Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui hirmus tont on olümpiajärgne masendus?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Olümpia lõputseremoonial olid sportlased veel peomeeleolus, kuid koju jõudes tuleb taas sukelduda tavaellu, mis paljude jaoks võib kaasa tuua masendust ning nõutust. | FOTO: Scanpix

OLÜMPIA. Nelja aasta tagant peetav suur suvine spordipidu on selleks korraks möödas, medalid ja ebaõnnestumised on kokku loetud ja päevakangelased tagasi koju sõitnud. Võitjad ja kaotajad lahkuvad küll olümpialt erinevate emotsioonidega, kuid mõne aja möödudes võib nii ühtesid kui ka teisi tabada sama probleem – olümpiajärgne masendus. Kui maailma spordipsühholoogias on seda kirjeldatud eelkõige kui võitjate häda, siis Eesti sportlastel sellega asjaosaliste sõnul  suuri probleeme pole.

Suurvõistlustel, eelkõige just nelja-aastase vahega toimuvatel olümpiamängudel on  sportlaste panused suured ja ka õnnestumised või läbikukkumised sellevõrra tavalisest  kaalukamad. Kui enamasti pööratakse rohkem tähelepanu neile, kelle esinemine loodetud tasemeni ei küündinud, siis viimastel aastatel on hakatud üha rohkem rääkima medalivõitjate olümpiajärgsest depressioonist.

Michigani Ülikooli spordipsühholoog Scott Goldman on võrrelnud olukorda tabavalt lõbustuspargi Ameerika mägedega. «Mõelge nendele Ameerika mägedele, mis eelneb olümpiamängudele,» rääkis Goldman väljaandele The Atlantic. «See täiskiirusel sõit saab pärast olümpiat pidurite kriuksudes väga äkilise lõpu. Sportlased on täiesti kurnatud, sest see oli nende organismile tõeline rünnak. Ja kui see kõik lõpuks läbi on, siis on nad omadega täiesti läbi mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt.»

Paljusid Eesti sportlasi nõustav psühholoog Aave Hannus tunnistas, et tegu on küll tõsise probleemiga, aga see pole otseselt spordi eripära, vaid laiem teema. «Probleem kui selline on üldisem kui ainult sportlaste hulgas, sest eesmärgi saavutamise järgset masendust leidub ka teistel elualadel ja valdkondades. Mehhanism selle taga on see, et kui pikka aega tehakse ühe eesmärgi nimel tööd, siis pärast – sealjuures pole oluline, kas asi õnnestus hästi või halvasti – tekitab eesmärgi puudumine äkitselt tühja tunde,» rääkis Hannus, kelle sõnul võimendab olümpia puhul probleemi asjaolu, et need võistlused toimuvad nii harva.

OMi võlu ja valu võttis 2008. aastal hästi kokku USA judoka Taraje Murray-Williams, kes pääses oma riiki esindama nii Ateena kui ka Pekingi mängudel. Tema sõnul on valus kukkuda just kõige kõrgemalt. «Te arvate, et seks on vinge? Et hasartmängus võitmine on suurepärane tunne? Või autodega kihutamine? Langevarjuga hüppamine? Ükski neist asjadest ei saa lähedalegi sellele saatuslikkuse tundele – sellele, et sa oled osa millestki nii suurest ja universaalsest. Sa oled laval ja kogu maailm jälgib ainuüksi sind,» rääkis Murray-Williams, kes sattus pärast olümpiamänge võlgadesse ja hakkas tarvitama nii alkoholi kui ka kanepit.

Samasugust elevust ja hilisemat langust kirjeldas ka 2012. aastal Londoni OMil maadluses kulla võitnud ameeriklane Jordan Burroughs. «Need on justkui jõulud. Sa mõtled endamisi, et ei jõua jõule ära oodata, ja tahad kõik kingitused enne lahti teha,» rääkis Burroughs. «Aga kui sa kingid avad ja nendega ära mängid, siis saad aru, et nüüd on see läbi. Nüüd tuleb järgmiste jõuludeni oodata 364 päeva. Meil, sportlastel, tuleb aga oodata koguni 1000 päeva.»

Suurvõistlustejärgsest madalseisust üle saamast takistab sportlasi asjaolu, et konkurentsi tõttu ei taheta oma nõrkusi tunnistada. USA ujuja Allison Schmitt, kes võitis Londonis viis medalit – neist kolm kulda –, kõneles Rio mängude eel nii: «Meile õpetatakse, et suudame kõigest läbi minna, me jõuame iga eesmärgini, kuhu tahame, ja meile öeldakse alati, et ärge küsige selleks abi.»

Schmitt on aga üks neist sportlastest, kes oma probleemi tunnistas ja pärast 2012. aasta olümpiat tekkinud depressiooniga võideldes ka abi sai. Sellest oli ilmselgelt kasu, sest Rios oli ta jälle kohal ning võitis kulla ja hõbeda. «Ma ei tahtnud teistele oma nõrkusi näidata. Ma ei tahtnud kelleltki abi küsida, aga avastasin selles olukorras, et ei suuda ise sellega võidelda... On olemas selline asi nagu olümpiajärgne masendus ja arvan, et mul oli see, mistõttu ma muudkui jätkasin enda isoleerimist teistest,» nentis mitmekordne olümpiavõitja.

