitud naine meiega juba teed ületamas oli. Nüüd hakkasin küll paranoiliseks muutuma, kuhu ta meid juhatada tahab? Kas ta plaan ongi meid kuhugi pimedasse viia? Me olime väga lihtne saak – esimest korda linnas, eemal kodust, välismaalased, see ei tähendanud mitte midagi head. Püüdsime meelde jätta oma teekonda – seda soovitas teha ka meie giid, et pärast kodutee leiaksime. Kas tõesti tahtis, et oskaksime tagasi tulla, või soovis, et me hästi mäletaks oma viimast linnaskäiku, kuna plaan meid kuhugi keldrisse lukustada. Pärast mõngingate tänavate ületamist ta lõpuks lahkus meie meeldivast seltskonnast ning jätkasime teed näpunäidete järgi.
Jõudsime ilusti akredeeringukeskusse ning polnudki pime ja kole koht, vaid täitsa rahvarohke. Lõpuks mõistsime, et tegemist oli abivalmi braiillasega, kes tahtis veenduda meie jõudmist sihtkohta, hoolimata, et tööle hilineb väikse nö kõrvalepõike tõttu.
Lõpp hea, kõik hea. Kuigi alati tuleb säilitada ettevaatlikkus ning ennast mitte ohtu seada, siiski pole enam üldse üllatunud, kui näiteks bussis hakatakse vestlema lihtsalt selleks, et teada saada, kust pärit olen ja mis mind siia, Brasiiliasse, tõi.
9.09 Eliza: oma eelmise postitusega kutsusin kurja kaela ehk sain ka väljakul pallitüdrukuna väikse prohmakaga hakkama
Ma olen alati mõelnud, et kas kuulsusega tuleb egoism või egoismiga tuleb kuulus? Olles tuntud inimene, kas see tähendab, et kõigi endast nö madalamatega võid käituda kui alamatega? Kahjuks pean tõdema, et oma siinoldud aja jooksul olen kokku puutunud nii ebameeldivate, kui ka toredate mängijatega. Paraku negatiivne pälvib rohkem tähelepanu.
Tundub, et oma eelmise postitusega kutsusin kurja kaela ehk sain ka väljakul pallitüdrukuna väikse prohmakaga hakkama. Olgu, tegemist oli piisavalt suure veaga, polnud elu ja surma küsimus. Kuidagi jäin väljakul unelema ja mõttesse, kui halenaljakas on mängija, kes soovib, et politsei teda turvaks tema puhkehetkel ja seisaks tema ees, mitte natukene eemal nagu teistel mängudel tavaks. Kuigi see tundus mulle veider nagu kardaks, et keegi tahaks teda ära röövida.
Siiski tuleb tema soovi austada, kuna teadaolevalt on Rio de Janeiros turvalisusega probleeme ning pakub suurt kõneainet, kuidas ikka ettevaatlik olla. Jäin vist liiga sügavalt mõtteisse, et ei märganud, et on olnud geimi lõpp ning vastasväljakul hakatakse servima.
Sattusin segadusse, kuna polnud eriti nende skoori peale mõelnud ning tehnilistel põhjustel ei töötanud ka tabloo, kust peaks skoori nägema. Juba oligi käes hetk, kus mängjja tahtis servimiseks palle, kuid ei saanud neid piisavalt, kuna ma polnud neid õigel hetkel õigele väljakupoolele veeretanud. Minu aeglase reageerimise peale pidi ta siis palle ootama ning ei kartnud üldse oma pahameelt väljendada, lausa nõnda, et käis kohtunikule kaebamas, kui kohutavad ja ebakompententsed ’’pallipoisid’’ me oleme. Tõsi, selline 2-sekundiline ootamine võib igavikuna tunduda ja mängurütmi sassi ajada, kuid inimlikust seisukohast me kõik ju eksime.
Olles jälle geimi lõpetanud ootasin juba hirmuga, kuidas ta minu väljakupoolele tuleb ja mu peale kisama hakkab, aga ei, leidis parema viisi oma pahameele näitamiseks – viskas oma rätiku mulle praktiliselt näkku ning ma võin käsi südamel öelda, et ma ei liialda absoluutselt. Tema näost oli kohe näha, kuidas ta mind kiusata tahab, sest tegelikult minu positsioonil olevad pallitüdrukud tavaliselt ei hoia rätikut, muidugi kui mängija ei taha teisiti – tema tahtis teisiti, kuid pigem tundus see kiusamisena. Sellega veel kõik ei lõppenud – väljakupoolt vahetades praktiliselt pidin talle järgi jooksma, et rätik uuesti tagasi anda. Ega palju puudu jäänud, et ma ta näo puhtaks pühkima oleksin pidanud.
Õnneks olen kohanud ka mängijaid, kes tänavad isegi selle eest, et neid väljakule üldse lasen, mida oli väga rõõmustav näha, et osatakse tänu näidata ja teiste tööd hinnata.
Olles väljakul ka pealtvaataja rollis, nägin midagi väga positiivset. Nimelt mängija eksis esimesel servil ning enne teist katset tahtis uut palli, kuid pallitüdruk polnud valmis, et kahe servi vahel uut palli tahab ning ei reageerinud kohe. Olles aru saanud, et vaja uus pall anda, näitas palli asendist, mis on mõeldud, kui käed on tühjad. Mängija võttis ise antud olukorda huumoriga ning suunurgadki liikusid ülespoole, mille peale publik plaksutama hakkas – nii tore oli näha, et mitte kõik pole ennasttäis, vaid suudavad täiesti inimlikuks jääda, olles ise suured staarid, isegi suuremad neist, kes ennast tähtsaks peavad.
