Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vajame analüüsi, miks Rio medalivõimalused luhtusid

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heiki Nabi oli üks neist Eesti sportlastest, kel ei õnnestunudRios medalit võita. | FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Rio olümpiamängude eel tegi Eesti Olümpiakomitee sportlaste ja treenerite hulgas uuringu, selgitamaks välja psühholoogide kaasamise vajadus. Enamasti said nad eitava vastuse. Kahju, sest olümpia näitas, et paljudel sportlastel jäi soovitud tulemuse vormistamine just vaimu taha. Teisisõnu, medalite võitmise asemel põleti lihtsalt läbi.

Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Kristina Kuuse näoilmed ütlevad kõik. | FOTO: Tairo Lutter
Mart Seim | FOTO: Hendrik Osula/Ekspress Meedia
Epp Mäe kaotas Rio olümpial hiinlannale. | FOTO: Tairo Lutter
Julia Beljajeva | FOTO: Tairo Lutter
Rio olümpia lõppes Heiki Nabi jaoks medalita. Nüüd on vaja mehel mõelda läbi tulevikuplaanid. | FOTO: Tairo Lutter

Selleks, et enne Rio olümpiat lugeda kokku Eesti ligi kümmekond medalivõimalust, ei pidanud olema utopist: neljapaat, vehklemisnaiskond ja individuaalvõistlus, Nikolai Novosjolov, Heiki Nabi ja Epp Mäe, Gerd Kanter, Mart Seim, aga miks mitte ka Ksenija Balta või üks meie ratturitest. Tegelikult suutsid oma võimaluse ära kasutada ainult sõudjad.

Olgu pealegi – naiste kaugushüppes kruviti medali tase nii kõrgeks, et Baltal polnud seekord võimalust sekkuda, ratturitel olnuks medalile jõudmiseks vaja ilmselt rohkem õnne, aga ka julgust. Pärast rattasõitu räägiti ju sellest, et Tanel Kangert oleks võinud üritada stiilis käsi kullas või tagumik mullas. Aga ta läks välja alalhoidlikuma variandi peale.

Aga teised? Enne olümpiat arvati, et vähemalt vehklemise võistkonnavõistluses võtab Eesti medali, aga ei võtnud. Vehklemispiigade läbipõlemine algas juba individuaalturniiriga ja jätkus ereda leegiga võistkonnavõistluses. Vajanuksid nad ehk psühholoogi? Peatreener Kaido Kaaberma arvates pole mõtet psühholoogi kõikjale kaasa vedada, kuid olümpia ei peaks ju minema kategooria alla «kõikjale».

Samamoodi mängisid ise oma medalid käest maadlejad. Vaadates naiste maadluse medaliseltskonda, on selge, et Mäe oleks pidanud olema kõige kõrgemas mängus. Aga otsustaval hetkel hajus tal korraks tähelepanu ja oligi kõik. Olümpiavõidu noppis konkurent, keda eestlanna on siiani matil tolmutanud.

Medal jäi vormistamise taha ka kogenud Nabil. Tagantjärele võib ju rääkida kohtunike kummalistest otsustest, kuid matši võitmiseks peab ka ise midagi tegema.

Suured ootused olid ka seoses Seimiga. Pärast kuulsime, et kang oli libe ja sõrmed liiga lühikesed. Olles Seimiga kohtunud, pole tema sõrmede kohta räägitus põhjust kahelda, aga… tunnistada tuleb ka seda, et konkurendid olid olümpiavõistluseks paremini valmis. Seim aga kahandas oma võimalusi juba rebimisega. Ehk polnud temagi vaim võistluseks väga hästi valmis?

Või võtame juba risti ja põiki läbihekseldatud Maicel Uibo teema. Ka tema võistlus osutus puhtaks läbipõlemiseks. Sest selles, et ta suutis trennis näidata suurepäraseid tulemusi ja tal on võimekust koguda üle 8500 punkti, pole põhjust kahelda.

Eestil on vägev odameeste kolmik. Eestis pilluti suvel piike 85 meetri kanti, olümpial jäädi nendest tulemustest aga kaugele. Näiteks vaieldamatult heal tasemel Tanel Laanmäe pole ühelgi tiitlivõistlusel kvalifikatsioonist edasi pääsenud. Miks just otsustaval hetkel laguneb meeste tehnika ja viskele ei saada pihta? Vaimu nõrkus?

Võib-olla pole küsimus ainult psühholoogis, kuid Rio mängud näitasid väga selget, et Eesti sportlased ei oska oma võimalusi tulemusteks vormistada. See, et Eesti sai 11 esikümnekohta, on tippspordi keskmise taseme näitajana väga tubli, kuid sellise arvu esikümnekohtade pealt võita vaid üks pronks on teistpidi võttes vilets tulemus. Viimati olime suveolümpial medalite poolest nii kehvas seisus 1996. aastal Atlantas.

Selle põhjal tahaks väga kuulda EOK, aga ka olümpial osalenud alaliitude analüüse. Millised tegurid aitasid sportlasi kõrgele tasemel, kuid mis jäi puudu, et võita medaleid, ja mida peaks tegema, et järgmine kord need võita. Analüüsiga ei tohi venitada ja see peab olema sisuline ja sügav. See, kui mõni spordijuht ütleb, et Eestil läks ju Rios hästi, on lihtsalt tühi sõnakõlks.

Eesti spordil pole põhjust hellitada ennast teadmisega, et meil oli esikümnekohti rohkem kui Soomel ja et Läti ei võitnud seekord midagi. Aga Leedu sai neli ja näiteks Taani 13 medalit. Naabrite või sarnaste riikidega võib ennast võrrelda, kuid oma eesmärgid tuleb seada teistest sõltumata.

Eilsest algas uus nelja-aastane olümpiatsükkel. Rio tulemuste põhjal võib Tokyos ennustada eestlaste jaoks head võistlust. Sellestsamast esikümnekohti võitnud seltskonnast enamik peaks olema osaline ka järgmistel mängudel. Martin Kupper ongi ütelnud, et eesmärk saab olla ainult üks, Tokyost tuleb võita kuldmedal.

Sugugi madalamal ei tohiks olla latt ka naisvehklejatel, Mäel või Seimil. Medalimõtteid võiksid mõlgutada ka Balta, Mägi ja Uibo. Aastatega võib tagalast veel keegi esile kerkida. Kõiki neid tuleks aga sellel teel aidata. Ja siin peab EOK roll olema kõige suurem.

Loomulikult ei saa ülikondades spordifunktsionäärid sportlaste asemel treenida, küll aga tagada kõik vajaliku, et rahvusvahelisele tipptasemele – olümpiamängude esikümnekoht on vaieldamatult selle kinnitus – jõudnud sportlased ei peaks millegi pärast muretsema, vaid saaksid keskenduda ainult oma tööle. Ehk siis treenimisele ja võistlemisele.

Juba praegu tuleks EOK-l püstitada ka selged eesmärgid, mitut medalit me Tokyost ootame. Seejuures peaks selge eesmärk olema ka igal olümpiale sõitval sportlasel. Kui need paigas, peab olema ka plaan, kuidas seda täita, kuidas teha nii, et tugevad ja tublid sportlased õpivad õigel hetkel oma võimeid medaliteks realiseerima.

Tagasi üles