OLÜMPIA. Nelja aasta tagant peetav suur suvine spordipidu on selleks korraks möödas, medalid ja ebaõnnestumised on kokku loetud ja päevakangelased tagasi koju sõitnud. Võitjad ja kaotajad lahkuvad küll olümpialt erinevate emotsioonidega, kuid mõne aja möödudes võib nii ühtesid kui ka teisi tabada sama probleem – olümpiajärgne masendus. Kui maailma spordipsühholoogias on seda kirjeldatud eelkõige kui võitjate häda, siis Eesti sportlastel sellega asjaosaliste sõnul suuri probleeme pole.
Tellijale
Kui hirmus tont on olümpiajärgne masendus? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurvõistlustel, eelkõige just nelja-aastase vahega toimuvatel olümpiamängudel on sportlaste panused suured ja ka õnnestumised või läbikukkumised sellevõrra tavalisest kaalukamad. Kui enamasti pööratakse rohkem tähelepanu neile, kelle esinemine loodetud tasemeni ei küündinud, siis viimastel aastatel on hakatud üha rohkem rääkima medalivõitjate olümpiajärgsest depressioonist.