8.08 Kulminatsioon - Krossisõidu võistluspäev ehk minu viimane tööpäev Rio olümpia vabatahtlikuna
Hommikul kella seitsmeks Deodoro Ratsakeskusesse jõudes ootasid sajad vabatahtlikud juba turvakontrolli. Pika päeva privileegina saime võistluspaigas hommikusööki, rikkalik valik võileibade tegemiseks, jogurtid, kohvid, magusad saiakased – söö ja naudi. Kell kaheksa sättisime end päevaks vajalikke asju kokku pakkima ja kell üheksa olime juba oma takistuse juures positsioonidel valmis. Siis tuli ka käsk meie laudade ja toolide ümberpaigutamiseks, sest need pidid mingi hetk kaameras silma riivama. Tegelikult terve päeva jooksul istumiseks väga aega ei olnudki, meie neljast takistusest koosneva kombinatsiooni juures oli päris palju edasi-tagasi jooksmist, erinevate paberite täitis, filmimist ja arutlemist.
Uue üllatusena hommikul tuli käsk meie takistust filmida, et saaks protesti puhul uuesti kohtuniku pilgu läbi asjad üle vaadata. Ausalt, ma olen siiani imestunud, et olümpiamängudel ongi vabatahtlik see inimene, kes otsustab kas ratsanik hüppas takistuse reeglitepäraselt või tuleb talle karistuspunkte anda. Mõnikord võib see päris keeruline olla, sest kross on karm ala, kus hobune võib õhus saltosid teha ja takistuse pilbasteks lõhkuda, aga tulemuseks on ikka puhas sõit. Muidugi kui asi protestini välja läheb, siis on tähtsamad ninad platsis, aga esialgsed otsused tulevad kõik vabatahtlikelt.
Võistlus ise sujus suurepäraselt, oli küll palju tõrkumisi ja ka kukkumisi tuli ette, aga ei midagi tõsist. Pealtvaatajaid taaskord mitte just liiga palju, aga see-eest liikus ringi paar eriti lärmakat gruppi brasiillaseid ja sakslaseid, kes kõigi teiste eest ka omadele kaasa elasid.
Loomulikult tuleb kordaläinud võistluspäeva tähistada. Esialgu võistluspaigas koos ratsutajate ning teiste vabatahtlikega väikesed õlled ning hiljem juba linnas korralik katusepidu. Kes pidutseda tahab, siis Rios on seda võimalik teha iga päev, ainult öösel on vaja kuidagi turvaliselt koju saada. Vabatahtlikud korraldavad üritusi nii väiksemates gruppides kui ka läbi sotsiaalmeedia kõigile - piknik rannas või kokkusaamine pubis, vabadel päeval käiakse koos ka vaatamisväärsustega tutvumas.
Lisaks saad olümpia jooksul palju uusi ning kasulike kontakte, et tulevikus taaskord üheskoos võistlusi korraldada või niisama sidet pidada. Mõnedega loodame taaskord ka Tokyos kohtuda.
Homme hommikul saab aga loodetavasti üle pika aja magada, ei olegi vaja üles ärgata kell kuus, halvimal juhul kell viis hommikul. Aeg on olümpiamänge pealtvaatajana nautida ning eestlastele kaasa elada!
7.08 Brasiilia moodi viimasel minutil, aga me oleme homseks krossisõiduks valmis!
Ise ka ei usu, et ma seda valju häälega välja hõikan, aga me olene esmaspäevaseks võistluseks valmis! Nii põnev! Uus raadiosüsteem sai rohelise tule ja viimasel, pühapäevasel, testvõistlusel toimis kõik suuremate viperusteta. Tundub, et isegi reedene inglise keele kiirkursus kohalikele on paari magatud ööga kinnistunud. Ilm mängis meile väikest vingerpussi asju ringi lennutades, aga õnneks peaks see homseks ilmaennustuse kohaselt vaibuma. Ainukese probleemina näen ohtu, et keegi vabatahtlikest homme lihtsalt kohale ei ilmu - täna nii juhtus. Saame kolmekesi oma alas küll hakkama, aga see tähendab, et terve päeva jooksul tööpostilt lahkuda ei saa. Lisaks peab erilise hoolega rada jälgima, sest vilemees, kes peaks hoiatama hobuse saabumise eest künka tagant, on meil puudu.
Võistluspäev saab olema aga pikk, kohal peame olema juba kell 7 hommikul, esimene start kell kümme ja orienteeruv lõpp kella nelja-viie ajal eeldusel, et suuremaid kukkumisi või muid seisakuid ei teki. Kokku stardib viieminutiliste vahedega 65 hobust.
Krossirajal ajal oli täna päris palju rahvast. Ratsanikud leidsid, et pehmel murul on hea paljajalu hommikune sörkjooks ära teha ja samas ka rada veelkord üle vaadata. Rajaga said tutvuda ka kõik teised huvitatud. Näib, et Saksamaalt on lausa turismibussitäis inimesi kohale veetud, kellele täna krossisõitu kirjeldati ja raja tehnilisi aspekte seletati.
