Johannes Erm: endine jalkapoiss maailma kergejõustiku tipuradadel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Johannes Erm
Johannes Erm Foto: Eesti Kergejõustikuliit / Facebook

FC Flora ja FC Levadia esmaspäevase liigamängu kavas ehk FCF Magazine'is ilmus pikk intervjuu äsja kergejõustiku juunioride MMilt pronksmedali võitnud Johannes Ermiga. Postimees avaldab kokkuleppel FCF Magazine'iga usutluse täispikkuses. Mis seob Ermi Floraga, miks vastaste treenerid teda kartsid ja millise alaga talle meeldib vabal ajal veel tegeleda?

Kohtumisele, mille oleme määranud Tondi Restosse, hilineb Rakverest kergejõustiku U20 Balti matšilt saabuv noormees – Juss, nagu teda sõprade hulgas tuntakse – 15 minutit, kuid teatab sellest varakult vabandava SMSiga. Täpselt 15 minutit peale kokkulepitud aega astub restorani sisse pikk blond poiss ja naeratab süüdlaslikult. «Meie poiste koondis võitis,» ütleb ta siis rõõmsalt. «Ma käisin oma sõbra Robin Noole võistlust vaatamas, ta võitis teivashüppe ära.»

See pikk blond Juss ei ole keegi muu, kui alles loetud päevade eest Poolas toimunud kergejõustiku juunioride MMilt üllatuspommi tähistanud pronksmedaliga koju naasnud ning koguni seitsmel alal isikliku tippmargi püstitanud kümnevõistleja Johannes Erm. Laiema spordipubliku jaoks üleöö tuntuks saanud (kuid asjatundlike kergeraksusõprade radaril juba ammu eredalt plinkinud) Johannes on soostunud FCF Magazine'ile intervjuu andma peale mitmepäevast pingsat ootust ja «jahti», millesse olid  kaasatud nii Flora ekspresident Aivar Pohlak, endine tegevjuht Andri Hõbemägi kui Priit Adamson, Flora noortetreener.

Miks just need kolm meest? Põhjus on lihtne. Fakt, mida laiem avalikkus ei tea, on, et Johannes alustas oma sportlaseteed hoopistükkis jalgpallurina ja seda just FC Flora noortesüsteemis ühe armastatuma noortejuhendaja Priit Adamsoni käe all.

Johannes, Eesti kergejõustikule terendavad taas head ajad, kuidas sulle tundub?

Kui väikesena poes Erki Noolt nägin, olin kohutavalt õnnelik. Loodan, et lähitulevikus on samamoodi minuga! (Naerab).

Ja su tee sinnapoole algas... Florast?

Jaa, kokku vist lausa seitse aastat käisin Floras trennis.

Kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid?

Ausalt öeldes ei mäleta. Kolmeaastaselt juba läksin ühte Tartu klubisse, aga ise ma sellest ei mäleta suurt midagi. Kui Tallinna kolisime, siis oma nõo järel tulin Florasse. Treenisin koos endast aasta vanemate poistega. Võib nii öelda, et jalgpall oli loogiline poisilik valik. Aktiivne poiss olin ma alati olnud, palli taga ajada tundus mõnus. Hoovijalgpall käis kodus pidevalt.

Mis sul Flora seitsmest aastast enim meelde on jäänud?

Mäletan, et oli mingi mäng või võistlus Kotka poiste vastu. Väikesel platsil, viis viie vastu. Mind pandi tipuründesse ja kui Kotka treener seda nägi, karjus ta oma kaitsjatele «Kaitsjad, tahapoole, Erm on kiire!» (Naerab). See pole siiamaani meelest läinud.

Hüppame korraks tänapäeva. Sedasama kiirust näitasid sa möödunud nädalal Poolas. Kümnest alast seitsmel isiklikud rekordid... See on võimas.