Kurvad näited olümpiajärgsest depressioonist näivad aga Eesti sportlaste õnneks seni olevat eelkõige välismaiste atleetide pärusmaa. «Eestis tundub, et sellele probleemile väga palju ei mõelda, aga samas seda väga sageli ei juhtu ka,» ütles Hannus, kes on enda sõnul oma 15-aastase praktika jooksul sellega kokku puutunud vaid mõne korra.

Tema sõnul on sportlastel võrreldes tavainimestega sellisest olukorrast välja tulemiseks isegi väike eelis, sest liiga pikaks pausiks tavaliselt aega pole. «Sportlaste puhul aitab suure masenduse vältimisele kaasa see, et juba järgmine võistlus on ootamas, uus hooaeg on algamas ja uued eesmärgid on seatud.»

Lõppenud Rio mängudelt ainsa medalitreenerina koju sõitnud sõudetreener Matti Killing ütles samuti teemat vaagides, et tema õpilastel, kes on käinud mitmetel olümpiamängudel, ei ole võistluste järel suurt masendust tekkinud. «Minu õpilased on need olukorrad hästi üle elanud. Võib-olla on see seotud tugevate natuuridega, võib-olla varem tehtud ettevalmistusega, võib-olla sellega, et tiimi juures peab olema veidike teistmoodi häälestatus kui üksinda võisteldes. Igal juhul pole kellelgi edust katus ära sõitnud ja ka ebaedu puhul pole hirmsat stressi tekkinud,» rääkis Killing, kes usub, et ka värskel olümpia pronksipaadil suurt pingelangusest tingitud masendust tekkima ei peaks.

Kui tänavuse OMi järel on ehk veel vara sportlaste psüühika seisu hinnata, siis 2012. aasta mängudel hõbemedali võitnud maadleja Heiki Nabi kinnitas, et temal võistlustejärgset depressiooni ei olnud, ehkki ta sattus endale harjumatusse olukorda. «Masendust mul polnud, pigem oli harjumatu see, et kui muidu tegid vaikselt oma trenne ja puhkasid, siis ühtäkki tuli käia kõikvõimalikel üritustel. See ei olnud negatiivne, aga oma energiat tuli jagada hoopis teistmoodi ja see koormus oli tavapärasest erinev. On loomulik, et medalivõidu järel ongi huvi sinu vastu suurem, aga tuleb endale ka aru anda, et üks-kaks kuud teed sellist asja ning siis tuleb kriips vahele tõmmata, sest peab oma põhitööga jätkama,» meenutas Nabi.

Kui Eesti spordisangareid suur olümpiajärgne depressioon kimbutavat ei paista, siis motivatsiooni leidmine ja uute sihtide seadmine võib üsna keeruline olla. Selle kohta sõnas aga Hannus, et tegemist on normaalse nähtusega ja Eestis tuleks harjuda arusaamaga, et see pole maailma lõpp. «Tuleks teadvustada, et see on normaalne, kui motivatsioon hooaja jooksul kõigub. Jah, sportlaste puhul on keeruline see, et nende tulemus – see, mitmenda koha nad lõpuks saavad – sõltub ju ka konkurentidest. Selline kontrolli puudumine ongi just frustreeriv, sest tehakse aastaid töid ja loodetakse, aga tulemust ikka ei tule. Siis kaobki sageli igasugune tahtmine ära,» selgitas Hannus.

Tema sõnul tuleks sellisel juhul nii sportlasel kui ka treeneril sügavalt sisse hingata ja abi otsida. «Sageli ei saa sportlane sellest ise aru, et mis mõttes mul motivatsioon ära kaob. Sellega ei osata ringi käia: sportlane ise on sellest ära hirmutatud ja ka treenerid ei oska sageli toetada, aga tulekski aru saada, et selline kõikumine on loomulik. See ei tähenda, et motivatsiooni enam üldse poleks, vaid sageli tuleb sportlane sellest olukorrast välja veel tugevamana kui enne,» julgustas Hannus.

LISALUGU

Depressiooni vältimiseks tuleb seada sihte

Ameerika kliinilise spordipsühholoogi Kristin Keimi sõnul tuleb olümpiajärgse depressiooni all kannatav sportlane esmalt panna mõistma, et temas on ka muud kui vaid sporditulemused. «Tulemus ei ole see, mis sind määratleb. Indiviid tuleb tema sooritusest eraldada,» selgitas Keim The Atlanticule antud kommentaaris.

Peale selle peaks sportlane oma aega sisustama ka muude tegevustega kui oma spordiala. «Tekib imelik tunne, sest sa ei võistle, aga ongi oluline, et oleks olemas tugivõrk, et inimene hoiaks end tegevuses, käiks reisimas või teeks midagi muud, mis pole füüsiliselt seotud tema alaga. Kui sa mingist perioodist parasjagu välja tuled, siis peaks alati olema ka mingi teine periood, kuhu sa sisened,» rääkis Keim – niisiis peaksid sportlasel juba enne olümpia lõppu olema uued sihid.

Keimi sõnu kinnitas ka USA judoka Taraje Murray-Williams, kes pärast kahtedel mängudel osalemist sattus alkoholi ja narkootikumide küüsi, kuid suutis sellest välja tulla ja avas pärast kooli lõpetamist finantsteenuseid pakkuva firma. Kui tema käest Rio eel küsiti, kuidas depressiooniga hakkama saada, andis mees lihtsa vastuse: «Tehke plaane ka selleks ajaks, mis jõuab kätte pärast olümpiat.»

Tagasi üles