Tore, see leevendab natukenegi fakti, et vähemalt siiani on tribüünid väga tühjad. Kui nii edasi läheb, siis võib kahjuks juhtuda, et hobuseid näeme olümpial viimast korda ja ratsutamine võetakse olümpiaalade hulgaks välja. Tegu on siiski äärmiselt kalli ning ressursimahuka alaga. Kolmevõistluse krossisõit ise on vaid ühepäevane üritus, aga sellega on hõivatud üle 500 korraldaja, raja ettevalmistusi on tehtud juba aastaid, teleülekanne eeldab kilomeetrite viisi kaableid läbi võsa jne. Hobune tahab värsket õhku, ja regulaarselt süüa ning liikuda. Ta ei ole jalgratas, mille võid nurka panna ja endale sobival ajal ketti õlitada. Rääkimata transpordist, kahjuks hobune tavalennuki pagasiruumi ei mahu... ja kõik see maksab ning mitte vähe!
Esmaspäevane võistluspäev saab aga olema kindlasti ülipõnev, rada on piisavalt tehniline, samas pakub ka maastik hobusele päris häid väljakutseid. Kaunid ratsanikud kiiretel hobustel, kellele võimalus peaks avanema, siis on, mida vaadata!
6.08. Kuidas siis tegelikult Rios turvalisusega lood on?
Veel Eestis olles tegin eeltööd ja uurisin varem Rios käinutelt, millise mulje linn neile turvalisuse mõttes jättis. Vastused olid peaaegu eranditult negatiivsed. Soovitused: ära võta kaasa midagi väärtuslikku või asju, millest sul kahju oleks (ka ehted), ära käi pimedatel tänavatel, ära käi üksi ringi, ära mine favelasse, ära võta telefoni tänaval kotist välja, ära räägi võõrastega...
Kõike seda kuulnuna läksin juba Riosse saabumise õhtul paanikasse, kui taksojuht läbi kahtlase linnaosa sõites uksi ei lukustanud. Paari päevaga rahunesin aga maha ja leppisin mõttega, et kui keegi soovib, siis loovutan oma vara vabatahtlikult talle. Peaasi, et elu kallale ei kiputaks. Mõtlesin ka sellele, et kui väga vaja, siis kasutaksin enesekaitseks ka kiireid jalgu ning halvima stsenaariumi puhuks hoian sügavates püksitaskutes taksoraha ja kohaliku tuttava numbrit.
Tegelikult asjad nii hullud pole - esimene kahtlane juhtum leidis aset alles täna Ipanemal. Ilmselt teisel pool tänavat asunud elektroonikapoest miskit kaasa haaranud ja tuhatnelja põgenev tõmmu mees suutis ühe umbes 2,5 meetri kõrguse potis kasvanud puu ümber lükata. Puu kukkus minust napilt mööda, aga see eest tabasid mind nii potikillud kui ka muld. Palju ei puudunud sellestki, et kutt oleks mulle otsa koperdanud. Minu instinktid olid igatahes korralikult välja arenenud – kuigi esialgu ei saanud ma isegi aru, mis juhtus, olin ma kõigi oma kümne küünega tugevasti koti külge klammerdunud.
Tööle minnes oleme üliturvatud, Deodoro Olümpia Ratsakeskus asub militaarobjektide naabruses ja hommikuti tervitavad meid alates raudteejaamast sajad täisvarustuses sõdurid ja tankid. Üle tänava tõmmatud siilid, millega saab autorehve lõhkuda, on samuti igapäevane pilt. Olümpia ratsakeskus on sõjaväe ratsakooli aladel ja umbes kaks aastat tagasi hakati olümpiaks ettevalmistusi tegema. Selleks külvati muru, rajati ratsaväljakud ja renoveeriti tallid.
Pool aastat tagasi koliti ratsakooli hobused välja ja terve kompleks anti olümpia korraldamiseks üle. Kui uskuda ühe vabatahtlikuna töötava sõjaväe ratsakooli õpilase juttu, siis on krossisõidu 6-kilomeetrine rada ehitatud alale, mis oli esialgu planeeritud surnuaiaks. Siis aga leiti, pinnas ei ole selleks sobilik… jääb üle vaid loota, et siia siiski kedagi maetud pole.
Esimesel tööpäeval oli terve päev kuulda laske kõikidest ilmakaartest. Selle põhjuseks toodi lähedal asuvas laskekeskuses toimuvad politsei ja sõjaväe treeningud. Õnneks lasud lakkasid koos hobuste tulekuga, sest hobused ja paugud omavahel väga hästi kokku ei sobi. Kuuldavasti lendas aga esimesel, muidu igati õnnestunud võistluspäeval Deodoro ratsakeskuse meediatelgi katusest läbi püssikuul. Keegi õnneks viga ei saanud ja juhtumit uuritakse, aga natuke kõhedaks võtab ikkagi. Kui enne pidasin sõdureid enda kaitsjateks, siis kas nüüd peaks neid pidama potentsiaalseks ohuks?!
