Andres Lindvere jaoks on elu seiklus. Olgu see Nõukogude Liidust Kanadasse põgenemine, Põhja-Jäämere jääpangal käte peal kõndimine, seitse kuud Lõuna-Ameerikas autoga rändamine või Austraalias seljakotiga matkamine. Nüüd võib 59-aastane mees oma seikluste nimekirja paigutada ka Rio olümpial vabatahtlikuna tegutsemise, seltsiks viimased 18 aastat tema kõrval püsinud kaasa Kairi Tirel.
Tellijale
Alaska tipust Argentina lõunatipuni: vabatahtlikust võimlemisveterani seiklusrikas elutee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rio olümpiale vabatahtlikuks pääsemine oli pikk protsess ja kestis Lindvere sõnul ligi kaks aastat. «Kõigepealt olid küsitlused, eksamid, testid… tegin need ära inglise keeles, vene keeles, hispaania keeles, et oleks suuremad võimalused valituks saada,» meenutab ta. Valituks osutusid nad mõlemad koos kaasaga ning saavad töötada oma meelisala ehk võimlemise saalis.