Eestikorvpallikoondise viimased kontrollmängud peaksid vastust andma küsimusele, kas hiljutine kaotus Küprosele oli juhus või ongi räsitud koondise tase praegu nii nõrk. Eile Saku suurhallis saadud 55:72 kaotus Ukrainale igatahes naeratust näole ei toonud. Aga tühja sellest Küprosest, tähtsad valikmängud on käes juba vähem kui nädala pärast, kui 31. augustil võetakse Tallinnas vastu Valgevene.
Ilmetud kaotused ja halva ajastusega vigastus
Mis eesmärki koondisele enne valiksarja panna? Kindlasti on selleks pääs 2017. aasta EMile, aga ilma eneseületuseta see ei tule. Tiit Soku hoolealused peavad kõik 40 minutit maksimaalselt võitlema ja tavalisest paremini kaugelt tabama. Eilses matšis neid tingimusi ei täidetud.
«Tegelikult nii hull polnudki, kui skoor näitab. Meil oli paar ärakukkumist ja kui me oleks suutnud neid vältida, võinuks vahe tunduvalt väiksem olla. Füüsiliselt oleme väga heas vormis, nüüd oleks vaja viskeid sisse saada,» lausus Eesti resultatiivseimana 16 punkti visanud Rain Veideman. Tema tabas ühe Eesti kahest kolmesest, aga kogu meeskonna peale läks 18 üritust mööda.
Kui varem sai loota, et kubemevigastusest taastuv Gregor Arbet toob valikturniiriks hädavajalikku suurte mängude kogemust juurde, siis nüüd on üsna kindel, et seda ei juhtu. Koondise üks paremaid viskajaid ja kaitsjaid oleks pidanud esialgsete prognooside tõttu väljakule naasma juba augusti keskel, kuid tervisehäda annab endiselt tunda. Nelja rahvuse karikaturniiril ei tule ta kindlasti platsile, suure küsimärgi all on ka terve valiksari.