6.08. Eliza esimene tööpäev tennisekeskuses
Esimese tööpäeva võib lugeda edukaks – esialgu anti ülesandeks valvata sportlaste ja meedia sissepääsu ühele väljakutest. Sellel ajal, kui kedagi polnud, jälgisin poole silmaga meeste esimese ringi paarismängu. Kuna vahetame ligikaudu iga tunni tagant tööpostil olevaid inimesi, et ei peaks liiga kaua lõõmava päikse käes praadima, oli aeg nii kaugele jõudnud, et minna lõunale – peab mainima, et süüa saab korralikult, lausa nii, et koju tagasi tulles pole imestada, kui enam uksest sisse ei mahu. Kui oma treeningpäevadel kurtsin, et juua pakuti vaid vett ja coca-colat, ja kuna coca minu jaoks muuks kui torupuhastusvahendiks ei kvalifikatseeru ning päev otsa kuumuse tõttu vett joodud küllalt, tahaks ka midagi muud janukustutavat mekkida. Tundub, et Taevaisa võttis mu palveid kuulda ning täna oli juba suurem joogivalik. Olles ennast paksemaks söönud, sain uue ülesande – olla pallitüdrukuks Heather Watsoni ja Shuai Peng vahelises kohtumises. Üheaegselt oli see lõbus ja kurb, kuna meie tiimis on palju liikmeid, kes ei tea tennisest rohkem, kui tegemist spordiga, kus võib harrastades või vaadates kurdiks jääda. Teadmatusest tekkis mõningatel pallipoistel segadus milline mängija hakkab servima. Seetõttu polnud imestada, kui pallid veeretati valele väljakupoolele, või mängijale ei antud rätikut. Teiste vigu on muidugi hea näha, loodan siiralt, et mina suure prohmakaga hakkama ei saanud, mida pidanuks ka televisioon vajalikuks kõigile näidata. Olles äsja väljakult ära saanud ja oma vaimu valmis pannud, et nüüd saabub aeg, mil saab natukenegi päikse käes lõõmamisest jalad seinale visata, saabus päeva tipphetk – meile anti teada, et Rafael Nadal, kes on ühtlasi minu lemmikmängija, saabub just treeningult ning talle on vaja nö liikuvat kilpi teha, et talle rahvas ligi ei saaks ja teda niisama katsuma ei hakataks, kui ta rahvamassist läbi läheb. Sellega võib minu esimese tööpäeva lõppenuks lugeda.
5.08 Kauaoodatud päev ja peaaegu head uudised
Täna oli olümpia avatseremoonia, aga mul on tunne nagu oleks juba terve igaviku vabatahtlikuna tööd teinud. Muide, meeletult suur krossisõiduala on selle ajaga saanud sama tuttavaks kui koduaia tagahoov!
Keegi tundmatu oli öösel palju vaeva näinud ja meie jaoks 240 tuttuut raadiosaatjat pakendist välja võtnud ja valmis seadnud. Vana süsteemi levi oli kehv ja juhul kui levi isegi oli, siis ulatus viivitus 20 sekundini. Selle ajaga jõuab hobune juba järgmise takistuseni ilma, et eelmise takistuse tulemused oleks kontrollkeskusesse jõudnud.
Uut süsteemi katsetades selgus, et see töötas veatult ja seda ka raja kõige kaugemas ja sügavamas augus! Juhheeiiii!
Või noh, tegelikult on vara rõõmustada, sest tegu on tagavarasüsteemiga ja loodeti, et seda ei olegi vaja kasutada - see nõuab korraldajatelt veel uute lepingute sõlmimist. Otsus, millist süsteemi esmaspäevasel võistlusel kasutada saame, tehakse hiljemalt pühapäevaks, seega on, mida oodata.
Esimesed võistlused algavad aga juba laupäeval ning kolmevõistluse esimeseks alaks, koolisõiduks, on kõik valmis. Võibolla olekski Brasiilias liiga palju tahta, et kolm päeva enne võistlust kõik toimiks?! Pühapäeval saame näha, kas on vaja Copacabana rannas Lunastaja Kristuse Kuju poole abipaluvad pilgud suunata või saame siiski inimjõududega hakkama…
Pärastlõunal oli natuke vaba aega ja saime käia linna uudistamas. Lootsin olümpiatule teekonnale pihta saada, aga turvakaalutlustel ei avaldatud tõrviku liikumise graafikut Rio de Janeiros. Jäin napilt sellest vaatepildist ilma, aga kohtasin pubis nelja fotograafi, kes tähistasid oma kolmekuulise projekti lõppu, nimelt olid nad terve teekonna kaasa käinud ja ametlikke fotosid teinud.
Veidi hiljem õnnestus end ühele pildile pressida üliõnneliku carioca-ga, kellel oli õnn olümpiatule kandjaks olla. Tuld ei näinud, aga vähemalt sain tõrvikut käes hoida, hea seegi.
Kesklinnas spetsiaalselt olümpia jaoks loodud Olympic Boulevardile oli õhtuks päris palju inimesi kogunenud, et üheskoos avatseremooniat vaadata. Kõik ju Maracanale ei mahu. Paljud jalutasid ringi kollastes Brasiilia särkides ja rahvuslippe lehvitades, nii et vaim on mängudeks valmis!
4.08 Klassikaline testvõistluse katastroof
Hommikul ei tulnud rongi, mida tavaliselt kasutan. Minu üllatuseks selgus, et täna on püha, sest olümpiatuli jõudis Rio de Janeirosse ning ühistransport käib pühapäevase graafiku järgi.
Et raudteejaamas rongide graafikust või muudatustest infot saada ei ole võimalik, siis ei maksa imestada, et nendega sõidavadki siin vaid läänepoolsete kaugemate alade inimesed - üks korralik Zona Sul’i ehk kaunite liivarandade elanik pole kunagi Rios rongiga sõitnud.
Ootamisest aga saigi tänase päeva märksõna. Kell 10 pidi toimuma krossisõidu testüritus, kus hobuse asemel olid rajal ATV’d ja kõik muu pidi toimina nii nagu päris võistlusel.