Jah, ettevalmistus oli hea. Teadsin, et olen suuteline rekordiks, aga seda, et niimoodi enamikul aladest järjest isiklikud parimad teen, ei suutnud uskuda. See oli tõeline üllatus.

Kümnevõistlus kestab kaks päeva. Mis tundega sa esimese päeva lõpetasid?

Olin õnnelik, et esikolmikus olen, aga medalist unistada siis veel ei julgenud. Teadsin, et konkurendid on teisel päeval tõsiselt tugevad. Kõige ootamatum oli odaviske rekordiparandus, ligi viis meetrit. See tuli nagu välk selgest taevast. Kettaheites on mul paremad katsed alles sees ja nad kipuvad minu seest välja tulema suhtes üks kolmekümnele või nii.

Kas odaviske rekordiparanduses võis oma osa mängida ka jalgpallile nii omane «duhh», et kurat, ma lähen ja panen selle asja ära?

Seda kindlasti. Mäletan mingit saalivõistlust jalka aegadest, me olime 1:3 taga, aga ma keeldusin alla andmast, panin täiega. Siis hakati mind Duracelliks kutsuma. (Naerab).

Kui palju sa vutist üleüldse kaasa oled võtnud? Mida üldse saab vutist kergeraksu peale minnes kaasa võtta?

Distsipliini kindlasti. Harjumust pingutada. Tahtejõudu. Meeskonnatöö kaasavõtmisega on kehvasti, kui sa just teatejooksjaks ei treeni. (Naerab). Kindlasti plahvatuslikkust. Jalgade «vastupanemist», sest jalgpallis tuleb kiiresti suunda muuta ja jalgade asend on oluline. See on kasvõi odaviskes väga vajalik.

Kas jalka on teistele spordialadele edasiliikumiseks hea platvorm?

Jalgpallurina kergejõustiku peale üle minna on kindlasti lihtsam kui vastupidi. Kasvõi juba keha asendi pärast.

Mõeldes tagasi sinu kahe karjääri peale, siis mõlemas on sul figureerinud kaks väga olulist inimest. Priit Adamsoni rolli sinu lühikeses jalgpallielus, aga eriti Holger Peeli oma kergejõustikus pole vist võimalik üle hinnata?

Holger sai väga kiiresti aru, et minust võib asja saada. 2013. aastal istusime isegi maha ja panime plaani paika, kus ma tahan olla järgneva kolme aasta jooksul. Kui kõrgetel kohtadel tiitlivõistlustel ja nii edasi. Käesolevaks aastaks olime pannud eesmärgi jõuda esikaheksasse MMil. Kukkus kuidagi paremini välja. (Naerab). Aga jah, Holger on mind väga-väga toetanud, suunanud mõtteviisi. Algul meeldis mulle ajuti viilida, nüüd aga... Nüüd tahaksin sageli rohkem teha kui Holger lubab. Ta peab mind mõnikord tagasi hoidma.

Poolas oli Holger sinuga kaasas. Mida ta sulle ütles peale seda, kui selgus, et saad Eesti lipu õlgadele võtta ja staadionil triumfeerida?

Ta ei suutnud toimunut uskuda. Ütles, et meil olid ju plaanid kaugemaks tulevikuks, et ma keerasin need nüüd «untsu». Minu tulemus tuli talle nagu haamer lagipähe. Holger ütles, et ta on alati võistlustel kümnevõistluse esimesel päeval väsinud, sest ta peab olema sportlases sees, vaimus tema läbielamisi kogema, seletama ja aitama. Terve selle võistluse vältel aga ta lihtsalt elas kaasa, see oli talle uus ja hea tunne.

Mis meenub aga jalgpallitreenerist, Priidust?

Meenub sõna «aus». Ta oligi aus, ei kannatanud ebaausust. Kui trennis oli keegi teistest parem, aga mingi mürgli käigus kedagi ebaausalt kõksas või tõukas, tegi haiget, siis Priit ütles kohe: sina oled mängust väljas ja täna ei mängi. Ja siis vaatas teiste mängu. Väga selged õppetunnid sellest, kuidas tegudel on tagajärjed ja kuidas sinu tegevus mõjutab su enda tulevikku.

