Edasi tuli «minu ilm». See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda «mis sa poiss magad, kasi kooli!». Selle «minu ilmaga», millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada, ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel (Rammole anti korraldajate poolt palju segadust tekitanud puri – toim) on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan, on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teistmoodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega, vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis «ah mis mina...» ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järeleandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100 protsenti minus. Eestlasena mõtlesin, et asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.