15 minutit hilinenud test sai aga kesta vaid 10 minutit, kui sai selgeks, et tavaline raadiosidesüsteem ei suudagi korraga 150 raadiosaatjat teenindada. Süsteem lubati lõunaks korda teha ja siis pidi toimuma uus katse.
Kuna krossirada avati täna ka võistlejatele ja meediale, saime ootamise ajal kuulda sportlaste reaktsioone keskmisest natuke keerukamat takistust nähes. Mitmel korral võis kuulda päris roppu kõnepruuki…
Igavuse peletamiseks tervitasime kõiki sportlasi, kes rajal ringi patseerisid. Enda üllatuseks sain lihtsalt tere hommikust soovides Brasiilia koondise esiratsanikult sooja kallistuse ja põsemusid. Selline traditsiooniline kohalik tervitus, miks mitte. Huvitav, kas härra Bolt ka staadionil suvalisi vabatahtlikke embama hakkab?
Kell 12.30 algas teine testvõistluse katse. Raadiod olid jätkuvalt pooltummad, aga otsustati, et testime, kui palju informatsiooni läbi tuleb. Lisaks saime harjutada ajavõtmist ja protokollimist. Kokku oli rajal 12 «hobust» ehk ATVd ja kella kaheks oli kõik läbi. Hinnang meie tiimijuhilt: «Klassikaline testpäeva katastroof».
«Katastroofi» tulemuseks on see, et algselt vabaks planeeritud avatseremoonia päeval tuleme kõik rõõmsalt hommikul kell 7.30 tööle ja teeme uue testi. Öösel lubati üks raadioside mast veel toetuseks üles panna, loodetavasti sellest piisab (kuigi minu kogemus ütleb, et ei pruugi).
Ahjaa, ka kaamerameestel pidi täna proovipäev olema, aga nemad jäid meist sinna metsa alla ootama elektrit, mis öö varjus salapäraselt kaduma oli läinud…
Et mitte lõpetada liiga negatiivses helistikus, siis jätkuvalt tundub mulle, et hobused naudivad siinset olustikku ja kõik, mis jääb pealtvaatajate vaatevälja enam-vähem toimib ja näeb kena välja. Tõsi, areeni taga laiuv hiiglaslik krossisõiduala ja suur meeskond vajavad veel viimast lihvi.
Kaua meil terve süsteemi tööle saamiseks aega on? Noh, mitte just ülearu:
laupäev, 6. august – koolisõit,
pühapäev, 7. august – koolisõit,
esmaspäev, 8. august – krossisõit,
teisipäev, 9. august – takistussõit ja autasustamine.
3.08 Võistluspaiga evolutsioon ja tundub, et meid on liiga vähe
Mul oli vahepeal töölt kaks vaba päeva, vaatasin natuke linnas ringi ja võtsin õe Rios pidulikult vastu.
Täna tööle minnes avanes täiesti uus pilt. Turvaväravate taga ootas enne kella kaheksat hommikul sissepääsu umbes saja meetri pikkune järjekord. Samuti oli minu seni nii mõnusalt pisike tiim kasvanud ligi neli korda, meid oli kohal üle saja. Kirjade järgi peaks võistluspäeval see number olema aga lausa 280. Eks näis, kas kõik ka kohale ilmuvad, inimesi on igatahes vaja!
Iga takistuse juures läheb vaja vähemalt kolme inimest, kokku on 32 takistust. Lisaks on meil vaja hallata 22 läbikäiku pealtvaatajatele, igas punktis peab olema kaks vabatahtlikku. Võistluskeskusesse läheb kümmekond inimest raadiosidet haldama, lisaks stardi- ja finišialade, hobuste jahutusala, soojendusväljakute mehitamine ja stand by meeskond, kes vajadusel aitab, kui miskit suuremat peaks juhtuma või asendab.
Täna olid ka FEI kohtunikud ja tehnilised assistendid kohal, toimus nii raadioside, protokollimise kui ka vet screen'i (spetsiaalne sirm, millega kukkumise korral ratsanikku ja hobust kaamerate ning pealtvaatajate eest varjata) kasutamise koolitus ja seda juba palju detailsemalt kui siiani.
Võistluspaik on samuti väikese evolutsiooni läbi teinud, lipumaste pandi püsti, piirdeaiad on uhkete Rio 2016 katetega kaetud, seni koledad paberist ja teibiga kinnitatud infosildid vahetati vähehaaval veidi uhkemate vastu välja. Kohale on jõudnud ka koolisõiduhobused eesotsas maailmakuulsa Valegroga. Ratsanikud naudivad häid treeningtingimusi ning vabal ajal lahutavad meelt jalgpalli mängides, ikkagi Brasiilia ju.
Kohtusin täna ka juba Londoni olümpialt tuttava vabatahtlikuga, päris tore on mõelda, et reaalselt ongi olemas inimesed, kes iga nelja aasta tagant olümpial kokku saavad.
Teine inglasest tuttav vabatahtlik saabub paari päeva pärast. Kihvt on koos muljetada ja kõrvutada kõike, mis toimus Londonis ja milline kaos siin hetkel toimub.
Ise ka ei usuks, kui oma silmaga ei näeks, et olümpial mõõdetakse aega tavalise Hiina stopperiga ja raadiosidet võistluskeskusega peab umbkeelne brasiillane, üritades inglisekeelseid termineid jäljendada. Väljakutseid jätkub!
