Noored uljaspead olid juba varem näidanud, et suudavad ideaalsetes oludes ketast kaugele heita. Kuid üks asi on teha seda meeletus tuules ja sobivas võistlusrütmis, teine asi aga suurvõistlusel. Varajane staadionile saabumine, mitmes kogunemispunktis ootamine, paar soojenduskatset, tihtipeale ka staadionikatla olematud tuuleolud… Kõik see kokku on kettaheite suurvõistlused muutnud kogenud meeste spordialaks.
Nii olimegi aastaid harjunud olukorraga, kus Kanter võis hooaja jooksul olla noorte kolleegidega võrreldes tunduvalt nigelamal tasemel, kuid tiitlivõistlustel muutus kõik justkui võluväel. Hooaja jooksul imetulemustega hiilanud noored olid viis-kuus meetrit lühemate heidetega medaliheitlusest kaugel, Kanter aga oma hooaja parimalähedase tulemusega poodiumil.
Rio olümpia ajaks oli aga uus põlvkond – jutt käib tegelikult 26–27-aastastest mehemürakatest – jõudnud tasemele, mis lubas ka neil leida õigel ajal selle õige heite. Niisuguses seisus enam vanameistrite tavapärastest sooritustest ei piisanud. Seejuures lisab uue põlvkonna korraldatud võimuvahetusse efekti seegi, et nad tõusid troonile erandkorras hommikul peetud lõppvõistlusel. See on aeg, mis kettaheitega tegelevate suurte karumõõtu meeste jaoks võistlemiseks ebamugav. Just sellistes oludes säramine näitab meeste kvaliteeti.
Spordisõbrad on näinud mitmeid suuri sportlasi oma karjääri põhjendamatult pikendamas – näiteks kergejõustikus kümnevõistleja Tomas Dvorak või kettaheitja Virgilijus Alekna. Ikka ja jälle alustati uut hooaega, kuigi tulemused jäid tippaastatest kaugele ning medaleid enam ei võidetud. See ei vähendanud nende kunagiste medalite väärtust, kuid kahandas kogu karjääri suursugusust.