Priidu ja Holgeri kõrval, nende ümber ja koos nendega on sinu elus aga kõige tähtsamal kohal olnud alati su perekond.

Mu vanemad on mind alati tingimusteta toetanud. Ja ka vanavanemad. Isa narrib mind siiani, et vanaema on minu number üks sponsor. Nad käivad mind alati vaatamas, ema-isa olid ka Poolas kaasas. See oli väga soe tunne. Ja ma usun, et nad ei pidanud kahetsema.

Su äsjaplahvatanud karjäär näib helge, aga on sul, Johannes, olnud karjääriredelil ka katkiseid pulkasid?

Kogu eelmine suvi oli üks katkine pulk ja jäi täiesti vahele. Mul oli potentsiaali kolmikhüppes U18 MMile minna, talvel olin normi täitnud, aga kevadel sain vigastada ja... Kui vaatasin suvel MMil tehtud tulemusi, siis oma rekordi kordamisega oleksin seal üheksanda koha saavutanud. See oli väga raske aeg. Aga just siis ma sain väga selgelt aru, kui oluline on oma keha tunda, vigastusi ennetada, pidevalt füsioterapeudi juures käia. Olla kursis oma kehaga. Ja sain aru, kui väga ma sporti armastan.

Foto: Eesti Kergejõustikuliit/Hasse Sjögren DECA Text&Bild

Kuidas see vaimule mõjus?

Ma ei julgenud tükk aega hüpata. Taastumise ajal tegin ainult aeglast jooksu, veel suve lõpus ei olnud ma võimeline täie jõuga jooksma. Eestikatel jooksin 800 meetrit, mis mulle muidu absoluutselt ei istu. Tahtejõuga närisin läbi ja pressisin end teisele kohale. See krõks peas, peale mida julgesin jälle täiega teha, käis ära siis, kui vigastusest oli möödas juba üheksa kuud. Hakkasin jälle naelikutes treenima, kaugushüpet tegema. Olin siis Lõuna-Aafrikas, soojus mõjus lihastele ja organismile hästi. Hirm kadus. Sügisel tegin juba sammhüppeid.

Kuidas sa lõõgastud?

Medalipidu ei olnud igatahes! (Naerab). Poolast koju jõudes olid vanemad lennujaama mõned sõbrad ja sugulased vastu organiseerinud, aga minu suurim soov oli magada, magada. Poolas igatsesin jubedalt kodust sauna. Aga vabal ajal... Kui kooli ja trenni kõrvalt aega jääb, siis meeldib mulle malet mängida. Uut muusikat otsida. Malet ma muidugi kõrgel tasemel ei mängi. Käisin esimeses klassis natuke aega Paul Kerese malekoolis, sealt jäi pisik külge. Alles aastakese eest sattusin netis surfates mingi malemängukutse peale. Kõige tugevamad vastased mulle seal ei sattunud, sain veidi võidurõõmu tunda ja sestpeale mulle meeldibki jälle mõnikord natukene pusida. Mänguks eelistan ikka elusat inimest, muidugi. Mõnikord, kui mõne sõbra kätte saan, läheme kuhugi kohvikusse, võtame suure tee ja mängime tunni-kaks malet.

Reaalkooli poisis on säilinud esimese vabariigi aegset härrasmeest, nagu näib! Mis rolli Reaalkool sinu elus üldse mängib?

Läksin sinna kooli taas oma nõo järel, kes on väikesest peale mu suurim sõber olnud. Aga avastasin enesest ka armastuse arvude vastu, mulle meeldib arvutada, matemaatiline-loogiline mõtlemine on mul olemas. Reaalkoolis aga on moto «Üks kõigi, kõik ühe eest!» ja see on kindlasti minugi jaoks oluline. Jagan kõiki oma muresid ja rõõme oma sõpradega – ja koos jagame ka nende omi. Kool on andnud enesekindluse ja teadmine, et tegemist on Eesti parimate hulka kuuluva kooliga, on minu jaoks kindlasti meeldivalt kohustav lisamotivatsioon.