02.08 Ilm ja sääsed koos kardetud Zikaga
Ilm on siiani meie vastu leebe olnud, selline ilus Eesti suvi. Paar päeva on olnud lauspäikest, üldjuhul on piisavalt pilvi, kuid vihma ei saja ja temperatuur jääb enamasti 20 ja 26 kraadi vahele. Tuul puhub ülepäeviti eriti võimsalt.
Ratsavõistluste keskuses on tuult eriti tunda, valgetes riietes töölised rehitsevad iga päev murult puulehti ning pühivad teid liivast puhtaks. Kuna pinnas on liivane, kuid samas rohi siin väga ei voha, on tulemuseks tuulisemate ilmade puhul selline kergemat sorti liivatorm. Uhked valged aiad värvuvad pruunikaks ja silmad natuke kipitavad, aga elame üle.
Kohalike sõnul on praegune ilm ebatavaline, üldjuhul peaks kraadiklaas praegu umbes viis kraadi enam näitama, vaatamata sellele, et Rios on talv. Samas tundub, et ka sääskedele jahedus väga ei meeldi. Linnas pole ma nendega üldse kokku puutunud, Suhkrupeamäe otsas asuvas metsatukas raamatut lugedes sain küll paar tegelast maha lüüa, aga sügava Amazonase metsa sääskedega võis neid tagasihoidlikeks lugeda.
Ratsakeskusesse ilmusid esimesed sääsed koos hobustega, tegelikult oli süüdlaseks pigem tuulevaikne ilm, aga eks hobused meelitavad ka putukaid ligi. Kardan päeva, kui krossisõidu rajal olevad veetakistused vett täis lastakse. See võib küll sääski rohkem ligi meelitada.
Ma ei ole pabistaja tüüp, kui keegi on mind söönud, siis ei ole enam midagi teha, kohe ikka ei sure ju. Targem on lihtsalt igasugu keemiat endale peale lasta ja võimalusel keha riietega katta, seda me ka igahommikuselt tööle jõudes teeme. Just päikesetõusu ja -loojangu ajal on sääsed kõige maiamad ründama.
Mina isiklikult ei saa aru, miks ma peaksin kartma Zikat rohkem kui näiteks Dengue palavikku. Loomulikult, kui ma oleksin rase või planeeriksin last, siis ma hetkel Rios ei viibiks, aga üldiselt ei usu ma, et tänu olümpiale Zika eriliselt kiiresti levima hakkaks.
01.08 Vabatahtliku elu võlu ja valu - mida pakutakse?
Kõiki huvitab, mis elu vabatahtlik olümpialinnas elab ja mis hüved talle kandikul kätte toimetatakse? Ausalt, olen seda ka varem maininud, vabatahtliku elu on kui kallis kaheksatunniste tööpäevadega puhkus, mille vabatahtlik ise kinni maksab.
Lennupiletid ostab vabatahtlik ise, majutuse otsib ning tasub ise ning ka süüa ostab ise. Loomulikult on olümpia ajal nii lennupiletid kui ka majutus kolm korda kallimad kui muidu ja sellega peab arvestama.
Korraldajate poolt on vabatahtlike riided, mida peab kandma iga vahetuse ajal ning hiljem võib need endale suveniiriks jätta. Tihedama graafiku puhul pesu pesemiseks aega väga ei jää, seega saab särke, pükse ja sokke varuga.
Tööpäevadel saab tasuta lõuna ja see on küll Rios imehea. Piisav salativalik, kohalikele kommetele vastavalt oad, riis, pasta, kartul ning lisaks mõni kohalik juurikas ning tükike liha/kala/kana või taimetoitlastele miskit spetsiaalset.
Kuna brasiillased armastavad magusat, siis söögikord lõpetatakse magustoidu ja kohvi või puuviljaga, lisaks pakutakse jäätist. Kõik maitseb imehästi ning iga päev leiab menüüst traditsioonilisi brasiilia toite. Ise peab lihtsalt alati endale kellegi kohalikest giidiks kaasa võtma, kes seletab millega tegu on ja mis eriti maitsmist väärt.
Samuti saab linnas kasutada tasuta ühistransporti. Lisaks jagatakse mõnikord veel ninni-nänni nagu näiteks olümpiadisainiga käekell, märkmik või muud sellist.
Piletid võistlustele ostab vabatahtlik ise, kui on soovi midagi vaatama minna ja seda teeb ta siis, kui on töölt vaba päev. Loomulikult, sõltuvalt töö iseloomust võibki vabatahtliku ülesanne olla võistluse jälgimine, kuid selle osaks saavad vähesed. Ainuke, mida kõigile vabatahtlikele pakutakse, on võimalus vaadata avatseremoonia peaproovi.
Kokkuvõtvalt, kõlab karmilt, aga uskuge, saadav emotsioon, tutvused ja kogemused on seda kõike väärt.
31.07 Teine tööpäev – Imeline imedemaa see Brasiilia
Naiivne oleks loota, et kui tööpäev algab kell 8.00, siis tegelikult ka keegi enne üheksat viitsib miskit teha. Tegelikult oli täna tähtis päev, sain palju targemaks. Tegime läbi ka esimese praktilise koolituse, kuidas võistluspäeval raadio teel võistluskeskusega infot vahetada ning võitlust protokollida.
Lisaks, taaskord loodan, et seda ei lähe vaja, kuid mängisime läbi ka versiooni kui ratsanik ja/või hobune viga saab, siis kuidas pealtvaatajate eest seda vaatepilti varjata.
Kuna öösel saabusid pikalt lennureisilt esimesed hobused ja kõik tahtsid oma koibi sirutada, veetsime õhtupooliku treeningväljakule viivat teed turvates. Hobustel on siin alati eesõigus!
Võistluskeskusega oli öö jooksul ime sündinud, brasiillastesse tuleb uskuda. Hommikuks oli pilt hoopis parem kui eelmise päeva õhtul, teed puhtaks pühitud, aiad püsti, piiratud ligipääsuga alade väravad mehitatud ja kõik justkui toimis suurepäraselt.
Üldine õhkkond on imeline, sportlased õnnelikud, hobused rahulikud ja vabatahtlikud tahtmist täis. Selline perekonnatunne tekib juba, kõik tervitavad kõiki ja ei pea paljuks head päeva soovida või lihtsalt paar sõna vahetada.
Eile õhtul juhtus ime, sain omale avatseremoonia peaproovile piletid. Ime seetõttu, et siiani tundus, et sinna ei olegi võimalik pileteid saada. Kirjade kohaselt peaks pileteid jagatama loosi alusel neile, kes on kõik koolitused läbinud ja end soovijana registreerinud. Kahe esimese vooruga mul õnne ei olnud, kolmandaga nüüd siis sain ka õnnelikus piletiomanikuks. Kui aus olla, siis ma pigem arvan, et neid jagati lihtsalt «kes ees, see mees» põhimõttel.
Asi ise on ehtne, ainult sportlased on puudu, seega ootan juba põnevusega. Londoni elamus oli igatahes tore. Lisaks ostsin veel kergejõustikule pileti just enne minu lahkumist Riost. Sõudmisele oli mul varasemalt juba pilet olemas, seega saab seekord olümpiamänge ise ka vaadata. Londonis mul see võimalus kahjuks puudus.
Kuna pileteid väljastati Maracana staadionil, pidin sinna minema vabatahtliku vormis otse töölt. Endalegi üllatuseks sain tänu vormile nii umbes kümnekonnale inimesele ka teed juhatada. Asi toimib, kui nähakse vabatahtliku vormis inimest, siis astutakse ligi ja küsitakse.
30.07 Esimene tööpäev – õpi tundma tiimiliikmeid
Olen määratud ratsasporti, kolmevõistluse alla kuuluva krossisõidu treeningtiimi. Ratsaspordivõhikutele nii palju selgituseks, et krossisõit on umbes kuue kilomeetri ja 30 erineva takistusega loodusliku raja läbimine. Kappad nii kuis jaksad ning proovid seejuures veel tehnilisi takistusi ületada. Ülimalt põnev, kuid ka ohtlik nii ratsanikule kui hobusele. Pealtvaatajatele seega väga atraktiivne ala.
Minu roll on seejuures raja ettevalmistus, treeningute sujuvuse tagamine ning võistluspäeval lisaks veel pealtvaatajate ohjamine (et keegi rajale valel ajal ei satuks) ning vajadusel kohtunike, abipersonali, võistleja, hobuse aitamine, kui miskit peaks nihu minema. Loodan siiralt, et seda viimast vaja ei lähe.
Mulle saadetud graafiku põhjal pidi minu esimene vahetus vabatahtlikuna algama 29. juuli kell 8.00 hommikul Deodoro Equestrian Center’s, kõik. Muud informatsiooni ei suutnud ma siiani korraldajatelt välja pigistada. Kus on vabatahtlike sissepääs alale, kus on registreerimine tööle, kust ma leian oma tiimi ja veel sada muud küsimust.
Õnneks on mul Londoni Olümpiast vähemalt teada, kuidas protsess toimib. Päris peaväravast sisse ei hakka trügima ja edasi võiks loogiliselt mõeldes juba viitavad sildid näha olla. Mõeldud tehtud, raudteejaamas võtsin teistele vabatahtlikele sappa ning leidsin mingi sissepääsu moodi värava. Ühtegi silti väljas ei olnud, aga tundus, et kui kaks sõjaväelast kotte kontrollivad ja vaid tööliste ning vabatahtlike vormiriietega inimesed järjekorras seisavad, siis võiks ju õige koht olla.
Suhteliselt väikese vaevaga leidsin üles ka vajaliku kontori ning panin end rõõmsalt kirja, pärast vestlust kolme erineva töölisega ning väikest jalutuskäiku leidsin üles ka oma tiimijuhi, kohaliku Sõjaväe Ratsakooli instruktor. Päeva raskeim osa oli sellega läbitud, tiimijuht ise igati tore mees ning õnneks piisavalt kompetentne ka inglise keeles suhtlema.
Esimese tööpäeva märksõnadeks on jaluta ringi ja õpi tundma oma tiimiliikmeid. Tiimis on meid umbes 30, pooled brasiillased ja ülejäänud erinevatest riikidest üle maailma. Natuke sai tööd ka tehtud, aga mitte märkimisväärselt.
Tegelikult on veel palju teha ja kohapeal oli ka palju erinevaid töölisi ringi siblimas, aga ega tulemust väga ei näinud. Eks nende jaoks on võibolla veel natuke vara ka muretsema hakata, nädal on veel ju aega.
Hobusetallides oli pilt juba parem, sest täna öösel saabuvad esimesed hobused. Prantslaste tallipoiss, kes hobustele bokse ette valmistas oli tingimustega rahul, ei mingit luksust, aga kõik vajalik on olemas, et hobused sisse kolida.
Üldiselt on kõik hästi ja kuidagi saavad asjad õigeaegselt valmis ning naerul nägudega brasiillased saavad ikkagi kõigega hakkama! Positiivust ja natuke ka uhkust, seda «meie teeme» tunnet, on õhus igal sammul tunda.
Rio De Janeiro esmamuljed
Lühidalt, tegu on Lõuna-Ameerika suurlinnaga. Kuna ma ei ole veel jõudnud kesklinnast kaugemale, siis ei ole ma näinud ka neid kurikuulsaid liivarandu, mis kõigile Rioga seostuvad.
Centro ehk kesklinna kant on natuke räpane ja kaootiline, kuid ei midagi erilist. Siin-seal toimuvad ehitustööd, samuti klopsitakse kokku lavasid ja ekraane, millelt saab mängude ajal otseülekandeid jälgida. Centro sadama alad on enne mänge noorenduskuuri läbi teinud, ülipopulaarne on Museu do Amanhã ehk Homse Muuseum, mis jääb silma nii oma imelise arhitektuuri kui ka põneva sisuga.
Üldiselt on linn sagimist täis, pannakse üles nii ekraane mängude jälgimiseks kui ka silte tänavatele, mis viitavad mängude toimumiskohtadele viiva ühistranspordi peatustele. Samuti on näha vabatahtlike nii erinevates Brasiilia lennujaamades sportlasi vastu võtmas kui ka vaikselt infopunktides ning võistluspaikades toimetamas.
Akrediteering ja vabatahtlike vormiriided
Selleks, et üldse oma tööpostile saada, on vaja läbida akrediteering. See tähendab, et vabatahtlik läheb juba varasemalt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, võtab passi kaasa ning talle tehakse kaelakaart, mille alusel pääseb aladele, mis on töö jaoks vajalikud.
Rios on selleks kokkulepitud kohaks Cidade de Samba ehk Sambalinn, kus toimub neljateistkümnes erinevas angaaris karnevali jaoks vajalike uhkete atribuutikate kokkupanek ja lihvimine. Paar hoonet on olümpia tarvis tühjaks tehtud, ühes toimub akrediteerimine ning teisest saab kätte vormiriided. Samas on õue peal igasugu ägedaid sõiduriistu ja lavasid näha, mõni tõmmu mees ka haamriga miskit nende kallal nokitsemas.
Kõik vabatahtlikud kannavad ühtset vormi, mis sel olümpial on minu jaoks seni suhteliselt tundmatult brändilt nimega 361º. Veidike lähemalt uurides selgub, et tegu on Hiina suuruselt teise spordiriiete tootjaga, kuid maailmaturule jõudsid nad esimese kollektsiooniga alles 2013 aastal.
Mis igaühele ette on nähtud?
- 3 särki
- 1 pikkade varrukatega jakk
- 1 vihmakeep
- 2 paari pükse
- 1 paar tosse
- 3 paari sokke
- 1 nokamüts
- 1 õlakott
- 1 joogipudel
Lisaks veel väike märkmik kõige olulisema vabatahtliku infoga ning ühistranspordikaart
Üldiselt on nii, et kui üks mudel peab sobima kõigile, siis tegelikkuses istub see vaid väga vähestele hästi selga. Kiituseks peab ütlema, et tänu võimalusele nööpidega pükste pikkust reguleerida saavad ka maailma pikkuselt kolmandale kohale kuuluvad eestlased lõpuks ometi normaalseid pükse kanda.
Kuidas vabatahtlikuks saada?
Imelihtne, umbes kaks aastat enne olümpiamänge täidad ära ühe päris pika ankeedi, siis ootad. Ühe kuni pooleteist aasta pärast läbid telefonivestluse ja jälle ootad. Siis saad kinnituse, et oled välja valitud ning seejärel harid end erinevatel aladel läbi korraldajate poolt pakutud e-koolituste. Lõpuks, kui veab, saad teada, mis on sinu täpne töökoht, roll ning vahetused ja saad ka reisi olümpialinna organiseerida.
Kuna mängud toimuvad Brasiilias, siis loomulikult toimub kõik viimasel minutil, seega on mul suur au maksta terve selle «lõbu» eest päris kopsakas summa. Kõige odavamad lennupiletid, mis saadaval olid, ostsin viis minutit enne uudist, et Istanbuli Atatürki lennujaamas on toimunud terrorirünnak.
Loomulikult oli mu värskelt soetatud lend läbi Istanbuli. Nagu sellest veel vähe oleks, toimus napilt nädal enne lendu Türgis riigipöörde katse. Kirsiks tordil oli täpselt minu äralennupäeval toimunud ähvardus Tallinna lennujaamale.
Turvakontrollis mõtlesin küll, et mis nad neist kottidest niiväga leida loodavad. Tööga seoses lendad väga tihti, kuid sellist püüdlikkust pole varem turvatöötajate poolt täheldanud. Järeldasin, et ju neil on lihtsalt sel kellaajal väheste reisijate tõttu igav ning ähvardusest kuulsin alles vahetult enne pardaleminekut.
Natuke pabistamist ning reisikindlustuse tingimuste üksipulgi läbilugemist, aga Rio de Janeirosse jõudsin ilma viperusteta. Nüüd hoian pöialt, et Eestisse tagasi ka veel saan.
Sissejuhatuseks
Tere, mina olen Mirje ning töötan Rio 2016 Olümpiamängudel vabatahtlikuna.
Siinkohal jagan oma mõtteid, muljeid ning mõnikord ka võrdlusi eelmiste, Londonis toimunud, olümpiamängudega.