Sul seisab ees abituurium. Vaadates oma spordikarjääris toimuvat ja pannes sinna kooli kõrvale, kas tunned hirmu ka?

Praegu ma ei mõtle sellele üldse. Olen alles medalimeeleolus! (Naerab). Eks osadele õpetajatele kindlasti ei meeldi, et kaks korda aastas kuuks ajaks koolist ära kaon, aga enamasti on nad väga leplikud ja usun, et nüüd veel enam. Osad asjad vastan ette, kui laagrisse lähen – ja naastes on palju järelevastamisi. Võtan alati hunniku õpikuid kaasa ja tegelen nendega laagri ajal.

Mis edasi saab? Valiku tegemise aeg seisab ees.

Olen mõelnud, et lõpetan tuleval aastal gümnaasiumi ära ja siis proovin kohe kolmekuulisse ajateenistusse pääseda, spordiroodu. See on kohustus ja ma tahan selle ära teha, et see ei hakkaks mind hiljem kummitama. Olen saanud paar ülikoolipakkumist Ameerikast, ka nendele olen mõelnud.

Alustasime jalgpalliga, lõpetame ka sellega. Kui palju sa täna vutti jälgid?

EMi vaatasin väga pingsalt. Meil oli isegi sõprade seltsis ennustusvõistlus. Hoian end kursis endise klassivenna Mattias Käidi tulemustega ja vaatan, kuidas tal läheb. Aga ega palju enamaks aega ei jäägi. Eesti vutti ei jõuagi peaaegu enam jälgida, varasemalt ikka jälgisin ja vaatasin, et kui kõrgel Flora asub ja kus mu juured on. (Naerab). Aga jah, lihtsalt aega pole, et kõigega kursis olla.

Siinkohal lõppeb see üürike vestlus särava Johannesega. Ta särab sõna otseses mõttes, ta silmad naeravad ja rahulolu ning rõõm elamisest kiirgavad temast mitme sammu peale. Laua tagant tõustes ja viimase jääveelonksu kõrvale seljakotti selga upitades itsitab ta, et Rakveres, kust ta intervjuule saabus, tulid U16 poisid temalt autogrammi küsima. «See on midagi uut,» mugistab Johannes, «aga tuleb vist sellega harjuma hakata.»

Foto: Eesti Kergejõustikuliit

Johannese treener FC Floras, Priit Adamson:

«Johannes on intelligentne noor, seda õhkub ka tema kommentaaridest. Juss mängis endast aasta vanemate treeninggrupis. Ta oli väga liikuv ja mängis peamiselt paremal äärel. Aga mul on meeles ka üks turniir Saaremaal, kus ta mängis keskkaitses ja tõi meile auhinnalise kolmanda koha. Ta käis hoolega treeningutel ja mängis isuga oma naabripoisi Aleksanderi eeskujul ja mõjutusel. Kui aga Alex kolis välismaale, siis jäi ka Jussi panus väiksemaks. Ta oli juba noorena füüsiliselt väga heade näitajatega (Jussi isa oli ju kunagi Nõukogude Liidu koondise lävel ujumises), aga jalgpall ei olnud Jussi ala. Ka see näitab tema intelligentsust, et ta seda juba noores vanuses tajus. Ka mina olen väga tänulik Jussi vanematele, kes olid väga abivalmid, armastavad ja Jussi sportimisse suhtumisel ühtviisi ambitsioonikad kui ka... (Adamson otsib õiget sõna) Leplikud. Nad suutsid ebaõnnestumistega leppida.

Ma rõõmustan südamest Jussi edu üle. Tean, kui rõõmus on selle üle isa. Ja kui tähtis oli tulemuse sündimisel ema roll.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles